Sinine käoking

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sinine käoking (Aconitum napellus) on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim on surmavalt mürgine.

Sinine käoking on aedades ja elamute ümber kasvatatav mitmeaastane ilutaim. Tema rahvapärased nimetused on kassipätid, kingalill, kalevikübar, aidamehed, ingliking, raudkübar, tormikübar, tuiupätid, aed-käoking.[1]

Sinine käoking
Aconitum napellus 230705.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Tulikalised Ranunculaceae
Perekond Käoking Aconitum
Liik Sinine käoking
Ladinakeelne nimetus
Aconitum napellus
(L.)

Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Sinine käoking on levinud enamasti Lõuna-ja Kesk-Euroopas; areaal ulatub Põhja-Rootsini, läänes Portugalini, lõunas Püreneedeni ja idas Karpaatideni.[2] Kõik käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed. Ühtviisi hästi tunnevad nad end valgustatud kui ka varjulises kasvukohas. Väänleva välimusega taimed kasvavad ja õitsevad paremini varjulises kohas. Ei talu päikesepaistelist ja liiga sooja kasvukohta.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sinise käokinga avanemata õied

Sinine käoking on 50–150 cm kõrgune rohttaim, tugeva naeritaolise lihaka juurikaga. Vars on püstine, tugev, paljas või kaetud liibunud karvadega. Lehed sõrmjagused, 5–7 osaga, piklike, lineaarsete, süstjate või tömpide tipmetega. Õied on ebakorrapärased, violetsed, harvemini sinised, punakad, valkjad, lapilised; ülemine õieleht on kiiverjas, paaditaoline või poolkerajas, ülal kumerdunud, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied moodustavad varre ladvas tiheda kobara.[1]

Õitseb alates juuni lõpust 30–35 päeva. Viljad küpsevad septembris. Talvekatet ei vaja.[3] Vili paljuseemneline kogukukkur.[2] Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Kasvatatakse põõsaste läheduses, üksikult istutatuna, peenras ja lõikkelillena.[3]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Sinise käokinga droogiks kasutatakse juuri ja mugulaid. Neid kogutakse kogu vegetatsiooniperioodi jooksul või sügisel; pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 60–70 °C. Teistel käokinga liikidel kasutatakse ka ürti, mida kogutakse maist kuni juuni alguseni, maapealne osa lõigatakse maha 4–5 cm kõrguselt maapinnast.[2]

Seemned

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik taimeosad on mürgised. Sisaldavad alkaloide, akonitiini, mesakonitiini, hüpakonitiini. Akonitiini sisaldus on 0,18–3,0%, droogis peab see olema vähemalt 0,8%.[1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Käokinga tarvitatakse raviks ainult arsti ettekirjutusel. Kasutatakse alkoholleotisena välispidiselt radikuliidi, neuralgia ja reumatismi puhul, Suure mürgisuse tõttu on kasutamine ohtlik.[1] Käokinga alkaloididel on valu vaigistav, põletikuvastane, palavikku alandav ja südame arütmia vastane toime. Käokingatinktuur (Aconiti tinctura) valmistatakse alkoholiga vahekorras 1:10, sisaldab 0,045–0,055% alkaloide; tarvitada 0,6 g ööpäevas. Homöopaatias tarvitusel ägedate põletike, nendega kaasneva südamepekslemise ja südame arütmia leevendamiseks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 J.Tammeorg; O.Kook; G.Vilbaste. (1975). "Eesti NSV ravimtaimed". Tallinn: Valgus. Lk 78. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ain Raal. (2010). "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia". Tallinn: Eest Entsüklopeediakirjastus. Lk 24. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Bolshaja Poljanka­. "Sinine käoking Blue Aconitum napellus Aconitum napellus­".