Species plantarum
"Species Plantarum" (ladina keelest 'taimeliigid') on Carl von Linné teos, mis ilmus 1753. aastal. Teoses on Linné loetlenud kõik tollal teada olnud taimeliigid ja klassifitseerinud need perekondade järgi. Ühtlasi on see esimene teadustöö, kus süstemaatiliselt on iga taimeliik nimetatud kahe ladinakeelse sõnaga (binomiaalne nomenklatuur).
Kuna "Species plantarum" on esimene teos, kus kasutati läbivalt ja järjekindlalt binomiaalset nomenklatuuri, loetakse seda enamiku taimede nomenklatuuri nullpunktiks. Mõne soonteta taimede rühma ja seente nomenklatuuri nullpunkt on hilisem.
Teose teise, täiendatud trüki avaldas 1763. aastal taas Linné, nagu kolmandagi trüki 1764, mis kolmandast üsna vähe erines. Neljanda trüki avaldas 1778. aastal Carl Ludwig von Willdenow (1797–1830) ja neljaköitelise viienda trüki 1800. aastal Albert Gottfried Dietrich (1831–1833).
Esimeses trükis oli kirjeldatud 5940 liiki. Need olid jagatud tuhatkonda perekonda, mis olid ühendatud 24 klassi. Linné ise pidas oma taksonoomilist süsteemi kunstlikuks, mitte selliseks, mis liikide ühist päritolu adekvaatselt esindab. Siiski sai see väga populaarseks, sest lähtus sellistest kergesti määratletavatest tunnustest nagu emakasuuete ja tolmukate arv ning see võimaldas võhikutelgi kerge vaevaga õige klassi määrata. Hiljem osutus Linné taksonoomia ka taimede ühist päritolu üsna hästi kirjeldavaks.
Sissejuhatuses mainis Linné, et maailmas on ligi 10 000 taimeliiki. Tänapäeval teatakse ainuüksi õistaimi olevat hinnanguluselt 400 000 liiki.