Schrödingeri kass

Allikas: Vikipeedia

Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mille kavandas kvantmehaanika-alaste töödega kuulsaks saanud Austria füüsikateoreetik Erwin Schrödinger. Selle eksperimendiga soovis ta näidata kvantmehaanika ebatäiuslikkust üleminekul mikromaailmast makromaailma.

Eksperimendi põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantmehaanika väidab, et kui osakese tuuma ei vaadelda, on osakese olek kirjeldatud 2 oleku superpositsioonina ehk tuum on samal ajal nii ergastatud kui mitteergastatud. Järelikult kass, kes istub kastis, on samal ajal nii surnud kui elus. Kui kast avada, võib vaatleja näha vaid ühte võimalikku olekut: kas tuum lagunes ja kass on surnud või tuum ei lagunenud ja kass on elus.

Eksperimendi põhiküsimus on: millal muutub süsteem kahe oleku segust üheks konkreetseks olekuks? Eksperimendi eesmärk on näidata, et ilma reegliteta, mis näitavad, millal toimub lainefunktsiooni kollaps, millal kass sureb või jääb ellu, mitte ei eksisteeri kahe oleku seguna, ei ole kvantmehaanika täiuslik.

Kuna on ilmselge, et kass peab olema kas elus või surnud (kuna nende kahe oleku kombinatsiooni ei eksisteeri), siis on see seaduspära omane ka aatomi tuumale. See peab kindlasti olema kas ergastatud või mitte.

Suurtes keerulistes süsteemides, mis koosnevad mitmetest miljarditest aatomitest, toimub dekoherents peaaegu hetkeliselt ning seetõttu ei ole võimalik, et kass oleks kas või mingilgi ajahetkel korraga nii surnud kui elus. Dekoherents ise on üks olulisemaid eksperimendi osi.

Originaalartikkel ilmus 1935. aastal. Artikli eesmärk oli arutada Einsteini-Podolsky-Roseni paradoksi, mille Albert Einstein, Boris Podolsky ja Nathan Rosen eelnevalt samal aastal avaldasid. EPRi ja Schrödingeri artikkel tõid sisse “kvantpõimituse” (saksa keeles Verschränkung, inglise keeles quantum entanglement, Schrödingeri loodud termin) mõiste, veidra seisundi, mis on omane kvantolekutele, kus kaks süsteemi ilmnevad superpositsioonina.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]