Ernestiinide hertsogkonnad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ernestiinide vapp piirikivil.

Ernestiinide hertsogkonnad, ka Saksi hertsogkonnad (kuigi ka albertiinide apanaažhertsogkonnad Weißenfels, Merseburg ja Zeitz olid "Saksi hertsogkonnad" ja asetsesid kõrvuti mitme ernestiinide hertsogkonnaga), olid muutuva arvuga väikesed Wettini ernestiinide liini hertsogite valitsetud riigid, mis paiknesid suuresti tänapäeva Saksamaa Tüüringi liidumaal.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Saksi hertsogkond hakkas killustuma 15. sajandil vana Saksa pärilusseaduse tulemusena, mis jagas pärandi kõigi poegade vahel. Kõik Saksi hertsogi pojad pärisid ka tiitli hertsog. Vennad valitsesid mõnikord isalt päritud territooriumi üheskoos ja mõnikord jaotasid selle. Mõned ernestiinide hertsogkonnad säilitasid oma eraldi olemasolu aastani 1918. Sarnased sündmused Reussi ja Schwarzburgi dünastiates tegid kogu Tüüringist väikeriikide sasipuntra 15. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni.

Taust enne ernestiinide haru tekkimist[muuda | muuda lähteteksti]

Albrecht Karu (1106–1170) noorim poeg, Anhalti krahv Bernhard päris aastal 1180 osi vanast Saksi hertsogkonnast, peamiselt Lauenburgi ja Wittenbergi ümbruses. Tal oli kaks poega, Albrecht ja Heinrich. Albrecht päris Saksimaa hertsogkonna. Aastal 1260 pärandas Albrecht hertsogkonna oma poegadele Johann I-le ja Albrecht II-le, kes jagasid Saksimaa järk-järgult Saksi-Lauenburgi ja Saksi-Wittenbergi hertsogkondadeks, selge mõjuga aastast 1296. Saksi-Wittenberg reorganiseeriti 1356. aasta kuldbullaga Saksimaa kuurvürstkonnaks. Kui viimane Saksi-Wittenbergi hertsog aastal 1422 pärijateta suri, andis keiser Sigismund hertsogkonna Wettinist Meißeni markkrahvile ja Tüüringi maakrahvile Friedrich IV-le, kellest sai seeläbi Saksimaa kuurvürst Friedrich I. Nime "Saksimaa" kasutati üldiselt kõigi Wettinite valduste puhul, sealhulgas Tüüringis, kuna Saksimaa oli hertsogitiitel, kõrgeim nende poolt omandatud ja kõik dünastia liikmed kasutasid seda, kuigi paljud neist omasid maad vaid Tüüringis. Friedrich I järglane oli tema poeg Friedrich II. Pärast Friedrich II surma aastal 1464 sai kuurvürstiks tema vanim poeg Ernst ning Ernst ja noorem poeg, hertsog Albrecht jagasid Wettini maade valitsemise. Aastal 1485 jaotasid vennad Leipzigi jagamisega Wettinite valdused, kus Ernst sai Põhja-Meißeni, Lõuna-Tüüringi ja Wittenbergi ning Albrecht sai Põhja-Tüüringi ja Lõuna-Meißeni.

Wettini dünastia liikmete loendi uurimine paljastab palju hertsogipere ja nende valduste erinevaid suundi.

Ernestiinide liini jaotuste detailne ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tabel[muuda | muuda lähteteksti]

Saksimaa kuurvürstid

Aastal 1554 jaotas Johann Friedrich I hertsogkonna oma kolme poja vahel.

Saksi-Eisenachi ja Saksi-Coburgi hertsog Saksi-Weimari hertsog Saksi-Gotha hertsog
Erfurdi jagamine
Aastal 1572 jagati ernestiinide hertsogkonnad ümber Johann Friedrich II kahe poja ja Johann Wilhelmi poja vahel.
Saksi-Coburg-Eisenachi hertsogid Saksi-Weimari hertsogid

Aastal 1596 leppisid vennad kokku jagada maad omavahel.

