Svealased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rootsi 12. sajandil. Kollane: svealased (Svealand). Sinine: götalased (Götaland). Roheline: gotlandlased (Gotland)

Svealased (rootsi keeles svear, vanapõhja keeles svíar/suar, vanainglise keeles Sweonas) olid põhjagermaani hõim. Nende vanapõhjakeelne nimi arvatakse tulenevat enesekohase asesõna tüvest *s(w)e ehk "oma hõimu liige/sugulane".[1][2]

Esimene autor, kes hõimust kirjutada võis, oli Tacitus: oma 98. aastast pärinevas teoses "Germania" mainib ta rahvast nimega Suiones. 6. sajandil elanud Rooma ametnik Jordanes mainib nimesid Suehans ja Sueones.

Mõnevõrra hilisemate allikate (nt saagade) järgi, eriti Heimskringla põhjal, olid svealased võimas hõim, kelle kuningad väitsid end põlvnevat viljakusjumalast Freyrist. Viikingiajal moodustasid nemad ida poole rännanud viikingite rühma varjaagide tuumiku (vt ka russid).

Nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Sedamööda, kuidas Rootsi kuningate valdused kasvasid, kasutati keskajal hõimu nime järjest üldisemalt ja sellega hõlmati ka götalasi. Hiljem sai nimi tagasi oma algse tähenduse ja selle all mõeldi pigem hõimu algseid maid ehk Svealandi asustavaid inimesi, mitte enam götalasi.

Kaasaegsetes põhjagermaani keeltes on endise nime svear asendanud adjektiivne kuju svensk ja selle mitmus svenskar ning sellega tähistatakse kõiki Rootsi elanike. 20. sajandi alguses tehti veel vahet svealaste hõimul (svear) ja kaasaegsetel rootslastel (svenskar), kuna entsüklopeedia "Nordisk familjebok" järgi oli rootslaste kui rahvuse nimena neist viimane esimese peaaegu asendanud.[3] Kuigi selline vahetegemine on tavapärane tänases norra, taani ja rootsi keeles, ei tehta sellist vahet fääri keeles ja islandi keeles, kus kasutatakse küll erinevaid sõnu, kuid sama tähendusega: svíar (islandi) või sviar (fääri) ja sænskir (islandi) või svenskarar (fääri).[4]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Gamla Uppsala oli hõimu peamine usuline ja poliitiline keskus

Svealaste peamised elupaigad asusid Svealandi idaosas. Nende territooriumide hulka kuulusid juba väga varasest ajast ka Mälareni orus asuvad Västmanland, Södermanland ja Närke. Piirkond on jätkuvalt üks kogu Skandinaavia kõige tihedama asustusega alasid.

Nende elukohta kutsuti nimega Svealand: Swéoland ehk "svealaste maa" (Ottar Hålogalandist tekstis Historiarum Adversum Paganos Libri VII), Sweoðeod ehk "svea inimesed" ("Beowulf") ja Svíaveldi või Svearike ehk "svealaste (kuning)riik" ("Beowulfis" Swéorice). Poliitilist liitu Götalandis elanud götalastega (protsess, mis ei olnud 13. sajandiks veel lõppenud) peavad mõned tänapäeva ajaloolased Rootsi kuningriigi sünniks. Ka Rootsi kuningriik sai oma nime svealaste järgi: rootsikeelne nimi Sverige tuleneb sõnapaarist Svea rike ehk "svealaste kuningriik".

Gamla Uppsalas asunud aaside kultusele pühendatud keskus oli svealaste usuline keskus ja koht, kus Rootsi kuningas ohverdamiste (blót) ajal preestri rolli täitis. Uppsala oli ka Rootsi kroonile kuulunud ja kuningat ning tema õukonda kuni 13. sajandini finantseerinud valduste võrgustiku Uppsala öd keskus.

Jätkuvalt arutletakse selle üle, kas hõimu Suiones algsed valdused olid tõesti tegelikult Upplandi südames Uppsalas, või kasutati seda nimetust kõigi Svealandis elanud hõimude kohta. Sarnaselt viidati vana Norra erinevatele maakondadele ühise nimetusega Nortmanni.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimekuju Suiones esineb Rooma autori Tacituse teoses "Germania". Väga sarnane kuju Sweon(as) esineb nii vanainglise keeles kui ka Bremeni Adami kroonikas Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium, mis käsitleb Hamburg-Bremeni peapiiskoppe, keda tähistatakse nimetusega Sueones.

