Skryhałaŭ

Skryhałaŭ
valgevene	Скрыгалаў * / Skryhałaŭ *transkriptsioon: Skrõgalav
vene	Скрыгалов (Skrõgalov)
Elanikke	625 (2010)
Koordinaadid	52° 6′ N, 28° 49′ E

Skryhałaŭ (transkribeerituna Skrõgalav, venepäraselt Skrõgalov, poola keeles Skryhałów) on küla (endine alev) Valgevenes Homieli oblastis Mazyri rajoonis, Skryhałaŭ külanõukogu halduskeskus. Asula asub oblasti keskusest Homielist 166 ja Mazyrist 33 kilomeetri kaugusel.

Külas on keskkool, kultuurimaja, postkontor ja kaks raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum, XIX sajandil rajatud park ja aastal 1909 valminud kabel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Küla ümbruses paiknevad X–XIII sajandil rajatud kurgaanid. Küla ennast on kirjalikes allikates mainitud esimest korda aastal 1497, mil krimmitatarlased piinasid seal surnuks suurkannataja metropoliit Makari I. Alates XVII sajandist kuulus Skryhałaŭ Oskierkadele. Aastal 1702 asutati sinna rauasulatustöökoda. 28. mail 1792 sai Skryhałaŭ alevi staatuse ja õiguse pidada kaks korda aastas laata.

Aastal 1793 läks alev teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Skryhałaŭ hakkas kuuluma Minski kubermangu ja Mozõri maakonda. Aastal 1799 ehitati sinna õigeusu kirik. Alevit läbis postimaantee, mis kulges Mazyrist läbi Žytkavičy, Turaŭ ja Lenini Davyd-Haradokki. XIX sajandi alguses rajati alevi lähedusse Skryhałaŭskaja Słabada küla, mis hiljem kasvas aleviga ühte. Aastal 1847 läks Skryhałaŭ Tyszkiewiczite valdusse, toona asus alevis jõesadam.^[2] Aastal 1874 ostis sealsed valdused Riia kaupmees Karol Szepeller.^[3] Aastast 1897 on teada, et alevis oli lisaks õigeusu kirikule ka juutide palvemaja, seal asusid kaheksa poodi, kõrts ja kohalik haigla. Toona tegutses seal ka postkontor, kus asus telegraafijaam. Aastal 1897 rajati alevisse Makari I mälestuseks kabel, tema surmapaika püstitati aga obelisk. Aastal 1910 hakkas alevis tegutsema saekaater.

Aastal 1919 läks Skryhałaŭ Valgevene NSV koosseisu.^[4] Aastal 1924 muudeti selle staatus külaks, ühtlasi sai Skryhałaŭst kohaliku külanõukogu halduskeskus. Aastal 1927 hakkas seal tegutsema telliselööv. Aastal 1928 asutati külas sovhoos «Ударник» ja kolhoos «Труд», aastal 1959 moodustati nende asemele aga kolhoos «Дружба».

Tšornobõli katastroofi järel ehitati külla majad 110 perele, kuhu asustati inimesed radioaktiivse tolmuga saastunud piirkondadest. Uued tänavad hakkasid likvideeritud külade mälestuseks kandma nimesid Bieły Bierah ja Biełabiarežskaja Rudnia.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2020. Vaadatud 2. novembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Соркіна I. Мястэчкі Беларусі ў канцы ХVІІІ — першай палове ХІХ ст. — Вільня: ЕГУ, 2010. Lk. 379.
↑ Jelski A. Skryhałów // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Tom I: Aa — Dereneczna. — Warszawa, 1880. Lk. 720
↑ 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.

[R6Y10-1] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2020. Vaadatud 2. novembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[2] Соркіна I. Мястэчкі Беларусі ў канцы ХVІІІ — першай палове ХІХ ст. — Вільня: ЕГУ, 2010. Lk. 379.

[3] Jelski A. Skryhałów // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Tom I: Aa — Dereneczna. — Warszawa, 1880. Lk. 720

[FZsWk-4] 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.

[1]

[2]

[3]

[4]