Pärast Friedrich Wilhelmi surma jagati maa tema noorte poegade ja tema venna vahel.

Saksi-Coburgi hertsogid Saksi-Eisenachi hertsogid

Pärast Johann Casimiri surma ilma pärijateta läks pärand tema nooremale vennale.

Saksi-Altenburgi hertsogid Saksi-Weimari hertsogid
  • kaasvalitsejad;
    • Johann Philipp, 1603–1639, Friedrich Wilhelm I poeg
    • Friedrich, 1603–1625, Friedrich Wilhelm I poeg
    • Johann Wilhelm, 1603–1632, Friedrich Wilhelm I poeg
    • Friedrich Wilhelm II, 1603–1669 (aastast 1639 üksi), Friedrich Wilhelm I poeg
  • Friedrich Wilhelm III, 1669–1672, Friedrich Wilhelm II poeg
Saksi-Coburg-Eisenachi hertsogid

Pärast Johann Ernsti surma ilma pärijateta jagati tema vürstkond Saksi-Weimari ja Saksi-Altenburgi vahel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuurvürst Ernst suri aastal 1486 ja tema järglane oli tema poeg Friedrich Tark. Leipzig, Saksimaa majanduslik keskus, samuti Saksimaa ainsa ülikooli asukoht, paiknes albertiinide Saksimaal. Soovides oma maale ülikooli, näiteks tsiviilteenistujate ja pastorite harimiseks, asutas Friedrich aastal 1502 Wittenbergi ülikooli. Siin püstitas Martin Luther oma 95 teesi. Friedrich kaitses Lutherit, keeldudes tema väljaandmisest kohtupidamiseks Roomas. Friedrich, nagu ka teised Saksa vürstid, lubas luterlike reformide käivitamist oma valdustes.

Friedrich III suri aastal 1525; tema järglane oli tema vend Johann Kindlameelne (1525–1532). Johann oli Saksa-Rooma riigi protestantlike vürstide Schmalkaldeni liidu juht. Johann suri aastal 1532 ja tema järglane oli tema poeg Johann Friedrich I. Oma valitsemise esimesel kümnel aastal jagas Johann Friedrich ernestiinide Saksimaa valitsemist oma kasuvenna Johann Ernstiga, Saksi-Coburgi titulaarhertsogiga, kes suri lastetuna. Johann Friedrich kõrgendas üha oma toetust luterlikule reformatsioonile, kui keiser Karl V hoidus otsesest vastasseisust protestantlike vürstidega, kuna vajas nende toetust võitluses Prantsusmaaga.

Karl jõudis Prantsusmaaga varsti kokkuleppele ja pööras oma tähelepanu Saksa-Rooma riigi protestantide maadele. Aastal 1546 kogus Schmalkaldeni liit armee. Kuurvürst Johann Friedrich viis liidu väed lõunasse, kuid varsti pärast seda tungis ernestiinide Saksimaale Johann Friedrichi nõbu, albertiinide Saksimaa (Meißeni) hertsog Moritz. Johann Friedrich kiirustas tagasi Saksimaale, ajas Moritzi ernestiinide maadelt minema, vallutas albertiinide Saksimaa ja asus Böömimaale tungima (mida valitsesid otse keiser Karl V vend Ferdinand ja selle naine Anna). Karli väed tõrjusid Schmalkaldeni liidu väed tagasi ja võitsid neid otsustavalt Mühlbergi lahingus (1547). Johann Friedrich sai haavata ja võeti vangi. Keiser mõistis ta mässulisena surma, kuid viivitas hukkamisega, kuna ta ei soovinud võtta aega Wittenbergi vallutamiseks, mida kaitses Johann Friedrichi naine Kleve Sibylle. Oma elu päästmiseks tunnistas Johann Friedrich Wittenbergi kapitulatsiooniga loobumist kuurvürstiametist ja oma riigi valitsemisest albertiinide Saksimaa Moritzi kasuks, ning tema hukkamine asendati eluaegse vangistusega. Kui äsjavermitud kuurvürst Moritz, olles taas pooli vahetanud, ründas keisrit, vabastati hertsog Johann Friedrich vangist ja talle anti tagasi Tüüringi maakrahvkond. Ta tegi enne oma surma aastal 1554 pealinnaks Weimari ja algatas Jena ülikooli (et asendada Wittenbergi ülikooli, mis oli kaotatud Moritzile).