Suurem osa teadlasi nõustub sellega, et kuju Suiones ja muud nime tõestatud germaani päritolu kujud tulenevad samast protoindoeuroopa keele enesekohase asesõna tüvest *s(w)e (nagu ladina keele suus). Algselt on see tähendanud "oma (hõimu liige)". Tänapäeval Skandinaavias räägitavates keeltes esineb sama tüvi sõnades svåger (naisevend) ja svägerska (vennanaine). Sama tüvi ja algne tähendus esineb ka germaani hõimu sueebide etonüümis, mis on tänaseni säilinud näiteks kohanimes Schwaben (Švaabimaa).[1][2][5][6] Nime foneetilise muutumise kohta on esitatud erinevaid teooriaid.

Noréen (1920) pakkus välja, et Suiones on ladina vorm protogermaani sõnast *Swihoniz, mis on tuletatud protoindoeuroopa keele tüvest *swih- ehk "minu enda". Edasi sai sõnast *Swihoniz preester Wulfila gooti keeles *Swaíhans, mille tulemuseks oli omakorda Jordanese poolt teoses Getica svealaste kohta kasutatav nimekuju Suehans. Järelikult pidi proto-vanapõhja keeles olema nime kuju *Swehaniz, millest vanapõhja keeles toimunud muutuste tulemusena sai vanapõhja keele läänemurdes Svíar ja idamurdes Swear.

Tänapäeval rekonstrueeritakse sama nimetuse tüve teisiti: mitte *swih, vaid *s(w)e. See on nimetuse Suiones tüvena kindlaks määratud Julius Pokorny raamatus "Indogermanisches etymologisches Wörterbuch" (1959) ja Oskar Bandle toimetatud raamatus "The Nordic languages: an international handbook of the history of the North Germanic languages" (2002).

Tüvele *Swe osundab ka V. Friesen oma 1915. aasta raamatus, kuid tema järgi oli nimekuju Sviones algselt omadussõna: protogermaani *Sweoniz, mis tähendas "sarnane". Selle kuju gooti keeles oleks olnud *Swians ja termini Suehans H-tähe näol oli tema järgi tegemist vaid epenteesi ehk sõna lihtsustamiseks lisatud tähega. Proto-vanapõhja keeles oleks kuju olnud samuti *Sweoniz ja ka selle tulemuseks oleks olnud ajalooliselt kindlaks tehtud nimekujud.

Skånes Simrise kiriklas asuv ruunikivi DR 344 on nimekuju Svíþjóð üks varaseimaid säilinud allikaid Skandinaavias. Tõenäoliselt on sellest varasemad allikad veel vaid ruunikivi DR 216, "Beowulf" ja "Getica"

See nimi sai hiljem osaks liitsõnast, mis vanapõhja keele läänemurdes oli Svíþjóð ("svea rahvas"), idamurdes Sweþiuð ja vanainglise keeles Sweoðeod. See liitsõna esineb ruunikividel lokatiivides i suiþiuþu (Södermanlandis Aspas asuv ruunikivi Sö Fv1948;289), a suiþiuþu (Simrise ruunkivi DR 344) ja o suoþiauþu (Lollandis Tirstedis asuv ruunkivi DR 216). 13. sajandist pärinev Taani allikas Scriptores rerum danicarum mainib kohta nimega litlæ swethiuthæ, mis tõenäoliselt on Stockholmi lähedal asuv saar Sverige ("Rootsi"). Ent kõige varasem juhtum paistab olevat Jordanese "Geticas" mainitud Suetidi (6. sajand).

Ainus teine germaani rahvas, kelle kohta kasutati sarnast nimekuju, olid goodid, kes lõid nime *Gutans (vrd Suehans) põhjal nimekuju gut-þiuda. Nimi Swethiuth ja selle erinevad kujud tõid kaasa nii ladina keeles Rootsi kohta kasutatud nimekujud Suethia, Suetia ja Suecia kui ka riigi nime inglise keeles ("Sweden").

