Soojusjuhtivustegur

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Soojusjuhtivustegur ehk soojusjuhtivuse koefitsient on keskkonna soojusjuhtivust iseloomustav suurus. Soojusjuhtivusteguri ühik SI-süsteemis on W/mK. Tavaliselt tähistatakse soojusjuhtivustegurit tähega λ (lambda) ja soojusjuhtivust tähega U. Mida suurem on soojusjuhtivustegur, seda paremini juhib materjal soojust.

Soojusjuhtivustegur võimaldab hinnata ajaühikus keskkonna ristlõiget läbivat soojushulka. Kehtib järgmine seos[1]

kus

k on keskkonna soojusjuhtivustegur (W/m K),
Q on ajaühikus pinda läbiv soojushulk (W),
S on pindala (m2),
d on pinna paksus (m),
ΔT on temperatuurierinevus pinna erinevatel külgedel (°C).

See valem ütleb, et soojusvoog on võrdeline temperatuuri gradiendiga, kus võrdeteguriks on soojusjuhtivustegur. Teisisõnu näitab soojusjuhtivustegur, mitu džauli soojusenergiat kandub ühe sekundi jooksul läbi ühe ruutmeetri suuruse pinna, kui temperatuurimuutus 1 meetri kohta on 1 kelvin.

Mittehomogeenses keskkonnas tuleb kasutada ülalantud valemi diferentsiaalset kuju,

kus k on soojusjuhtivustegur vaadeldavas keskkonna punktis ja q on soojusvoog.

Soojusjuhtivustegur sõltub üldjuhul keskkonna temperatuurist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saveljev, I. (1978). Füüsika üldkursus I. Tallinn: Valgus.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]