Johann Friedrich I kolm poega jaotasid territooriumi, kusjuures Johann Friedrich II sai perepeaks (ja lühidalt, 1554–1556, ka kuurvürstiks) residentsidega Eisenachis ja Coburgis, keskmine vend Johann Wilhelm jäi Weimarisse (Saksi-Weimar) ning noorim, Johann Friedrich III (vanema venna nimekaim, mis tekitas palju segadust ajalookirjutamises) rajas residentsi Gothasse (Saksi-Gotha). Kui Gotha Johann Friedrich III aastal 1565 vallalise ja lastetuna suri, püüdis Weimari Johann Wilhelm nõuda Saksi-Gotha pärandit, kuid vangistatud Johann Friedrich II pojad esitasid oma nõudmised.

Nõudlejad jõudsid aastal 1572 kokkuleppele Erfurdi jagamises, millega Johann Wilhelm liitis Saksi-Weimariga Altenburgi, Gotha ja Meiningeni kreisid. Kui Johann Wilhelm aasta hiljem suri, sai tema vanem poeg Friedrich Wilhelm I Altenburgi, Gotha ja Meiningeni ja Saksi-Altenburgi hertsogi tiitli ning asutas oma mitme pojaga esimese Saksi-Altenburgi liini, samas Saksi-Weimari sai noorem poeg Johann II. Johann Friedrich II vanem poeg Johann Casimir (suri aastal 1633 pärijata) ja noorem poeg Johann Ernst (suri aastal 1638 pärijata) said kahe peale Saksi-Coburg-Eisenachi territooriumi, kuid alaealisuse tõttu nimetati neile seaduslik eestkostja. Aastal 1596 nõustusid vennad hertsogkonna Saksi-Coburgiks ja Saksi-Eisenachiks jagama.

Saksi-Weimari hertsog Johann II suri noorelt, temast jäi maha kaheksa poega (sealhulgas Bernhard von Sachsen-Weimar, noorim, kuulus kindral) ja testament käsuga valitseda üheskoos. Kui vanim neist, Johann Ernst I vallalisena suri (1626) ja veel kaks venda lastetuna surid, jättes maha viis Saksi-Weimari hertsogit, kusjuures Wilhelm oli vanim. Veel kaks venda suri viieteistkümne aasta jooksul, sealhulgas Bernhard aastal 1639, pärijateta. Aastal 1638 hääbus vanem Coburg-Eisenachi liin ning selle valdused jagati Altenburgi ja Weimari vahel, see kahekordistas Saksi-Weimari valdusi ja tegi sellest taas jagamiskõlbuliku. Umbes 1640. aasta paiku jaotasid ülejäänud vennad lõplikult oma pärandi, Wilhelm jäi Weimarisse, Albrecht sai Eisenachi ja Ernst ("Vaga") sai Gotha.

Saksi-Gotha Ernst I (1601–75) abiellus Friedrich Wilhelm I vanima poja, Saksi-Altenburgi ja Gotha Johann Philippi (1597–1638) ainsa lapse Elisabeth Sophiega. Kui Elisabeth Sophie nõbu, Altenburgi hertsog Friedrich Wilhelm III aastal 1672 vallalisena suri, hääbus terve esimene Altenburgi meesliin, algatades pärilustüli. Lõpuks said Ernsti ja Elisabeth Sophie pojad hertsog Johann Philipi testamendi põhjal lõviosa Altenburgi pärandist, kuid osa (1/4 algsest Altenburgi osast) läks Saksi-Weimari harule. Need kaks liini: Weimar ja Gotha(-Altenburg) panid aluse tulevastele ernestiinide liinidele ja mõlemad on meesliinis tänapäevani säilinud. Pärast esimese Altenburgi liini pärandi jaotamist valdas vanem, Weimari liin veidi vähem kui poolt ernestiinide maadest ja noorem, Gotha-Altenburgi liin valdas rohkem kui poolt. Gotha-Altenburgi liin jagunes rohkem ja Weimari liin mitte nii palju ning lõpuks koondusid kõik nimetatud Weimari liini valdused aastal 1741 ühtedesse kätesse ja ülendati aastal 1815 Weimari suurhertsogiks.