Teine svealaste asustusala kohta kasutatud liitnimi oli vanainglise keelne Svíariki või Sweorice, mis tähendas "svealaste kuningriik". See on jätkuvalt riigi ametlik nimi rootsi keeles: vanast nimekujust Svea rike on K-tähe G-asendumise teel tulnud nimi Sverige.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Svealaste hõimu ajalugu katab aegade hämarus. Lisaks Skandinaavia mütoloogiale ja germaanlaste legendidele kirjeldavad neid vaid üksikud allikad ja neis leidub nende kohta ka vähe andmeid.

Roomlased[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma keisririik Hadrianuse ajal (valitses 117-38 eKr). Kaardi ülaosas on toodud ka tänase Rootsi keskosas elanud germaani hõim Suiones
Gaius Cornelius Tacitus

Tsiteeritakse kahte 1. sajandist pärinevat allikat, mis viitavad hõimule nimega Suiones. Neist esimene on Plinius Vanem, kes kirjutas, et roomlased olid sõitnud ümber "Kimbri poolsaare" (Jüütimaa), kus oli ka laht nimega Codanus (Kattegat?). Mitme selles lahes asunud suure saare seas oli kuulsaim Scatinavia. Plinius märkis, et saare suurus oli teadmata, kuid osal saarest elas 500 külas hõim nimega Hillevionum gente, kes pidas oma riiki omaette maailmaks.

Teksti kommenteerijaid on hämmastanud, et see suur hõim oli järeltulevatele põlvedele tundmatu: välja arvatud juhul kui tegemist oli lihtsa õigekirjavea või nime Illa Svionum gente valestimõistmisega. See on ajaloolaste arvates ka loogiline, kuna roomlased teadsid suurt Skandinaavia hõimu nimega Suiones.[7]

Aastal 98 kirjutas Tacitus ("Germania" 44, 45), et Suiones oli võimas hõim, mis "ei paistnud silma mitte ainult oma relvade ja meeste poolest, vaid ka oma võimsate laevastike poolest" ja et nende laevadel oli käil mõlemas otsas. Veel mainib ta, et hõimule avaldas väga muljet jõukus ja et nende kuningal oli seega piiramatu võim. Tacituse järgi hõimu liikmed harilikult relvasid ei kandnud ja nende relvasid valvas ori.

Pärast Tacitust vaikivad allikad neist kuni ligikaudu 6. sajandini. Mõnede ajaloolaste järgi ei ole võimalik väita, et rootslased kui rahvus ulatuks järjepidevalt tagasi Tacituse-aegse hõimuni.[8][9]

Jordanes[muuda | muuda lähteteksti]

6. sajandil kirjutas Jordanes üles kaks nime Scandza kandvas kohas elanud hõimu (Suehans ja Suetidi), kes olid tuntud oma heade hobuste poolest. Neist esimesed varustasid Rooma turgu tumedate rebasenahkadega. Seejärel nimetab Jordanes hõimu nimega Suetidi: nimi, mida arvatakse viitavat svealastele ja mida peetakse ka nime Sweþiuð ladinapäraseks kujuks. Jordanese järgi olid selle hõimu ja nendega samast soost Dani hõimu mehed kõige pikemad.

Anglosaksi allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Svealastele viidatakse kokku kolmes anglosakside allikas. Neist kõige varasem on ilmselt ka kõige vähem tuntud allikas, kuna nime mainitakse pikas hõimude ja klannide nimede loetelus. Tegemist on kas 6. või 7. sajandist pärineva poeemiga "Widsith":

Wald Woingum, Wod þyringum,
Sæferð Sycgum, Sweom Ongendþeow,
Sceafthere Ymbrum, Sceafa Longbeardum,
Wald [valitses] Woing'e, Wod tüüringeid,
Sæferð Sycg'e, Ongendþeow svealasi (Sweom)
Sceafthere Ymbreid, Sceafa langobarde,

Real 32 mainitakse mees nimega Ongentheow, kes esineb ka 8.–11. sajandil kokku pandud eepilises poeemis "Beowulf". Poeem kirjeldab svealaste ja götalaste vahelisi sõdu ja selle tegelaste hulka kuuluvad kuninglikku Ynglingi dünastiasse kuuluvad svealaste kuningad Ongentheow, Ohthere, Onela ja Eadgils. Kuna sarnased nimed esinevad ka Skandinaavia päritolu allikates, võisid need kuningad olla ajaloolised kuningad (vaata Rootsi muinaskuningate loetelu). Eepose lõpus leidub Wiglaf'i ettekuulutus uute sõdade kohta svealastega. Ajal, mil ilmuvad usaldusväärsemad ajalooallikad, on götalased kirjas juba svealaste ühe alamrühmana.

