Sotsialistlik Riigipartei
| Sotsialistlik Riigipartei | |
|---|---|
| Sozialistische Reichspartei | |
 | |
| Asutamine | 2. oktoober 1949 |
| Lõpetamine | 23. oktoober 1952 |
| Ideoloogia | natsionaalsotsialism |
| Liikmete arv | 10 300 (1951) |
Sotsialistlik Riigipartei (saksa keeles Sozialistische Reichspartei, SRP, mõnikord ka ka Saksamaa Sotsialistlik Riigipartei) oli Lääne-Saksamaa algusaastatel tegutsenud partei, mille moodustas 1949. aastal rahvuskonservatiivsest Saksa Paremparteist eraldunud neonatsistlik element.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Partei asutati Hamelnis 2. oktoobril 1949, asutajateks olid 20. juuli 1944 vandenõu mahasurunud Wehrmachti kindralmajor Otto Ernst Remer, Liidupäeva liige Fritz Dorls ja Kolmanda Riigi aegne Saksa Üliõpilasliidu juht Gerhard Krüger. SRP pidas end NSDAP legitiimseks õigusjärglaseks, paljud selle toetajad olid endised NSDAP liikmed. Partei rahaline toetaja oli endine Luftwaffe ooberst Hans-Ulrich Rudel.
Partei nimetas kantsler Konrad Adenauerit ameeriklaste marionetiks ja väitis, et admiral Karl Dönitz oli viimane Saksa Riigi legitiimne valitseja, kuna ta oli ametisse nimetatud Hitleri enda poolt. Partei ka eitas holokausti, väites, et Dachau koonduslaagri gaasiahjud olid ehitatud ameeriklaste poolt peale teist maailmasõda ja filmid koonduslaagritest olid võltsing ning propageeris noa selga löömise müüti. SRP tahtis luua taasühinenud Saksa Riigi juhitud Euroopa nn. kolmanda jõuna kapitalismi ja kommunismi vastu, endiste idaalade taasliitmise Saksamaaga ja juudiküsimuse lahendamise.[1]
Kuigi partei oli kommunismivastane, keskendus partei rohkem USA ja Suurbritannia kritiseerimisele "armastatud isamaa kaheks lõhestamise eest", samas kriitikat Nõukogude Liidu aadressil välditi, lootuses, et tulevikus saab nendega sõlmida kokkuleppe Saksamaa taasühendamiseks.[1] SRP nägemustes pidi Saksamaa jääma külmas sõjas neutraalseks ja oli vastu Lääne-Saksamaa valitsuse atlantistlikule välispoliitikale. NSVL ja Lääne vahel sõja puhkemise korraks arvas Remer, et sakslased ei peaks võitlema, et katta ameeriklaste taganemist, kui Nõukogude Liit saavutab ülekaalu" ja lubas näidata venelastele tee Reinini, öeldes, et partei liikmed "hakkaksid siis liikluspolitseinikeks, aidates venelastel leida tee läbi Saksamaa nii kiirelt kui võimalik".[1][2] Need avaldused äratasid Nõukogude Liidu tähelepanu, kes asusid parteid rahastama taktikalistel põhjustel, samas kui Saksamaa Kommunistlikut Parteid ei toetatud, kuna neid peeti ebaefektiivseks.[1][3]
Partei oli esindatud Liidupäevas tänu Fritz Dorlsile, kes enne partei rajamist oli Liidupäeva valitud Saksa Parempartei (DRP) nimekirjast Alam-Saksimaal, lisaks liitus parteiga samuti DRP nimekirjast valitud endine Kolmanda Riigi propagandaministeeriumi ametnik Fritz Rössler, kes kasutas pseudonüümi Franz Richter. 6. mail 1951 toimunud Alam-Saksi maapäeva (Landtag) valimistel võitis partei 11% häältest, saades nii kümnendiku (16) maapäeva 158 kohast. Partei oli tugevam Stade regioonis (21,5%), Verdeni kreisis sai partei 27,7% häältest, liikmete hulgas oli ka endine Luftwaffe õhuäss Heinz Knoke. Ka samal aastal 7. oktoobril toimunud Bremeni maapäeva (Bürgerschaft) valimistel sai partei 7,7% häältest ja võitis nii 8 kohta 100st. Teistel liidumaadel parteil edu ei olnud: 18. juunil 1950 NRW maapäeva valimistel sai partei ainult 0,18% häältest, 9. juulil 1950 Schleswig-Holsteini maapäeva valimistel 1,61% ja 9. märtsil 1952 Baden-Württembergi maapäeval valimistel 2,41% häältest, jäädes kõigil kolmel liidumaal alla valimiskünnise.
Parteil oli 1951. aastal ligi 10 300 liiget, lisaks ka paramilitaarne organisatsioon Reichsfront ja noorteorganisatsioon Reichsjugend. Föderaalne siseminister Robert Lehr (CDU), kes oli ise enne sõda olnud tugev natsivastane, alustas partei tegevuse keelustamise protsessi. 4. mail 1951 keelustatigi Reichsfront, samal päeval algatas föderaalne konsitutsioonikohus ka menetluse SRP põhiseadusevastaseks kuulutamiseks. Aimates menetluse jõustumist, teatas SRP tegevuse lõpetamisest 12. septembril, kuid kohus ei aktsepteerinud seda. Remer võrdles SRP-d esimeste kristlastega, nimetades kantslerit Konrad Adenauerit "Pontius Pilatuseks, kes laskis Herodesel (Lehril) SRP risti lüüa" ("Der Pontius Pilatus Adenauer hat den Herodes Lehr nach Niedersachsen geschickt, um den Christus SRP ans Kreuz zu schlagen.")[4] ja kuulutas, et "kui SRP keelustatakse, lähevad nad katakombidesse".[1] 23. oktoobril 1952 kuulutas konstitutsioonikohus põhiseaduse artikkel 21, paragrahv 2[5] alusel partei põhiseadusevastaseks ja keelatuks, keelas järglasorganisatsioonide loomise, võttis ära kõik partei Liidupäeva ja Maapäevade mandaadid ning konfiskeeris partei varad.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Lee, Martin, A. (1998). The Beast Reawakens (inglise). Warner Books. Lk 50, 58, 65, 74–75, 82–83. ISBN 0-316-51959-6.
- ↑ Tetens, T. H. (1962). The New Germany and the Old Nazis (inglise). London: Secker & Warburg. Lk 78.
- ↑ Atkins, Stephen E. (2004). Encyclopedia of modern worldwide extremists and extremist groups (inglise). Greenwood Publishing Group. Lk 273–274. ISBN 978-0-313-32485-7.
- ↑ "Pontius". Der Spiegel. Nr 37/1951. 11. september 1951.
- ↑ "Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland" [Saksamaa Liitvabariigi Põhiseadus] (saksa). Art. 21, (2).
(2) Parteien, die nach ihren Zielen oder nach dem Verhalten ihrer Anhänger darauf ausgehen, die freiheitliche demokratische Grundordnung zu beeinträchtigen oder zu beseitigen oder den Bestand der Bundesrepublik Deutschland zu gefährden, sind verfassungswidrig.
- ↑ "DFR - BVerfGE 2, 1 - SRP-Verbot". www.servat.unibe.ch. Vaadatud 7. aprillil 2023.