Leo Jürgenson

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Leo Jürgenson (8/21. jaanuar 1901 Tamsa, Luke vald, Tartumaa7. september 1986 Tallinn) oli eesti ehitusteadlane ja tehnik.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Leo Jürgenson õppis Kärkna vallakoolis ja Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, lõpetas Hugo Treffneri Eragümnaasiumi 1920, Tallinna Tehnikumi mehaanikaosakonna laevaehituse erialal 1924; täiendas end Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis 19251929, kus omandas 1926. aastal tehnikateaduste magistri- ja 1929. aastal tehnikateaduste doktorikraadi.

Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusmagister 1926, tehnikateaduste doktor 1929 (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut).

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Suvevaheaegadel töötas Tallinna sadamatehastes ja Vene-Balti laevaehitustehases; 1925. aastal USAs Bostoni kuivdokkides Betlehemi Laevatehase laevakatelsepp ; ülikooliõpingute ajal aastatel 19251929 oli ta Bostoni arhitektuurifirma insener-konstruktorina; Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi pinnasemehaanika laboratooriumi teadur 19291934.

Pärast Eestisse tagasi pöördumist oli ta aastatel 19351936 Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna ehituskonstruktsioonide professor. TTÜs/TPIs 19361984: ehituskonstruktsioonide ja tsiviilehituse erakorraline professor ja ehitusõpetuse labori juhataja 19361944; direktori asetäitja 19441946; 19441946 rektori asetäitja; ehitiste kateedri professor ja juhataja 19441948; arhitektuuri kateedri juhataja 19481975; ehitusmaterjalide kateedri professor 19751984; 19541977 loomapidamishoonete ehitusfüüsika labori juhataja.

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnasemehaanika, elamuökonoomika, ehitusfüüsika, loomapidamishoonete mikrokliima ja õhuvahetusprobleemid. Avaldanud 279 publikatsiooni, sealhulgas monograafiaid, õpikuid ja aimeartikleid, “Inglise-vene-eesti pinnasemehaanika ja vundamendiehituse sõnastiku” (1958, 1965) kaasautor. Tema juhendamisel on kaitstud 14 kandidaadiväitekirja.

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1930. aastatest täiendas ja korraldas eesti tehnikaalast oskussõnavara; esines rahvusvahelistel pinnasemehaanika kongressidel; oli ehitusfüüsika uurimissuuna rajajaid Eestis; tema teadustöö tulemused leidsid rakendamist ka välismaal. TPI loomapidamishoonete ehitusfüüsika laboratooriumi teaduslik juhendaja 19541977; Eesti NSV TA ametkondadevahelise terminoloogiakomisjoni aseesimees 1964, Rahvusvahelise Pinnasemehaanika ja Vundamendiehituse Ühenduse terminoloogiakomisjoni “Sümbolid, ühikud ja definitsioonid” tegevliige ning aseesimees 19691981; tegi kaastööd 1981. aastal Kanadas ilmunud kaheksakeelsele terminite ja sümbolite sõnaraamatule; Emakeele Seltsi ja Eesti NSV vabariikliku õigekeelsuskomisjoni liige; Tallinna Teadlaste Maja asutajaliige.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • President K. Pätsi auhind (Eesti ehitustegevuse ajakohastamise eest) ja Eesti Inseneride Ühingu auhind
  • 1946 – Eesti NSV TA akadeemik (ehitusmehaanika)
  • 1934 – Bostoni Ehitusinseneride Ühingu aastaauhind
  • 1945 – Eesti NSV teeneline teadlane
  • 1955 – NSV Liidu Põllumajanduse Saavutuste Näituse diplom
  • 1957–1964 NSV Liidu Ehituse ja Arhitektuuri Akadeemia korrespondentliige
  • 1959 – Nõukogude Eesti preemia
  • 1971 – Tööpunalipu orden

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • ENE 1971, 3;
  • EE 2000, 14;
  • ETBL 2000, 1;
  • EMajBL 2003;
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 53–55, 108–110, 152–153, 227–229, 240–243;
  • Leo Jürgenson : Publikatsioonid ja käsikirjad. Tln , 1991, 72 lk;
  • Soonurm, E. Leo Jürgenson 1901–1986 // Ehitusgeoloogia kogumik. Tln, 1991, lk 191–201;
  • Kulbach, V. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurkujud // Insenerikultuur Eestis, 1. 1992, lk 58–62;
  • Kull, R. Professor Leo Jürgenson tehnikakeele edendajana // Insenerikultuur Eestis, 1. 1992, lk 63–71;
  • Mägi, V. Minerva rüütlid. Tln, 2005, lk 273–275.