Félix Guattari

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Félix Guattari
フェリックス・ガタリ.jpg
Sünniaeg Pierre-Félix Guattari
30. aprill 1930
Surmaaeg 29. august 1992 (62-aastaselt)
Amet filosoof, psühhoanalüütik
Autogramm
Félix Guattari signature.svg

Félix Guattari (30. aprill 193029. august 1992) oli prantsuse filosoof, psühhoterapeut ja semiootik. Guattari uuendas psühhoanalüütilist mõtlemist, tuues sisse transversaalsuse mõiste, mis ühendab individuaalse ja kollektiivse teadvustamatuse. Tuntud on tema tihe koostöö filosoof Gilles Deleuze'iga, mille tulemusena valminud teoseid liidab skisoanalüüsi mudel. Félix Guattari ideed on oluliselt mõjutanud ka tänapäeva ökoloogilist mõtlemist ja kohtupsühhiaatriat, eriti inimsusvastaste kuritegude uurimist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre-Félix Guattari sündis Põhja-Prantsusmaal Villeneuve-les-Sablons'is, Oise'i departemangus. Tema ema Jeanne Paoli oli pärit Korsikalt, isapoolne suguvõsa aga Bolognast. Väikese lapsena oli ta endassetõmbunud ja teda kasvatasid vanavanemad, kuid üheksa-aastaselt toodi ta vanemate juurde Garenne-Colombes'i (Hauts-de-Seine), kus temast sai tänavapoiste kamba juht.

1948 alustas ta Bécon-les-Bruyère'is õpinguid farmaatsia erialal, aga tüdines sellest peagi ja hakkas Sorbonne'i Ülikoolis õppima filosoofiat. Tollal oli Guattari peamine eeskuju Jean-Paul Sartre, kelle eksistentsialismi mõjud püsisid veel tema hilisloominguski.[1] Poliitilise aktivistina kuulus ta trotskistlikku rühma ja lähenes ka Prantsuse Kommunistlikule Parteile, kuid asus siis ägedalt kritiseerima selle stalinistlikku peavoolu ja lahkus parteist.

1950. aastate alguses hakkas Félix Guattari huvi tundma Jacques Lacani seminaride vastu. Ta vaimustus psühhoanalüüsist ja tahtis saada Lacani töö peamiseks jätkajaks, läbides ka analüüsi Lacani diivanil. 1955 kutsus psühhiaater Jean Oury ta La Borde'i kliinikusse, kus katsetati uuenduslikke ravimeetodeid, suhestades omavahel hullumeelsust ja loovust, rõhutades kontakte kohaliku ümbrusega ning vähendades patsiendi hierarhilist alluvust arstile.[2] Kuna ravialuseid kinni ei peetud, ületas nende arv kümnekordselt voodikohtade arvu. La Borde'i õhkkond oli kogukondlik, tööülesandeid täideti kordamööda, jagades need patsientide, sanitaride ja arstide vahel. Ühised peod ja teatrietendused tugevdasid vastastikuseid sidemeid. Siiski kasutati kliinikus mõnede psühhooside puhul ka insuliini ja elektrišokke, eristudes nii antipsühhiaatriast.

Félix Guattarist sai Jean Oury kõrval kliiniku keskne figuur, ta kutsus sinna oma sõpru ja jäi La Borde'i elu lõpuni. 1960 lõi Jean Oury institutsionaalse psühhoteraapia rühma, mille eesmärk oli tegelda haigega tema sotsiaalses seostevõrgus, ilma patsienti isoleerimata. Guattari liitus selle rühmaga ainsa mittepsühhiaatrina. 1965 asutas Félix Guattari uurimisrühmade ja institutsionaalsete uuringute föderatsiooni (FGERI), mis oli transdistsiplinaarne ning koondas peale psühhiaatrite ja psühhoanalüütikute veel haridustöötajaid, õppejõude, arhitekte, majandusteadlasi, filmitegelasi jt.[3] Selle pinnal loodi uurimiskeskus CERFI, mis tegutses 1970. aastatel väga aktiivselt tervishoiu ja hariduse vallas.

1969 viis üks La Borde'i kaastööline Félix Guattari kokku Gilles Deleuze'iga. Nende vahel tekkis intensiivne dialoog, millest sai eluaegne sõprus.[4] Guattari oli võtnud psühhoanalüüsi suhtes kriitilisema hoiaku, ta ei tunnustanud enam Oidipuse kompleksi määravat rolli ega Lacani vormelit "teadvustamatus on struktureeritud nagu keel", mis võimaldas taandada teadvustamatud protsessid tähistaja instantsile. Deleuze'i õhutusel hakati koos kirjutama raamatut, mille pealkirjaks sai "Anti-Oidipus" (1973). Suurem osa uusi ideid pärines Guattarilt, Deleuze aga asus neid süstematiseerima ja filosoofiliselt mõtestama. Vastandumaks strukturalistliku keeleteaduse mudelile, hakkas Guattari kirjeldama teadvustamatust "ihamasinate" kaudu (machines désirantes).

Järgnesid "Kafka" (1975) ja kogumik "Tuhat platood" (1980), kus siduvaks põhimõisteks saab "seade" (agencement).[5] Deleuze ja Guattari vaatlesid keelelist väljendust kollektiivse lausumisseadena, mida ei saa taandada ühelegi subjektile. Strukturalismis olid olnud kesksel kohal kaksikjaotused, mida illustreerib puu-diagramm. Kaksikjaotuste vältimiseks lõid Deleuze ja Guattari risoomi mudeli, kus iga punkti saab ühendusse viia iga teise punktiga. Deleuze'i ja Guattari viimane koos kirjutatud teos oli "Mis on filosoofia?", kus Guattari lisas oma soovitusi ja täiendusi Deleuze'i käsikirjale.

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  1. François Dosse (2009). Gilles Deleuze et Félix Guattari. Biographie croisée. Paris: La Découverte. Lk 41.
  2. Ibid., lk 61 jj.
  3. Ibid., lk 97.
  4. Ibid., lk 13 jj.
  5. Ibid., lk 25 jj.