Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond
Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond oli Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) akadeemiline struktuuriüksus (teaduskond) aastatel 1940–1941 ja 1944–1947.
Teaduskonna eelkäija oli Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskond.
1947. aastal lahutati ehitus-mehaanikateaduskond iseseisvaks ehitusteaduskonnaks ja mehaanikateaduskonnaks.
Teaduskonna nimetused[muuda | muuda lähteteksti]
- ENSV Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskond (9. oktoober 1940 – 31. märts 1941)
- Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus- ja mehaanikateaduskond (31. märts 1941 – 30. september 1941)
- Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond (18. oktoober 1944 – 1947)
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
9. oktoobril 1940 kinnitas Eesti NSV valitsus "ENSV Tallinna Tehnikaülikooli ajutise põhikirja". Selle alusel hakkas tehnikaülikoolis tegutsema kolm teaduskonda, millest üks oli ehitus- ja mehaanikateaduskond. Tähtis uuendus oli kateedrite loomine.[1]
1940. aastal oli mehaanikaosakonda astuda soovijaid 242, ehitusosakonda 141. Uute õppeplaanide järgi oli õppeaja pikkus viis aastat. Viimane semester oli ette nähtud diplomiprojekti tegemiseks. Täiesti uute ainetena lisandusid kõikidesse õppeplaanidesse marksismi-leninismi alused ja poliitiline ökonoomia.[2]
Sõja-aastad (1941–1944)[muuda | muuda lähteteksti]
1941. aasta suvel sõja käigus evakueerus osa TPI õppejõude ja teadlasi NSV Liidu tagalasse Uurali piirkonda (nende seas ehitus- ja mehaanikateaduskonna professor Jüri Nuut (ühtlasi TPI senine direktor) ning äsja kevadel TPI ehitusinsenerina lõpetanud ja hiljem tehnikateadlastena tuntuks saanud Nikolai Alumäe, Tarmo Randvee, Heino Joosti ja Valter Raidna).[3]
Õppetöö taastamine TPI-s[muuda | muuda lähteteksti]
1943. aasta detsembris määrati Jüri Nuut Eesti NSV hariduse rahvakomissariks, kes oma käskkirjaga nimetas 1944. aasta augustis TPI-le uue direktori (Albrecht Altma). 1944. aasta septembris vallutas Punaarmee Tallinna. Õppetöö TPI-s taastati sama aasta novembri keskel. Ehitus-mehaanikateaduskonnas jätkasid tuntumatest õppejõududest professorid Ottomar Maddison ja Leo Jürgenson.[4] 1944. aasta 15. detsembri seisuga oli teaduskonnas 383 üliõpilast.[5]
Dekaanid[muuda | muuda lähteteksti]
- Oskar Martin (1940–1944; 1944. aastal põgenes Saksamaale)
- Ottomar Maddison (oktoober 1944–1947)[5]
Kateedrid[muuda | muuda lähteteksti]
1940. aasta oktoobris otsustati vastloodud ENSV Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskonnas moodustada 7 kateedrit. Senised uurimislaborid allutati kateedritele. Endiste raudbetoon-, puu- ja massiivkonstruktsioonide ning tugevuse ja tehnilise mehaanika laborite ühendamise tulemusena loodi ehitusmehaanika ja -konstruktsioonide labor.[1]
1944/1945. õppeaastal alustas TPI ehitus-mehaanikateaduskond tööd kolme kateedriga[6]:
- ehitusmehaanika ja -konstruktsioonide kateeder
- ehitiste kateeder
- tehnoloogia kateeder
Erialad[muuda | muuda lähteteksti]
1944/1945. õppeaastal jagunesid TPI ehitus-mehaanikateaduskonna üliõpilased viide erialasse, sealhulgas kolmes valmistati ette ehitusspetsialiste (tööstus- ja tsiviilehitus, teedeehitus ja arhitektuur).[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 81–85
- ↑ "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 87–89
- ↑ "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 105
- ↑ "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 108–109
- ↑ 5,0 5,1 "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 109–110
- ↑ 6,0 6,1 "Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986". Koostanud Mati Graf. Tallinn: Valgus, 1986. Lk 227