Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskond

Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskond oli Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline struktuuriüksus (teaduskond) aastatel 1947–1989.

Teaduskonna eelkäija oli Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond, mis 1947. aastal reorganiseeriti kaheks iseseisvateks teaduskonnaks – ehitusteaduskonnaks ja mehaanikateaduskonnaks.

Pärast TPI ümbernimetamist Tallinna Tehnikaülikooliks (TTÜ) 1989. aastal jätkas ehitusteaduskond Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnana.

Dekaanid

TPI ehitusteaduskonna viimane dekaan (astus ametisse 1988. aastal) Kaido Hääl jätkas teaduskonna juhina ka pärast õppeasutuse nimetuse muutmist (1989. aastast Tallinna Tehnikaülikool). Kokku on TPI ehitusdeaduskonna dekaani ametit pidanud viis inimest, neist Lembit Joorits 17 aastat.:

• Heinrich Laul (1947–1958)
• Sergei Dokelin (1958–1964)
• Helmut Oruvee (1964–1971)
• Lembit Joorits (1971–1988)
• Kaido Hääl (1988–1994)

Kateedrid

Pärast iseseisva ehitusteaduskonna loomist 1947. aastal suurenes kateedrite arv kahelt kuueni:

• ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateeder
• ehituste teostamise kateeder
• teede ja vesiehitiste kateeder
• geodeesia kateeder
• arhitektuuri ja arhitektuuriliste konstruktsioonide kateeder (hilisem arhitektuuri kateeder)

Kuuenda kateedrina kuulus teaduskonna koosseisu mõnda aega matemaatika ja teoreetilise mehaanika kateeder.

1960. aastate alguseks oli ehitusteaduskonna kateedrite struktuur järgmine:

• ehituste teostamise kateeder (hilisem ehitustehnoloogia kateeder)
• ehituskonstruktsioonide kateeder
• sanitaartehnika ja hüdraulika kateeder (hilisem sanitaartehnika kateeder)
• autoteede ja geodeesia kateeder
• arhitektuuri kateeder (eksisteeris kuni 1975)
• ehitusmehaanika kateeder

1975. aastal loodi ehitusteaduskonnas ehitusmaterjalide kateeder. Aastatel 1964–1981 kuulus teaduskonna koosseisu joonestamise ja kujutava geomeetria kateeder.:

Erialad

Kuni 1947. aastani valmistati TPI-s ehitusspetsialiste ette kolmel erialal: tööstus- ja tsiviilehitus, teedeehitus ja arhitektuur. 1947. aastal lisandus hüdrotehniliste ehitiste eriala. Sellel erialal oli kaks haru: sadamad ja paisud.

1950. aastal lõpetati arhitektuuriüliõpilaste vastuvõtt seoses Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi asutamisega. Hüdrotehnikainseneride ettevalmistamine omakorda lõppes 1955. aastal seoses hüdroelektrijaamade osatähtsuse vähenemisega vabariigis.

Aspirantuur

Aspirantuur loodi ehitusteaduskonnas 1947. aastal. Esimeseks juhendajaks oli professor Ottomar Maddison. 1950.–1960. aastatel tegutsesid aspirantide juhendamisega professorid Heinrich Laul ja Leo Jürgenson ning dotsendid Richard Ambros, Verner Kikas, Lev Narets ja Leo Tepaks. 1980. aastatel juhendas aspirante kümmekond teaduskonna juhtivat õppejõudu.

Esimesed aspirandid TPI-s olid Leonid Allikas ja Enno Soonurm, hilisemad ehitusteaduskonna õppejõud.

Õppejõud

Õppejõude oli ehitusteaduskonnas 1960. aastal 36 ja 1985. aastal 61 inimest, sealhulgas kandidaadikraadi või dotsendikutsega õppejõude vastavalt 28 ja 55 inimest.

Doktorikraadi saanuid oli 1960. aastal kaks (Heinrich Laul ja Leo Jürgenson) ja 1985. aastal 11 õppejõudu-teadurit. Neli õppejõudu valiti akadeemikuteks:

• Ottomar Maddison (1946)
• Leo Jürgenson (1946)
• Heinrich Laul (1961)
• Valdek Kulbach (1986)

Lõpetajad

Aastatel 1946–1985 said teaduskonnas diplomi kokku 4121 ehituserialade inseneri ja arhitekti.

Ehitusteaduskonna lõpetanutest on enam kui 20 kaitsnud doktorikraadi. Kolm vilistlast on valitud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks:

• Valdek Kulbach (lõpetas teaduskonna 1951. aastal)
• Hillar Aben (1953)
• Jüri Engelbrecht (1962)

Õppekirjanduse loomine

Aastatel 1949–1985 ilmus teaduskonna õppejõududelt 20 originaalõpikut. Sari õpikuid anti välja ehituskonstruktsioonide alalt, mille eest nende autoreile (Heinrich Laul, Johannes Aare, Leonid Allikas, Valdek Kulbach ja Valter Raidna) anti 1970. aastal Nõukogude Eesti preemia.