Soojusjuhtivustegur

Allikas: Vikipeedia

Soojusjuhtivustegur on keskkonna soojusjuhtivust iseloomustav suurus. Soojusjuhtivusteguri ühik SI-süsteemis on W/mK. Mida kõrgem on soojusjuhtivustegur, seda paremini juhib materjal sooja. Soojusjuhtivustegur võimaldab hinnata ajaühikus keskkonna ristlõiget läbivat soojushulka. Kehtib järgmine seos[1]

k = \frac{Q d}{S \Delta T},

kus

k on keskkonna soojusjuhtivustegur (W/m K),
Q on ajaühikus pinda läbiv soojushulk (W),
S on pindala (m2),
d on pinna paksus (m),
ΔT on temperatuurierinevus pinna erinevatel külgedel (°C).

See valem ütleb, et soojusvoog on võrdeline temperatuuri gradiendiga, kus võrdeteguriks on soojusjuhtivustegur. Teisisõnu näitab soojusjuhtivustegur mitu džauli soojusenergiat kandub ühe sekund jooksul läbi ühe ruutmeetri suuruse pinna kui temperatuurimuutus 1 meetri kohta on 1 kelvin.

Mittehomogeenses keskkonnas tuleb kasutada ülalantud valemi diferentsiaalset kuju,

\mathbf{q} = k \nabla T,

kus k on soojusjuhtuvustegur vaadeldavas keskkonna punktis ja q on soojusvoog.

Soojusjuhtivustegrur sõltub üldjuhul keskkonna temperatuurist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Saveljev, I. (1978). Füüsika üldkursus I. Tallinn: Valgus.