Sinisaba

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sinisaba
Isane sinisaba
Isane sinisaba
Emane sinisaba
Emane sinisaba
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Kärbsenäplased Muscicapidae
Perekond Tarsiger
Liik Sinisaba
Binaarne nimetus
Tarsiger cyanurus
(Pallas, 1773)

Sinisaba (Tarsiger cyanurus) on värvuliste seltsi kärbsenäplaste sugukonda kuuluv väike lind.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Emased sinisabad on oliivpruuni selja ja tumesinise sabaga[2], lisaks on neil väike valge silmarõngas.[3] Isaslindudel on erinevalt emastest nii selg kui ka saba tumesinised. Mõlemal sugupoolel on aprikoositooni hajutatud piiridega laik külgedel, hall rinnavööt ning valge kurgualune ja kõht.[3]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Sinisaba võib suvisel pesitsusajal kohata okas- või segametsades.[4] Peamiselt asustab lind samblikurikkaid puutumatuid kuusikuid, kus leidub küllaldaselt mahalangenud puid.[5] Sinisabasid on nähtud ka jõgede kallaste lähedal olevate paljandite juures. Siberis on linde kohatud aga järskudel mäenõlvadel, kus kasvavad kuused ja siberi nulud.[6]

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pesitsemisperiood kestab juunist augustini. Pesapaik asub maapinnal, puujuurte või okste vahel, aga ka veidi kõrgemal kändude või mahalangenud puude õõnsustes. Pesa karkass, mis on sügava tassi kujuline, koosneb samblast, rohust ja puujuurtest ning vooderduseks kasutatakse pehmemaid kõrsi, karvu, vahel ka männiokkaid ja muud pehmet materjali.[2] Kurnas on 5–7 muna[2], mille haudumisega tegeleb 12–15 päeva ainult emane lind.[3] Tibud lahkuvad pesast 15 päeva pärast koorumist.[7]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Sinisaba toitub peamiselt putukatest ning väljaspool sigimisperioodi ka taimede viljadest ja seemnetest. Ta toitub madalatel puudel ja põõsastel, aga ka maapinnal. Putukaid püüab maapinnal hüpates või puuoksal istudes ja lühikesi õhusööste tehes nagu kärbsenäpid.[2]

Levik ja ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Sinisaba on levinud peamiselt erinevates okasmetsades Euraasias, kus tema levila ulatub alates Soomest läbi Siberi Kamtšatka ja Jaapanini. Talviti võib leida sinisaba Aasias: Indias, Himaalajas, Taiwanil ja Indohiina poolsaarel. Levik toimub sinisabal Soome kaudu, mõni üksik isend on ka vahel mõnda teise Euroopa riiki ära eksinud (peamiselt Suurbritanniasse).[8] Leidub ka väheseid isendeid, keda on kohatud Põhja-Ameerikas, peamiselt Lääne-Alaskal. Pikamaarändajateks on lääne palearktilised populatsioonid. Sügisene ränne algab septembri alguses, kulgedes Põhja-Aasiast läbi Kesk-Aasia mägede lõunasse läbi Mongoolia ja Hiina. Tagasi hakatakse rändama aprilli algusest ja kuu keskpaigaks jõuavad nad Lõuna-Siberisse.[2]

Eestis on sinisaba viimastel aastatel üha sagedasem eksikülaline.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. BirdLife Internationa (2016). Tarsiger cyanurus. IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Avibirds. Red-flanked Bluetail".[alaline kõdulink]
  3. 3,0 3,1 3,2 "Looduspilt. Sinisaba".
  4. "Sdakotabirds. Red-flanked bluetail".
  5. C.D. 2007. Linnud. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat. Tõlkinud Olav Renno. Varrak, Tallinn. Lk 242.
  6. Matti Helminen. "Occurrence of the Red-flanked Bluetail (Tarsiger cyanurus) in Finland and some remarks concerning its expansion to the west" (PDF).
  7. "NatureGate. Red-flanked bluetail".
  8. "Whatbird. Red-flanked bluetail". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2017.
  9. "Kabli linnujaamas oli ajalooline päev: püünisesse jäi linnuharuldus". Pärnu Postimees 18. oktoober 2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]