Słonim

Słonim
	[ Slonim ]
valgevene	Слонім * / Słonim *transkriptsioon: Slonim
vene	Слоним (Slonim)
poola	Słonim
	Słonimi lipp Słonimi vapp
	Pindala: 46,0 km²
	Elanikke: 48 907 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 5′ N, 25° 19′ E

Słonim (transkribeerituna Slonim) on linn Valgevenes Hrodna oblastis, Słonimi rajooni halduskeskus. Asula nimi on leedu keeles Slanimas.^[viide?]

Linn asub Ščara jõe ääres. Kõige vanemad teated Ščara jõe vasakkaldal paiknevast puidust kindlusest pärinevad 11. sajandist, selle järgi on linn oletatavasti ka nime saanud (sõna «заслона» tähendas vanasti barjääri, eelposti). Hiljem on püütud Słonimi nime seostada ka elevantidega, kuid tulutult. Teine variant nime päritolu selgitamiseks on seostada seda vanabalti keelte sarnase kõlaga sõnaga madaliku kohta.^[viide?]

Słonimi elanikele annavad tööd toiduainetööstuse-, kergetööstuse- ja masinaehitusettevõtted; töödeldakse puitu ja lina ning valmistatakse ka mööblit.^[viide?]

Haridust annavad kümme keskkooli, põhikool, muusikakool ja internaatkool. Linnas on seitse raamatukogu ja kino.^[viide?]

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, sealsed kirikud ja sünagoogid ning XVIII sajandil ehitatud raekoda, aga ka aastal 1922 ehitatud raudteejaamahoone. Pilku köidavad mõnedki XIX sajandil ehitatud häärberid, XVIII sajandil ehitatud Ogińskite loss on aga hävinenud.^[viide?]

Ajalugu

Słonimi asulat on esimest korda mainitud aastal 1252, kuigi linna koha peal asus juba 11. sajandil puidust kindlus, mille Kiievi-Vene riik rajas leedu hõimude piirile. Kindlus käis korduvalt käest kätte, kuni 13. sajandi teisel poolel hõivas Leedu suurvürstiriik need Must-Vene alad lõplikult. Słonimi lipkond osales ka Grünwaldi lahingus.^[viide?]

Asula hakkas kuuluma Trakai vojevoodkonda. Aastal 1490 ehitas Kazimierz IV asulasse esimese kiriku (aastal 1775 ehitati selle asemele uus kirikuhoone, Słonimi Püha Andrei kirik). Aastal 1506 rüüstasid asulat tatarlased, kes põletasid maha ka vana puidust kindluse. Aastal 1520 läks asula Radziwillide valdusse ja sinna hakati ehitama uut kindlust.^[viide?]

Aastal 1531 sai Słonim Zygmunt I käest linnaõigused. Aastal 1558 kinnitati vastse linna õigus kaks korda aastas laata pidada.^[viide?]

Aastast 1560 oli linna omanikuks Hrehory Wołłowicz, seejärel aga (aastast 1586) Lew Sapieha. Tol ajal sai alguse ka Zamoście eeslinn. Alates 1569. aastast pärast ühinemist Poolaga hakkasid linnas misjonitööd tegema katoliku mungaordud. Mitmed mungaordud rajasid Słonimisse ka kloostrid. Aastal 1605 rajas Lew Sapieha linna esimese tikkimisvabriku. Asula tähtsusest annab tunnistust see, et Poola-Leedu seim kogunes aastail 1597–1685 just Słonimis.^[viide?]

17. sajandil asula tähtsus vähenes ja Venemaa tsaaririigiga peetud sõja ajal rüüstasid linna aastal 1655 Vene väepealiku Trubetski väed. Ligikaudu pooled linnaelanikud kas siis tapeti või küüditati.^[viide?]

Linna uus õitseng saabus 18. sajandi teisel poolel, mil linna omanikuks oli Michał Kazimierz Ogiński. Ta ehitas linna lossi ja taastas tikanditootmise, lisaks pani käima diivanitootmise. Mees oli suur muusikasõber ja tema eestvedamisel ehitati linna ooperi- ja balletiteater, selle juurde tekkisid aga balleti- ja muusikakoolid. Lisaks ehitas Ogiński ka kanali Ščara ja Jasselda jõe vahele. Słonimi linnas asus kanalil ujuvteater.^[viide?]

Aastast 1795 läks Słonim kolmandal Poola jagamisel Venemaa keisririigi koosseisu. Algul oli linn samanimelise kubermangu keskuseks, aga aastast 1801 kuulus asula Hrodna kubermangu. Aastal 1806 rajasid Puslowskid, kellele kuulus samuti osa tänapäevasest linna territooriumist, Słonimisse paberivabriku.^[viide?]

Aastal 1886 ehitati Słonimisse raudtee, mis ühendas Bialystoki ja Baranavičy linnu. Ehitustöö käigus hävitati vana linnamägi koos selle juures asunud juudi kalmistuga. Sel ajal mängisid linna arengus tähtsat osa Puslowskid, kes endile kuulunud Albertyni linnaossa rajasid mitu vabrikut.^[viide?]

Esimese maailmasõja ajal oli Słonimis poliitvangilaager, kus viibis 17. novembrini 1918 ka Eesti Ajutise Valitsuse Ministrite Nõukogu esimees Konstantin Päts.^[viide?]

Pärast esimest maailmasõda kuulus Słonim Poola koosseisu. Sel ajal hakati linnas välja andma kohalikku ajalehte Газэта Слонімская ja uniaatide valgevenekeelset lehte Да злучэньня! Lisaks tehti suuri muudatusi linna infrastruktuuris – ehitati veevärk, asula elektrifitseeriti, rajati haiglad.^[viide?] 1931. aastal moodustasid poolakad linna elanikkonnast 52%, juudid 37%, valgevenelased 4%, venelased 2%, ülejäänud 5% (tatarlased, karaimid, sakslased, leedulased, lätlased jt).

Teises maailmasõjas, NSV Liidu kallaletungiga Poolale 18. septembril 1939 hõivas Punaarmee linna ja idapoolsed Poola riigi alad. 1939. aasta novembrist kuulus Słonim Nõukogude Liitu. 26. juunil 1941 hõivasid linna Saksa väed. Teise maailmasõja ajal, aastail 1941 ja 1942, tapeti linnas ja selle ümbruskonnas ligi 17 000 kohalikku juuti. 10. juulil 1944 hõivas linna jälle Punaarmee.^[viide?] 1945. aastal liideti linn ametlikult NSV Liiduga. Poolakad kui linna suurim sõjaeelne rühm tõrjuti uutele Poola piiridele ning nende asemele tulid uued valgevenelased ja venelased mujalt NSV Liidust.