Kolmas svealasi mainiv anglosaksi päritolu allikas on Alfred Suure tõlge Paulus Orosiuse töödest, kuhu on lisatud jutustused Ottari ja Wulfstani reisidest. Need kaks meest kirjeldasid 9. sajandil hõimu nimega Sweon ja piirkonda nimega Swēoland. Ottar mainib oma tekstis "teisel pool nõmmesid" asuvaid svealaste alasid.[10] Wulfstan kirjeldab oma tekstis svealaste valitsemise all olnud alasid, mille hulka kuulusid Blekinge, Möre, Öland ja Gotland.[11]

Frankide allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Karolingide valitsemisaja lõpust pärinevad annaalid Annales Bertiniani jutustavad sellest, et rühm end russideks nimetanud viikingeid külastas aasta 838 paiku Konstantinoopolit. Kartes naasta koju läbi steppide, mis teeks nad haavatavaks ungarlaste rünnakutele, rändasid nad (Rhos) tagasi läbi Saksamaa. Kuskil Mainzi lähedal küsitles neid Frangi riigi keiser Ludwig Vaga. Viikingid andsid keisrile teada, et nende juht kandis tiitlit chacanus (kagaan ladina keeles) ja et ehkki nad elasid Venemaa põhjaosas, olid nad tegelikult Sueones.

Adam Bremenist[muuda | muuda lähteteksti]

Skandinaaviaga seonduvat käsitledes kirjutab Adam Bremenist oma 11. sajandi teoses Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum, et svealastel (Sueones) oli mitu naist ja et nad suhtusid kuritegudesse tõsiselt. Külalislahkus oli selle rahva jaoks oluline voorus ja rändajale ööseks peavarju pakkumisest keeldumist peeti häbiväärseks. Külalisele näidati isegi võõrustaja sõpru.

Adami järgi põlvnes svealaste kuninglik perekond küll vanast dünastiast (Munsö dünastia), kuid kuningad sõltusid rahva tahtest: sellest, mida otsustati tingil. Seda, mida oli otsustanud rahvas, peeti kuninga tahtest olulisemaks; välja arvatud juhul kui kuninga arvamus paistis olevat kõige mõistlikum ja sellisel juhul rahvas tavaliselt kuuletus kuningale. Rahu ajal tundsid svealased end kuningaga võrdsetena, kuid sõdade ajal allusid nad pimesi kas kuningale või sellele, keda nad endi seast kõige osavamaks pidasid. Kui sõjaõnn nende vastu pööras, palusid nad ühte oma paljudest jumalatest (aasid) ja kui nad lahingu võitsid, olid nad talle tänulikud.

Põhjamaade saagad[muuda | muuda lähteteksti]

Saagad on svealaste kohta ühed peamised teadmiste allikad ja eriti on sellesse oma töödega panustanud Snorri Sturluson (näiteks teos Heimskringla). Tema kirjeldused vahel ühtivad eelnevalt mainitud andmetega, kuid vahel räägivad neile ka vastu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pokorny. Indogermanisches Etymologisches Woerterbuch. 1959.
  2. 2,0 2,1 Bandle, Oskar. "The Nordic languages: an international handbook of the history of the North Germanic languages". 2002. P.391
  3. Artikkel Sverige, språkv. raamatus "Nordisk familjebok".
  4. The recommendations of the Council for the Faroese Language on nationality words.
  5. Noreen, A. "Nordens äldsta folk- och ortnamn" raamatus "Fornvännen". 1920. Lk 32.
  6. Hellquist, Elof. "Svensk etymologisk ordbok. Svear". 1922.
  7. Waldman, Carl & Mason, Catherine. Encyclopedia of European Peoples. Infobase Publishing. 2006. ISBN 9781438129181.
  8. Dick Harrison. "Sveriges historia – Medeltiden". 2002.
  9. Fredrik Svanberg. "Decolonizing the Viking Age". 2003.
  10. Ohthere's First Voyage (paragraph 5).
  11. The Discovery of Muscovy by Richard Hakluyt.

Allikaid[muuda | muuda lähteteksti]