Gotha hertsogi Ernsti ja hertsoginna Elisabeth Sophie arvukad pojad jagasid pärandi (5/8 kõigist ernestiinide maadest) esialgu seitsmeks osaks: Gotha-Altenburg, Coburg, Meiningen, Römhild, Eisenberg, Hildburghausen ja Saalfeld. Neist Coburg, Römhild ja Eisenberg ei kestnud üle ühe põlvkonna ja jaotati nelja säilinud liini vahel.

Ernestiinide territooriume Tüüringis jaotati ja taasühendati seega palju kordi, kui hertsogitel oli rohkem kui üks poeg pärimas ja kui erinevad ernestiini hertsogite liinid meesliinis välja surid. Lõpuks võeti ernestiinide hertsogkondades pärimisel kasutusele esmasünniõigus meesliinis, kuid mitte varem, kui ernestiini hertsogkondade arv ületas kümne. Aastaks 1826 olid allesjäänud ernestiinide hertsogkonnad Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogkond (ligikaudu 3/8 kõigist ernestiinide maadest) ning ("Elisabeth-Sophie-liin") Saksi-Gotha-Altenburgi, Saksi-Meiningeni, Saksi-Hildburghauseni ja Saksi-Coburg-Saalfeldi hertsogkonnad. Aastal 1826 hääbus Ernst Vaga vanem liin, Gotha-Altenburg. Eelviimase hertsogi tütar abiellus Coburgi ja Saalfeldi hertsogiga ning paaril oli kaks poega (kellest nooremast sai Ühendkuningriigi prints-abikaasa Albert). Gotha-Altenburgi pärand jaotati Ernst Vagast ja Elisabeth Sophiest pärineva kolme muu liini vahel, mis põhjustas muudatusi nomenklatuuris: need olid Saksi-Meiningen-Hildburghausen, Saksi-Altenburg (endine Hildburghauseni liin) ning Saksi-Coburg ja Gotha – noorim liin (algselt Saalfeldi liin) sai "emapoolse" Gotha residentsi, mis oli olnud Ernst Vaga, kõigi seitsme liini eelkäija residents. Kõik ernestiinide hertsogkonnad lõppesid monarhia ja vürstiriikide kaotamisega Saksamaal varsti pärast Esimese maailmasõja lõppu.

Viis ernestiinide hertsogkonda olid Saksa-Rooma riigi Ülem-Saksi ringkonna liikmed:

  • Saksi-Weimar
  • Saksi-Eisenach
  • Saksi-Coburg
  • Saksi-Gotha
  • Saksi-Altenburg

Ringkonna liikmelisus andis riigi valitsejale hääle Riigipäeval. 1792. aasta Riigipäeva istungjärgul oli Saksi-Weimari hertsog ka Saksi-Eisenachi hertsog ja omas kahte häält (samuti 3/8 kõigist ernestiinide maadest); Saksi-Altenburgi hertsog oli ka Saksi-Gotha hertsog ja omas kahte häält; ning Saksi-Coburgi hertsog omas ühte häält.

Teised ernestiinide hertsogkonnad ei olnud kunagi keisririigi ringkonna liikmed ja ei omanud õigust hääletada Riigipäeval, nagu viis hertsogkonda (näiteks olid sellised Meiningeni ja Hildburghauseni vürstkonnad; see oli üks põhjus, miks Saksi-Hildburghauseni hertsog vahetas oma pärandiosa Altenburgi vastu). Kuid nad kõik olid autonoomsed ja lõpuks, seoses Saksa-Rooma riigi kaotamisega 6. august 1806, muutus see küsimus ebaoluliseks.

Ernestiinide hertsogkonnad Tüüringis pärast 1825. aastat

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]