Sarvikpütt

Allikas: Vikipeedia
Sarvikpütt
Hundsulestikus sarvikpütt
Hundsulestikus sarvikpütt
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pütilised Podicipediformes
Sugukond Pütlased Podicipedidae
Perekond Pütt Podiceps
Liik Sarvikpütt
Binaarne nimetus
Podiceps auritus
Linné, 1758

Sünonüümid

Colymbus auritus

Sarvikpütt (Podiceps auritus) on pütlaste sugukonda püti perekonda kuuluv veelind.

Sarvikpüti rahvapärased nimetused on põrgusukelduja, sarviksukelduja, punasilmne sukelduja ja veenõid.[1]

Sarvikpütt on II kategooria kaitsealune liik.[1]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Sarvikpütt on laialt levinud põhjapoolkera metsades ja metsasteppides Islandist kuni Sahhalinini, samuti Ameerikas, aga kõikjal levilas on ta vähearvukas[2]. Talveperioodi veedab enamik linde ranniku lähedal.

Eestis on ta harv haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 200–400 paarile, talvist arvukust 0–10 isendile[3]. Kuid veel "Loomade elu" hindas teda madalatel taimestikurikastel veekogudel üsna tavaliseks[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnu üldpikkus on 31–38 cm, tiibade siruulatus 59–65 cm[4]. Ta kaalub 250–500 g, olles nii pisut väiksem hallpõsk-pütist.[2]

Sarvikpüti hundsulestik sarnaneb väga mustkael-püti omaga. Lindudel on pea ülaosas rõhtsalt kulgev kollane kiird, mis pea tagaosas laieneb. Nende kael on roostepunane. Nokk on otse ja seal võivad esineda valged laigud. Puhkesulestikus domineerivad valged toonid.

Hundsulestikus paistavad selgesti välja roostepruunid suletukad kõrvade juures ja tutt kuklas. Nendest suletukkadest on lind nimetusegi saanud. Roostepruunid on ka tema kael, pugu ja küljed.[2]

Sarvikpüti puhkesulestik on märksa tagasihoidlikum ja mustvalgem.[1]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Sarvikpütt toitub peamiselt veeselgrootutest. Harvem sööb ta kalu, seemneid ning taimede varsi ja lehti.[2]

Nagu teisedki pütid, on sarvikpütt vees osav, maismaal kohmakas. Põhjus on jalgades, mis püttidel asuvad suhteliselt taga.[1]

Pütid istuvad sügavalt vees ja sellepärast suudavad lendu tõusta üksnes pärast pikka hoojooksu. Maismaal on neil lendutõus peaaegu võimatu, sest nad ei suuda nii pikka maad joosta, kui lendu tõusmiseks on vaja. Sellepärast on lendamine neile vastumeelne.[1]

Sarvikpütt on julgem ja kardab inimesi vähem kui näiteks tuttpütt. See võib olla seotud asjaoluga, et sarvikpütt elab väiksematel veekogudel ja inimesed jõuavad lähemale tulla, enne kui lind neid märkab. Väiksematel veekogudel pole ka nii lihtne põgeneda.[1]

Sarvikpütid valivad partneri talvel või kevadel. Pole haruldane, et samad partnerid pesitsevad koos mitu aastat. Sarvikpüttide pulmamäng on vaatemänguline ning sisaldab koos ujumist, sukeldumist, poseerimist ja hirmsa häälega krooksumist.[1]

Sarvikpüti munad

Sarvikpütid on tuttpüttidest vaiksemad ja eraklikumad ega moodusta kolooniaid. Neid võib küll ühel väikesel järvel mitu paari pesitseda, aga mitte kolooniana.[1]

Pütid ehitavad ujuva pesa ja kinnitavad selle kaldataimestiku külge. Emaslind muneb mais või juunis sinna 3–5 muna. Mune hauvad mõlemad vanemad keskmiselt nädala võrra vähem kui kuu aega.[1]

Vastsündinud pojad elavad algul vanemate seljas. Vanalinnud suudavad, pojad seljas, niihästi lennata kui ka sukelduda. Vanalinnud toidavad poegi 2 nädalat. Pojad iseseisvuvad 4 nädala vanuselt, aga lennuvõimestuvad alles poolteisekuustena.[1]

Pütid lahkuvad Eestist septembris-oktoobris Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannikule ja jäävabadele järvedele. Pesitsusvaheajal elavad nad eraklikult, ehkki toiduotsingud paarikaupa või väikeste salkadena pole haruldased.[1]

Sarvikpütid saavad suguküpseks aastavanuselt ja nende eluiga on kuni 5 aastat.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Eda Muts. Perekonna Podiceps kaks võrratut liiget: perssjalg ja punasilmne sukelduja. "Eesti Loodus" 2009/1, lk. 20–23. Vaadatud 23. novembril 2015
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Loomade elu", 6. kd., lk. 48
  3. 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
  4. Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk. 42–43

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]