Dolby Digital
Dolby Digital (lühend DD), algupärase nimega Dolby Stereo Digital, on ettevõtte Dolby heliandmete kadudega pakkimise tehnoloogia. Seda kasutatakse kino- ja televisioonitehnikas ning laserketastel (DVD-Video, DVD-Audio, HD DVD, Blu-Ray Disk).
VORDERE Lautsprecher – esikõlarid
HINTERE Lautsprecher – tagakõlarid
Subwoofer – bassikõlar
Esimeses versioonis oli heliandmete edastamise kanaleid üks kuni kuus, hiljem kuni kuusteist kanalit. Kuuekanalise süsteemi korral on tähis 5.1, mis tähendab, et helisüsteemi kuulub 5 lairibakanalit (võimalik sagedusala 20–20 000 Hz) ja 1 bassikanal (20–120 Hz). Lairibakanalid on vasak (L) ja parem (R) esikanal, keskkanal C ning vasak ja parem tagakanal. Bassikanal LFE (Low Frequency Effects) teeb võimalikuks helisüsteemi, milles madalaid sagedusi esitab üksainus kõlar. Nii vabanevad lairibakanalite võimendid ja nende väljundisse ühendatavad kõlarid suurt elektrivõimsust vajavate bassihelide ülekandmisest. Lairibakõlarid saab siis konstrueerida kompaktseina, nii et neid on hõlbus ära paigutada.
Dolby Digital asendab varasemaid ruumiheli analoogsüsteeme, nagu nt Dolby Surround ProLogic (2 esikanalit, keskkanal ja 1 tagakanal).
Kodeerimismenetlus AC-3[muuda | muuda lähteteksti]
Kõigis Dolby Digital kanalites edastatakse audiosignaalid oma loomulikus dünaamikaulatuses ja digiteeritakse kvantimissagedusega 48 kHz ning koodisõna pikkusega 16–24 bitti. Nii moodustuva andmehulga salvestamiseks kahetunnise filmi jaoks läheks vaja umbes 4 GB salvestusmahtu, mis vastab peaaegu DVD-plaadi ühe kihi mahutavusele. Seepärast on vaja andmeid tihendada (pakkida). Selleks rakendatakse säästkodeerimise menetlust AC-3 (Audio Codec 3), mille puhul eemaldatakse niisugused signaaliosad, mille puudumist kõrv ei taju (samamoodi kasutatakse kuulmistaju iseärasusi teiste kadudega tihendusvormingute, nagu nt MP-3 ja AAC puhul).
AC-3 võimaldab andmekiirusi vahemikus 32–640 kbit/s. DVD korral kasutatakse harilikult kiirust 384 või 448 kbit/s, nii et salvestusmaht väheneb kuni kümnekordselt.