Denotatsioon

Allikas: Vikipeedia

Denotatsioon on esmane, otsene tähendus, annab vastusele küsimusele "mis?". See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Denotatsioonid on igaüks omaette konventsionaalne norm. Võib öelda, et see on märgi otsene tähendus ehk 1. astme tähendus - kindel, stabiilne. [1]

J.S Milli teooria semiootikas[muuda | muuda lähteteksti]

Termin on denotatiivne, kui see hõlmab definitsiooni, mis püüab mõistet ammendada hõlmates kõiki tema laiendeid, on J. S. Milli teooria. Nii näiteks on lingvistiline ühik denotatiivne juhul, kui ta subsumeerib kõik oma esinemisjuhud.[2]

Laiemas mõttes omistatakse denotatiivne tunnus nendele komplekssetele objektidele, mis on semiootikad, seni kui nad täidavad empirismi printsiipi (täpsemalt, ammendavuse nõuet). [2]

Hjemslevi teooria semiootikas[muuda | muuda lähteteksti]

Hjelmslevi jaoks on denotatiivne semiootika(ja vaid selle definitsiooni algetapil) selline, mille ükski plaan ei ole ise semiootika. Kui üks kahest plaanist koosneb omakorda väljendus-* ja sisu plaanist, ei saa sellist semiootikat enam vaadelda kui denotatiivset.[2]

Selline definitsioon ei lisa midagi juurde kaheplaanilise semiootika definitsioonile(semiootika kuulsa Taani lingvisti terminoloogias). Seetõttu Hjelmslev hülgab selle denotatiivse semiootika definitsiooni täielikult, et välja pakkuda uus eristus teadusliku* ja mitteteadusliku* semiootika vahel. Ta ise selgitab seda nihet terminoloogias sellega, et oma definitsiooni rajamisel oli ta eelduseks võtnud ideaalse teksti ning postuleerinud, et seda iseloomustab strukturaalne homogeensus. Ent sellist teksti ei eksisteeri. Iga tekst kui produkt kuulub mitmetesse erinevatesse süsteemidesse. Seega (a) teksti ei saa vaadelda a priori kui homogeenset entiteeti. Vastupidiselt, see on konstrueeritud vastavalt valitud kohasuse/vastavuse tasandile analüüsi* arenedes. (b) loomulik keel ei ole denotatiivne semiootika ja manifesteeritud diskursus kuulub mitmetesse süsteemidesse (semiootika, konnotatiivsed semiootikad, mitteteaduslikud metasemiootikad jne.); (c)”igapäeva keel” ei ole semiootiline kontsept. Seega ei saa seda identifitseerida denotatiivse semiootika kontseptiga, mis tervikuna võttes oleks “tähistaja”, millel oleks tähistatav, mis teeks sellest konnotatiivse semiootilise süsteemi ( või konnotatsiooni keele).[2]

Kompositsiooni vaatenurgast[muuda | muuda lähteteksti]

Objektid ja motiivid.

Mis objektid on pildil (denotatsioon)?

1) Kogu pildi väli tuleb läbi analüüsida.

2)Mis on suurelt, mis väikeselt.

3)Mis on objektide omavaheline suhe, asend. [3]

Peirce triaad ja motiivid:

Ikoonid - objekt kui asi ise, nt lill on fotol kui lill, inimene on fotol kui inimene jne. Indeksid - kaudne viide objektile vari, nt jäljed teel jne. Sümbolid (semiootiline tähendus), nt asja asemel tootjafirma logo, madu kui ohu sümbol jne. Lumm, nt mõtteinstinktid (alateadvuse motiivid). [3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Denotatsioon".
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Greimas. "Denotatsioon". 1989.
  3. 3,0 3,1 Urmas Tartes. "Fotograafia Kompositsioon".