Lenin (Valgevene)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lenin

valgevene Ленін * / Lenin *transkriptsioon: Lenin
vene Ленин (Lenin)

Elanikke: 723 (2010)[1]

Koordinaadid: 52° 20′ N, 27° 29′ E
Lenin (Valgevene) (Valgevene)
Lenin (Valgevene)
Ghetto Lenin (Zhytkavichy district) 2c.jpg

Lenin on agrolinnake (endine alev) Valgevenes Homieli oblastis Žytkavičy rajoonis, Lenini külanõukogu halduskeskus. Asula asub Sluči jõe kaldal merepinnast 131 meetri kõrgusel, oblasti keskusest Homielist 274 ja Žytkavičyst 46 kilomeetri kaugusel.

Agrolinnakeses on keskkool, kultuurimaja ja raamatukogu. Lenin on ka kohaliku metsamajandi keskuseks. Vaatamisväärsuseks on sealsel surnuaial asuv aastal 1870 talupoegade pärisorjusest vabastamise auks ehitatud kabel.

Ühe hüpoteesi kohaselt võttis Vladimir Uljanov omale varjunime Lenin just nimelt selle asula järgi. Aastal 1895 viibis ta Vilniuses, kus tutvus kahe Leninist pärit juudi kaupmehega, kes olid nõus tema revolutsioonilist tegevust finantseerima. Pärast seda sündmust kasutas Vladimir Uljanov esimest korda varjunime Lenin.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lenini kirik aastal 1930

Lenini alevi asutas Jury Olelkowicz aastal 1568. Tema isa oli abielus Radziwillide soost Alenaga ja oletatavasti sai asula oma nime asutaja ema järgi. Lenini alev ja mõis olid algselt Olelkowiczide valduses, ent XVII sajandil läksid need Radziwillide valdusse. Aastal 1778 ehitati alevisse õigeusu kirik, kus oli hoiul aastal 1673 välja antud Uus Testament. Lenin kuulus Navahrudaki vojevoodkonda ja Navahrudaki maakonda.

Aastal 1793 läks Lenin teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Linn hakkas kuuluma Minski kubermangu ja Mozõri maakonda. Aastal 1795 alustas tööd postimaantee, mis kulges Mazyrist läbi Žytkavičy, Turaŭ ja Lenini Davyd-Haradokki. XIX sajandi alguses läks alev Wittgensteinide valdusse.[3] Aastast 1858 on teada, et alevis oli lisaks kirikule ka juutide palvemaja, toona oli alevis 232 elanikku. Aastal 1863 avati Leninis kihelkonnakool. Aastast 1897 on teada, et Leninis tegutses auruveski, alevis oli kaks võõrastemaja ja seitse poodi.

Lenin XX sajandi alguses

Aastal 1919 läks Lenin Valgevene NSV koosseisu,[4] ent seoses Riia rahulepinguga hakkas see kuuluma Poolale, asudes riigi idapiiril. Aastal 1921 oli alevis 1520 elanikku.[5] 31. mail 1939 hakkas alev kandma nime Sosnkowicze.[6]

Lenini geto likvideerimine

Aastal 1940 liideti alev taas Valgevene NSV-ga, kus loodi Lenini rajoon (selle halduskeskuseks kujunes aastal 1950 siiski Mikaševičy). Aastal 1939 oli Leninis 2040 elanikku (neist 1051 juudid), aasta 1940 lõpus oli alevis aga ligi 2000 juuti, kuna sinna kolisid paljud põgenikud Poolast.[7] Külla tunginud Saksa okupatsiooniväed lasid 16. juulil 1941 maha seitse alevi elanikku, kes üritasid sissetungijate eest oma koduloomi peita. Alevis asus saksa garnison, sealsed väed lasid maha 1200 alevi elanikku ja nõukogude sõjavangi (suurem osa maha lastutest – 940 – olid kohalikud elanikud). Kuigi Lenini juudid tahtsid saksa vägede lähenemisel sõja eest ida suunas pageda, ei lasknud nõukogude võimud neid evakueeruda, kuna nende seas oli palju "läänest pärit kahtlast elementi". Aastal 1942 rajati alevisse geto, mis likvideeriti 14. juulil 1942, sealjuures hukati 1850 juuti. Hukatute mälestuseks kannab Lenini nime üks Holoni linna kommuunidest.[7] 2. septembril 1942 vallutasid alevi hukkamistest pääsenud 28 juudi algatusel nõukogude partisanid.[8] 16. veebruaril 1943 hukkasid külla tunginud karistussalklased operatsioon Hornungi käigus 1200 Lenini elanikku ja põletasid alevi maha, tules hävis ka sealne kirik. Aastal 1950 oli alevis vaid 733 elanikku.

Aastal 1952 sai Leninist küla. 20. jaanuaril 1960 Lenini rajoon likvideeriti, küla liideti Žytkavičy rajooniga. Nõukogude perioodil kandis asula algselt nimesid Lenina ja Linin, ajalooline nimekuju taastati aastal 1975. Aastal 1973 asetati juutide hukkamispaika mälestustahvel, mis aastal 1989 asendati leinava ema kujuga. Aastal 1987 püstitati Lenini juudi kalmistule mälestusmärk geto likvideerimisel hukatud juutidest komsomoli liikmetele, holokausti ohvrite laiemat mälestamist ja hukkamispaiga juutide hukkamispaigana tähistamist nõukogude võimud aga ei lubanud, põhjendades seda sionismi vastase võitlusega.[8] [7] Tšornobõli katastroofi järel ehitati külla 49 tellistest hoonet, kuhu asustati inimesed radioaktiivse tolmuga saastunud piirkondadest. Aastal 2009 sai Leninist agrolinnake. 12. mail 2013 avati seal mälestusmärk aastal 1943 hukatud valgevenelastele ja poolakatele.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://pop-stat.mashke.org/belarus-census/homielskaja.htm
  2. Фралоў А. Аляксей Фралоў, На Палесьсі ёсьць сьвятыні // «Наша Ніва» № 9 (166), 28 лютага — 6 сакавіка 2000.
  3. Jelski A. Lenin // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Tom V: Kutowa Wola — Malczyce. — Warszawa, 1884. Lk. 141—142.
  4. 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.
  5. Skorowidz miejscowości Rzeczypospolitej Polskiej – Tom VIII – Województwo Poleskie, Główny Urząd Statystyczny Rzeczypospolitej Polskiej, Warszawa 1924.
  6. [M.P. 1939 nr 123 poz. 292]
  7. 7,0 7,1 7,2 Л. Смиловицкий. Местечко Ленин в Белоруссии
  8. 8,0 8,1 http://rujen.ru/index.php/%D0%9B%D0%B5%D0%BD%D0%B8%D0%BD
  9. W Leninie upamiętniono zamordowanych Polaków i Białorusinów на rp.pl, 12.05.2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]