Solomon Mogilevski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Solomon Mogilevski (vene Могилевский Соломон Григорьевич) (1885 Pavlograd Jekaterinoslavi kubermang22. märts 1925 NSV Liit Põhja-Kaukaasia) oli Venemaa revolutsionäär ja nõukogude riiklike julgeolekuasutuste töötaja, nõukogude välisluure ülem aastatel 1921–1922.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Solomon Mogilevski sündis Jekaterinoslavi kubermangus kaupmehest juudi päritolu vanemate perekonnas ning lõpetas Pavlogradis gümnaasiumi. 1902. aastal liitus ta poliitilise liikumisega, 1903. aasta astus VSDTP liikmeks Pavlogradi sotsiaaldemokraatlikus ringikeses; oli Pavlogradi VSDTP komitee liige aastatel 1903–1904; vahistati 1904. aastal ning viibis 2 kuud vangis, kuid vabastati kautsjoni vastu.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1904–1906 oli Solomon Mogilevski emigratsioonis, elas Šveitsis Genfis, kus asus õppima Genfi ülikooli õigusteaduskonnas, liitus Genfis, seal asunud Vladimir Uljanovi juhitud tegutsenud bolševike grupiga. Solomon Mogilevski naasis Venemaale 1906. aastal ja jätkas poliitilist tegevust Jekaterinoslavi kubermangu raudteelaste seas, Jekaterinoslavlis, Debaltsevos, Grišinos; aastatel 1906–1908 oli VSDTP Peterburi komitee organisaator ja agitaator ning asus 1907. aastal õppima Peterburi ülikooli ja hiljem Moskva ülikooli õigusteaduskonnas, kuid aastatel 1908–1916 eemaldus poliitilisest tegevusest.

Esimese maailmasõja alates mobiliseeriti Mogilevski 1916. aastal ja aastatel 1916–1917 teenis Solomon Mogilevski Vene Imperaatorlikus armees Minskis. 1917. aasta veebruarist liitus taas VSDTP-ga ja valiti VSDT(b)P Minski komitee liikmeks ning oli Minski Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liige kuni 1917. aasta oktoobrini. Mogilevski oli ka Läänerinde Soldatite komitee liige kuni 1917. aasta oktoobrini ning VSDT(b)P aprillikonverentsil Läänerinde saadik Petrogradis.

1917. aasta augustis Mogilevski kui "poliitiliselt ebakindel element" demobiliseeriti ja saadeti rindelt ära. Pärast saabumist rindelt suunati Mogilevski poliitilisele agitatsioonitööle Põhjarindele.

Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Solomon Mogilevski Minski Sõja-Revolutsioonikomitee liige ja määrati Minski SRK poolt komissariks tööstuse alal, justiitsalal ja Revolutsioonilise tribunali esimees. 1917. aasta novembrist kuni 1918. aasta maini oli Mogilevski partei- ja ametiühingutööl Ivanovo-Voznessenski tööstuspiirkonnas.

Nõukogude võimu teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Alanud Venemaa kodusõjas oli Solomon Mogilevski 1918. aasta maist Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadis osakonnajuhataja asetäitja ning oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Kõrgema Revolutsioonilise Tribunali Süüdistuskolleegiumi liige 18. maist kuni novembrini 1918. aastal.

1918. aastast kuni 1919. aasta jaanuarini oli Moissei Mogilevski Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Erikomisjoni kaastööline; 1918. aastal suvel töötas Mogilevski Saratovi tšekaas, kus tegeles Saratovi piirkonnas tegutsenud nõukogudevastase esseride ja menševike partei esindajatest moodustatud Asutava Kogu Komitee ja piirkonnas tegutsenud Tšehhoslovakkia korpuse toetjate vastu suunatud repressioonidega.

1919. aasta jaanuarist septembrini oli ta Ukraina NSV Justiitsrahvakomissariaadi kaastööline; 1919. aasta septembrist detsembrini, XII armee Revolutsioonilise Sõjatribunali esimehe asetäitja.

