Sarvikpütt

Sarvikpütt
Hundsulestikus sarvikpütt
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Pütilised Podicipediformes
Sugukond	Pütlased Podicipedidae
Perekond	Pütt Podiceps
Liik	Sarvikpütt
Binaarne nimetus
Podiceps auritus Linné, 1758
Sünonüümid
Colymbus auritus

Sarvikpütt (Podiceps auritus) on pütlaste sugukonda püti perekonda kuuluv veelind.

Sarvikpüti rahvapärased nimetused on põrgusukelduja, sarviksukelduja, punasilmne sukelduja ja veenõid.

Sarvikpütt on II kategooria kaitsealune liik.

Levila

Sarvikpütt on laialt levinud põhjapoolkera metsades ja metsasteppides Islandist kuni Sahhalinini, samuti Ameerikas, aga kõikjal levilas on ta vähearvukas. Talveperioodi veedab enamik linde ranniku lähedal.

Eestis on ta harv haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 200–400 paarile, talvist arvukust 0–10 isendile. Kuid veel "Loomade elu" (mis ilmus 1979–1987) hindas teda madalatel taimestikurikastel veekogudel üsna tavaliseks.

Välimus

Linnu üldpikkus on 31–38 cm, tiibade siruulatus 59–65 cm. Ta kaalub 250–500 g, olles nii pisut väiksem hallpõsk-pütist.

Sarvikpüti hundsulestik sarnaneb väga mustkael-püti omaga. Lindudel on pea ülaosas rõhtsalt kulgev kollane kiird, mis pea tagaosas laieneb. Nende kael on roostepunane. Nokk on otse ja seal võivad esineda valged laigud. Puhkesulestikus domineerivad valged toonid.

Hundsulestikus paistavad selgesti välja roostepruunid suletukad kõrvade juures ja tutt kuklas. Nende suletukkade järgi on lind nimetusegi saanud. Roostepruunid on ka tema kael, pugu ja küljed.

Sarvikpüti puhkesulestik on märksa tagasihoidlikum ja mustvalgem.

Eluviis

Sarvikpütt toitub peamiselt veeselgrootutest. Harvem sööb ta kalu, seemneid ning taimede varsi ja lehti.

Nagu teisedki pütid, on sarvikpütt vees osav ja maismaal kohmakas. Põhjus on jalgades, mis püttidel asuvad suhteliselt taga.

Pütid istuvad sügavalt vees ja sellepärast suudavad lendu tõusta üksnes pärast pikka hoojooksu. Maismaal on neil lendutõus peaaegu võimatu, sest nad ei suuda nii pikka maad joosta, kui lendu tõusmiseks on vaja. Sellepärast on lendamine neile vastumeelne.

Sarvikpütt on julgem ja kardab inimesi vähem kui näiteks tuttpütt. See võib olla seotud asjaoluga, et sarvikpütt elab väiksematel veekogudel ja inimesed jõuavad lähemale tulla, enne kui lind neid märkab. Väiksematel veekogudel pole ka nii lihtne põgeneda.

Sarvikpütid valivad partneri talvel või kevadel. Pole haruldane, et samad partnerid pesitsevad koos mitu aastat. Sarvikpüttide pulmamäng on vaatemänguline ning sisaldab koos ujumist, sukeldumist, poseerimist ja hirmsa häälega krooksumist.

Sarvikpüti munad

Sarvikpütid on tuttpüttidest vaiksemad ja eraklikumad ega moodusta kolooniaid. Neid võib küll ühel väikesel järvel mitu paari pesitseda, aga mitte kolooniana.

Pütid ehitavad ujuva pesa ja kinnitavad selle kaldataimestiku külge. Emaslind muneb mais või juunis sinna 3–5 muna. Mune hauvad mõlemad vanemad keskmiselt nädala võrra vähem kui kuu aega.

Vastsündinud pojad elavad algul vanemate seljas. Vanalinnud suudavad, pojad seljas, niihästi lennata kui ka sukelduda. Vanalinnud toidavad poegi kaks nädalat. Pojad iseseisvuvad nelja nädala vanuselt, aga lennuvõimestuvad alles poolteisekuuselt.

Pütid lendavad Eestist septembris-oktoobris Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannikule ja jäävabadele järvedele. Pesitsusvaheajal elavad nad eraklikult, ehkki toiduotsingud paarikaupa või väikeste salkadena pole haruldased.

Sarvikpütid saavad suguküpseks aastaselt ja nende eluiga on kuni viis aastat.

Välislingid

• Sarvikpütt andmebaasis eElurikkus