Tüüringi maakrahvkond

Tüüringi maakrahvkond oli Saksa-Rooma riigi osariik aastatel 1111/12-1440.

Ajalugu

Wartburgi loss

Eraldi Tüüringi hõimuhertsogkonda ei eksisteerinud enam Saksa kuningriigi kujunemisel Ida-Frangi riigist 10. sajandil. Suuri Tüüringi valdusi kontrollisid Weimari krahvid ja Meißeni markkrahvid. Keskaegse krooniku Thietmari Merseburgist järgi nimetati markkrahv Ekkehard I Tüüringi hertsogiks. Pärast tema mõrvamist aastal 1002 tegutses krahv Wilhelm II kui Tüüringi eestkõneleja Saksamaa kuninga Heinrich II juures. Aastal 1111/12 on krahv Hermann von Winzenburg dokumenteeritud kui Tüüringi maakrahv, esimene märge Saksimaast lahkulöömisest, kuigi hiljem pidi ta taanduma, kuna oli Investituuritüli ajal paavsti poolel.

Vahepeal pani Frangimaa aristokraat Ludwig Hüppaja (1042–1123) aluse Wartburgi lossi püstitamisele, millest sai tema järglaste residents, kes alates tema pojast Ludwig III teenisid Tüüringi maakrahvidena. Ludwig III abiellus Reini Frangimaa krahvinna Hedwig von Gudensbergiga ning sai laienenud valduste pärijaks Tüüringis ja Hessenis. Olles lähedane liitlane Saksamaa kuningale Lothar III-le tõusva Hohenstaufenite dünastia vastu, nimetati ta aastal 1131 Tüüringi maakrahviks. Dünastia säilitas maakrahvkonna läbi kogu ägeda võitluse Hohenstaufenite ja Welfide kuninglike perekondade vahel, vahetades aeg-ajalt poolt vastavalt asjaoludele.

Wartburgi kõrvale püstitasid Ludowingide maakrahvid veelgi pillavaid residentse, nagu Neuenburgi loss ("Uus loss") Freyburgi juures või Marburgi loss nende Hesseni valdustes. Hohenstaufenite valitsemise "Kuldajastul" muutus Tüüringi keskülemsaksa kultuuri keskuseks, mille musternäidiseks olid legendaarne Sängerkrieg Wartburgis või kuningas Andrási tütre Püha Elisabethi jutlused. Kui maakrahv Ludwig IV temaga aastal 1221 abiellus, muutus Ludowingide dünastia üheks mõjuvõimsamaks vürstlikuks perekonnaks Saksa-Rooma riigis. Maakrahvide valitsemise all anti linnaõigused Mühlhausenile ja Nordhausenile, millest said vabad riigilinnad, samas suurim linn Erfurt jäi Mainzi vürstlike peapiiskoppide valduseks. Maakrahvid säilitasid tihedad sidemed Saksa orduga, mis rajas mitu komtuurkonda Saalest idas, nagu Altenburgis ja Schleizis, Tüüringi foogtkonna halduskeskusega Zwätzenis Jena lähedal.

Hesseni ja Tüüringi maakrahvkondade vapid, Codex Ingeram, u. 1459

Viimane Tüüringi maakrahv Heinrich Raspe jõudis enda nimetamiseni Saksa valitsejaks Hohenstaufenist keisri Friedrich II poolt aastal 1242. Siiski, kui Friedrich kuulutati paavst Innocentius IV poolt aastal 1246 kukutatuks, kasutas ta peapiiskoppide Siegfried III von Eppsteini Mainzist ja Konrad von Hochstadeni Kölnist toetust ning lasi end Saksa vastukuningaks valida. Pilgatud kui rex clericorum jäi tema võim vaieldavaks, kuigi ta suutis võita Friedrichi poja Konrad IV vägesid, suri ta aasta hiljem. Tema pärandit nõudsid nii Wettinist Meißeni markkrahv Heinrich III (Tüüringi Judithi poeg) kui ka Brabanti hertsoginna Sophie (maakrahv Ludwig IV tütar) - see konflikt viis Tüüringi pärilussõjani.

Tulemusena sai Heinrich aastal 1264 lõviosa Tüüringist, samas maakrahvide Hesseni valdused eraldati Hesseni maakrahvkonnaks Sophie poja Heinrich I võimu alla. Wettini dünastiast Meißeni markkrahvid säilitasid maakrahvi tiitli. Pärast Meißeni markkrahvi Friedrich III surma jagasid tema nooremad vennad pärandi 1382. aasta Chemnitzi jagamisega, kus Tüüringi läks Balthasarile. Pärast maakrahv Friedrich IV surma aastal 1440 läks Tüüringi tema vennapojale, Saksimaa kuurvürstile Friedrich II-le, pärimiskonflikt tema venna Wilhelm III-ga viis 1445. aasta Altenburgi jagamise ja Saksi vennatapusõjani Wettini maade pärast. Tüüringi maad läksid Wilhelm III-le, ja kui ta aastal 1482 lastetuna suri, kuurvürst Ernstile, kes pärides maakrahvkonna ühendades Wettini maad oma võimu alla. Pärast 1485. aasta Leipzigi lepingut jagati Tüüringi Saksi Wettini dünastia Ernestiinide ja Albertiinide hertsogkondade vahel.

Valitsejad

 Pikemalt artiklis Tüüringi valitsejate loend

• 1111/12 Hermann von Winzenburg

Ludowingid

• 1131–1140 Ludwig I
• 1140–1172 Ludwig II
• 1172–1190 Ludwig III
• 1190–1217 Hermann I
• 1217–1227 Ludwig IV
• 1227–1241 Hermann II
• 1241–1247 Heinrich Raspe

Wettinid

• 1247–1265 Meißeni Heinrich III
• 1265–1294 Albrecht II, Meißeni markkrahv 1288–1292

osteti Saksamaa kuninga Adolfi poolt

• 1298–1323 Friedrich I, üheskoos oma vennaga
  • 1298–1307 Dietrich IV
• 1323–1349 Friedrich II
• 1349–1381 Friedrich III, üheskoos oma vendadega
  • 1349–1382 Wilhelm I
  • 1349–1406 Balthasar, ainuvalitseja aastast 1382
• 1406–1440 Friedrich IV

Vaata ka

• Tüüringi hertsogkond