1919. aastal suunati Moissei Mogilevski ÜK(b)P KK Organisatsioonilise büroo poolt tšekaa tugevdamiseks ja 1919. aasta detsembrist – 1920. aastani oli Mogilevski Moskva tšekaa uurimisüksuse juhataja ning Eriosakonna juhataja asetäitjana, osales nõukogudevastase organisatsiooni Rahvuslik Keskus («Национальный центр») likvideerimisel.

1920. aastast teenis Mogilevski Tšekaa Eriosakonna erivolinikuna, organiseerides nõukogude poliitilist välisluuret, 1921. aastal määrati ta Tšekaa Eriosakonna 14. (Idamaade)osakonna ülemaks.

1921. aasta 6. augustist kuni 1922. aasta 6. veebruarini (Vene kodusõja lõppfaasis ja iseseisva nõukogude välisluure loomise esmaetapil) oli Moissei Mogilevski Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni Välisluureosakonna juhataja ja Tšekaa Presiidiumi liige.

6. veebruarist (pärast tšekaa ümbernimetamist GPU-ks) kuni 23. märtsini 1922 oli Mogilevski jätkuvalt Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse Salajase Operatiivvalitsuse (nõukogude poliitilise politsei) Välisluureosakonna ülem. Välisluure ülemana kindlustas ta nõukogude juhtkonna informeerimise välismaal tegutsevate nõukogudevastaste valgekaartlike organisatsioonide (Venemaa Üldsõjaline Liit, kindralleitnant Peter von Wrangell ja endine sandarmikindral Jevgeni Klimovitš) tegevuse, kavandatud terroristliku akti kohta Georgi Tšitšerini suhtes ning 1922. aastal toimunud Genova konverentsi ja Rapallo lepingueelsete läbirääkimiste ajal välisriikide positsioonide kohta.

1922. aasta 3. juunist kuni 22. märtsini oli Moissei Mogilevski NSV Liidu Riikliku Poliitvalitsuse ja Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse volinik Taga-Kaukaasia SFNV-s ja 1922. aasta juulist Taga-Kaukaasia GPU esimees, Taga-Kaukaasia Föderatsiooni sise- ja piirivalvevägede juhataja ning Punalipulise Kaukaasia armee Eriosakonna ülem. Moissei Mogilevski asetäitja Taga-Kaukaasia RPV-s ja RPV Salajase operatiivteenistuse ülem oli Lavrenti Beria.

Taga-Kaukaasias nõukogude poliitilise politsei (OGPU) juhina korraldas ta Gruusias tegutsenud gruusia sotsiaaldemokraatide (menševike) ja esseeride tegevuse likvideerimise ning bolševike poliitilise ainuvõimu kehtestamise piirkonnas. Poliitilise politsei juhina juhtis Mogilevski ka 1924. aasta suvel menševike korraldatud võimuhaaramise mahasurumise, mille eest teda autasustatai Punalipu ordeniga.

1923. aasta 18. septembrist oli Moissei Mogilevski NSV Liidu RKN juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Kolleegiumi liige, Riikliku Poliitvalitsuse volinikuna Taga-Kaukaasia SFNV-st.

Hukkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Moissei Mogilevski hukkus lennuõnnetuses 22. märtsil 1925 Abhaasias Tbilisi lähedal pärast Tbilisi lennujaamast õhkutõusmist, kui lennuk Junkers-13 süttis põlema, koos VK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee I sekretäri, Taga-Kaukaasia SFNV RKN esimehe asetäitja, Taga-Kaukaasia SFNV Liidunõukogu esimehe ja NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidiumi liikme Aleksandr Mjasnikovi (Мясникян) ja Taga-Kaukaasia SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissari ja Taga-Kaukaasia SFNV Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissari asetäitja Taga-Kaukaasias Georgi Atarbekoviga.

Mogilevski lennuõnnetuse uurimist juhtis Punalipulise Kaukaasia armee juhataja August Kork, kuid lennuõnnetuses diversiooni või vandenõu tunnuseid tuvastada ei õnnestunud. Lennuõnnetuse ametlikuks põhjuseks loeti lennukisalongis puhkenud tulekahju, mitte lennuki tehniline rike.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Могилевский, Соломон Абрамович, Дипломаты ленинской школы / Соломон Могилевский, Ленинград, 1969, 30 lk