Semiosfäär

Allikas: Vikipeedia

Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum ehk kommunikatiivne ruum, millest väljaspool semiootilisi protsesse ei ole või ei saagi olla.

Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982[1] Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Võrreldes biosfääriga on semiosfääri ruum aga abstraktset laadi. See siiski ei tähenda, nagu oleks ruumimõistet tema puhul tarvitatud metafoorses tähenduses. Meil on tegemist teatud kindla sfääriga, millel on endassesuletud ruumi tunnused. Ainult niisuguses ruumis on võimalik kommunikatsiooniprotsesse teostada ja uut informatsiooni toota. Kogu semiootilist ruumi võib käsitada ühtse mehhanismina (või isegi organismina).[2]

Jagunemine tuumaks ja perifeeriaks on semiosfääri sisekorralduse seaduspära. Tuuma on paigutatud domineerivad semiootilised süsteemid. Ehkki niisugune jagunemine ise on absoluutne, on vormid, mis see jagunemine võtab, semiootiliselt relatiivsed ja nad määrab kirjeldamiseks valitud metakeel, – st nad sõltuvad sellest, kas meil on tegemist enesekirjeldusega (kirjeldusega seesmiselt vaatekohalt ja terminites, mis on kujunenud kõnealuse semiosfääri isearengu käigus), või toimub kirjeldamine välise vaatleja poolt ja teise süsteemi kategooriates [2]

Semiosfääril on diakrooniline sügavusmõõde, sest ta on varustatud keeruka mälusüsteemiga ega saa ilma selleta funktsioneerida. Mälumehhanisme pole üksnes üksikutel semiootilistel allstruktuuridel, vaid ka semiosfääril kui tervikul. Tuleb siiski eeldada, et ta on seesmiselt korrastatud, et tema osad on omavahel funktsionaalselt seotud ning nendevaheline dünaamiline suhe kujundab semiosfääri käitumise.[2]

Piiritletus[muuda | muuda lähteteksti]

Semiosfääri mõiste seostub teatava semiootilise homogeensuse ja individuaalsusega. Mõlemad mõisted eeldavad, et semiosfäär on teda ümbritsevast semiootikavälisest või võõrsemiootilisest ruumist piiriga eraldatud. Semiosfäär on "semiootiline isiksus" ja nagu isiksuse puhul ikka, on tema individuaalsus empiiriliselt vaieldamatu ja intuitiivselt silmanähtav, kuid formaalselt raskesti määratletav. Semiootilise ruumi piir on selle ruumi kõige olulisem funktsionaalne ja struktuurne positsioon, mis määrab tema semiootilise mehhanismi olemuse. Piir on kakskeelne mehhanism, mis tõlgib välisteated semiosfääri sisekeelde ja vastupidi. Seega saab semiosfäär ainult tema kaudu olla kontaktis mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga.[2]

Mis tahes piiri või kelme funktsioon seisneb sissetungi piiramises, välise filtreerimises ja adapteerivas ümbertöötamises sisemiseks. Eri tasanditel teostub see invariantne funktsioon eri viisil. Semiosfääri tasandil tähendab ta oma eraldamist võõrast, väljaspoolsete teadete filtreerimist ja nende tõlkimist oma keelde, samuti väljaspoolsete mitteteadete muutmist teadeteks, st väljastpoolt saabuva semiotiseerimist ja muutmist informatsiooniks.[2]

Sellest seisukohast kuuluvad kõik tõlkemehhanismid, mis teenindavad väliskontakte, semiosfääri piiri struktuuri.[2]

Piiril on semiosfääris veel üks funktsioon: ta on ala, kus semiootilised protsessid toimuvad kiiremini; kultuurioikumeeni perifeerias kulgevad need alati aktiivsemalt, et söösta sealt siis tuumstruktuuridesse ning viimaseid välja tõrjuda.[2]

Et piir on semiosfääri vältimatu osa, siis on semiosfääril "korrastamata" välisümbrust vaja ning viimase puudumise korral konstrueerib ta selle endale ise. Väljaspoolsed, teispool semiootilist piiri paiknevad struktuurid kuulutatakse mittestruktuurideks.[2]

Semiosfääri läbistavad mitmekordsed sisepiirid, mis ta piirkondi semiootilises mõttes spetsialiseerivad. Informatsiooni translatsioon üle nende piiride, mäng erinevate struktuuride ja allstruktuuride vahel, ühe või teise struktuuri pidevad sihikindlad semiootilised "sissetungid" "võõrale territooriumile" kutsuvad esile tähenduse sünni, uue informatsiooni tekke.[2]

Semiootiline ebaühtlus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelmises alapunktis öeldust võib järeldada, et "mittesemiootiline" ruum võib tegelikult osutuda mõne teise semiootika ruumiks. Mis kultuurisisesest vaatepunktist näib mittesemiootilise välismaailmana, võib välise vaatleja seisukohalt paista sellesama kultuuri semiootilise perifeeriana. Niisiis, kust läheb mingi kultuuri piir, sõltub vaatleja asukohast.[2]

Semiosfääril on vältimatu sisemine ebaühtlus, see tuleneb tema organisatsiooni seaduspärast. Semiootilist ruumi iseloomustab selgesti esiletuleva organisatsiooniga tuumstruktuuride (sagedamini mitmete) ning perifeeria suunas tõmbuva amorfsema semiootilise maailma olemasolu, mis tuumstruktuure ümbritseb. Kui üks tuumstruktuuridest lisaks domineeriva seisundi saavutamisele tõuseb ka enesekirjelduse staadiumini ning seega arendab välja metakeelte süsteemi, mille abil kirjeldab niihästi iseennast kui ka kõnealuse semiosfääri perifeerset ruumi, siis kerkib reaalse semiootilise kaardi ebaühtluse kohale tema ideaalse ühtsuse tasand. Nende tasandite aktiivsest vastastikusest toimest saab üks semiosfäärisiseste dünaamiliste protsesside allikaid.[2]

Ebaühtlusele ühel struktuuritasandil lisandub tasandite segunemine. Tegelikus semiosfääri on keelte ja tekstide hierarhia harilikult häiritud: nad põrkavad omavahel kokku, nagu asuksid nad ühel ja samal tasandil. Tekstid osutuvad ümbritsetuks keeltega, mis neile ei sobi, neid endid dešifreerivad koodid aga võivad üldse puududa.[2]

Semiosfääri sisekorralduse struktuuriline ebaühtlus on muu hulgas tingitud ka sellest, et olles loomult heterogeenne, areneb semiosfäär oma eri piirkondades erineva kiirusega. Eri keeltel on erinev aeg ja erisugune tsüklipikkus: loomulikud keeled arenevad märksa aeglasemalt kui mentaal-ideoloogilised struktuurid. Sellepärast ei saa juttugi olla neis kulgevate protsesside sünkroonsusest.[2]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]