Saksamaa taasühinemine

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Saksamaa taasühendamine)

Saksamaa taasühinemise all mõistetakse protsessi aastatel 19891990, mis viis Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) ühendamiseni Saksa Föderatiivse Vabariigiga Saksamaa Liitvabariigiks (BRD) 3. oktoobril 1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa jagatus kaheks riigiks

Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. aasta novembris ja DDR-i poliitilise süsteemi kokkukukkumist (saksa k "Wende" ehk ümberpöördumise aeg). Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945–1949) nõusolek.

Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid (liidumaad ehk Länder) ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse Liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga DDR liitmisest Liitvabariigiga.

Taasühiinemine oli kogu maailmas (eriti Euroopas) vastuoluline protsess - avalikult oli selle vastu näiteks Iisraeli peaminister Yitzhak Shamir, kes väitis, et riik, mis "tappis miljoneid juute teeb seda uuesti". Neljast võitjariigist toetasid taasühinemist USA ja NSV Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid ettevaatlikumad. Jaanuaris 1990 korraldatud küsitluse järgi kartsid 69% poolakatest, ning 50% brittidest ja 50% prantslastest, et taasühinenud Saksamaa võib muutuda Euroopas liiga mõjuvõimsaks. Kuigi enamik ameeriklasi, britte ja prantslasi pooldasid ühinenud Saksamaa jäämist NATO liikmeks, siis poolakad eelistasid, et Saksamaast saaks neutraalne riik.

Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja Prantsusmaa president François Mitterrand (eriti esimene) olid tugevalt Saksamaa taasühinemise vastu, kuid mõistsid, et see on vältimatu. Thatcher soovis, et Saksamaa taasühinemine toimuks viieaastase üleminekuperioodiga, mille jooksul mõlemad Saksamaad oleks endiselt iseseisvad riigid. Iirimaa peaminister Charles Haughey, toonane Euroopa Majandusühenduse juht, kui Iirimaa oli EMÜ eesistujamaa (jaanuar-juuni 1990) toetas Saksamaa taasühinemist, teised Euroopa riigid olid aga valdavalt taasühinemise suhtes kriitilised - Itaalia peaminister Giulio Andreotti kartis pan-germanismi taassündi, ning olevat öelnud "Ma armastan Saksamaad nii väga, et ma tahan, et neid oleks kaks", ning ka Hollandi peaminister Ruud Lubbers oli taasühinemise suhtes ettevaatlik. Konsensus oli, et taasühinemine ei tohiks toimuda enne 1995. aastat, ja loodetavasti palju hiljem.

USA oli erinevalt Euroopast taasühinemise suhtes positiivne, kuid soovis, et taasühinenud Saksamaa jääks NATOsse. 1989. aastal nõustus president George Bush vanem taasühinemist toetama ainult selle tingimust täitmisel. Lääne-Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl nõustus, kuigi vaid alla 20% läänesakslastest toetas NATO liikmesust. Nimelt soovis temagi vältida taasühinenud Saksamaa neutraalsust, kuna kartis, et see võib hävitada NATO, mispeale USA ja Kanada lahkuksid Euroopast, ning Suurbritannia ja Prantsusmaa sõlmiksid Saksamaa-vastase alliansi. USA otsustas Kohli toetada, kuna kartis, et vastasel korral saaks kantsleriks NATO-vastane Oskar Lafontaine.

Juriidilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt kehtivale käsitlusele (Riigikohus – Bundesverfassungsgericht 1973) 1945. aastal sõja kaotanud Saksa Riik rahvusvahelise õiguse ja riigiõigusliku subjektina mitte hävis, vaid see muutus toimimisvõimetuks. Saksamaa Liitvabariigi loomine tingis seega riigi ümberorganiseerimise vajaduse. Liitvabariik on seega õigusjärjepidev 1867. aasta Põhja-Saksa Liiduga ja identne neli aastat hiljem monarhiana asutatud Saksa Riigiga; selles käsitluses pole samas viidet territooriumile. Saarland ühendati BRD-ga 1955. aasta referendumi järel 1.01.1957. Nõukogude okupatsioonitsooni alusel loodi DDR.

Põhiseaduse (Grundgesetz) ja riigiõiguse järgi oli 1990. aasta taasühinemine DDR-i asumine Saksa põhiseaduse mõjupiirkonda. Selle kohta tegi otsuse DDR Rahvasaadikute koda, mis hõlmas ka kuu aega varem liidumaade kohta vastu võetud otsuse. Ametlikult räägiti viiest uuest liidumaast sellal kui liidetavatest aladest (Beitrittsgebiet). Rahvasaadikute Koja loodud uued liidumaad vastasid laias laastus 1952. aastal rajatud ning halduslikult mõttetuks muutunud DDR liidumaadele,

Rahvusvahelise õiguse järgi lubati või kiideti taasühinemine heaks kaks-pluss-neli lepingutega 12. septembril 1990. Sellega loobusid IIMS võitnud riigid viimastest õigustest ning piirangutest Saksamaa suveräänsusele.

BRD põhiseadus pakkus vanal kujul taasühinemiseks kahte võimalust: taasühinemine “Saksamaa teiste osade” liitmise kaudu, art. 23a. F; ning ühinemine põhiseaduse rakendamise kaudu, “ mis pidi heaks kiidetama Saksa rahva poolt (art 146 GG). Kuna DDR-i elanikud ja vabalt valitud Rahvakoda soovisid kõige kiiremat teed (mitmed kodanikud juba olid läände läinud), valiti artikkel 23 lahendus. Uue põhiseaduse väljatöötamine oleks võtnud liiga kaua aega. 1990. aastal kustutati 23. artikkel ning 146. artiklis ja preambulis viidati ühtsuse riigiõiguslikule taastamisele.

Erilises olukorras oli Berliin. Formaalselt seisis see nelja võitjariigi alluvuses (der Viermächtestatus ), samas kui DDR käsitles linna idaosa enda juurde kuuluvana. Sel põhjusel ei pidanud Berliin sarnaselt teiste liidumaadega ka Saksamaaga ühinema. See taasühendati lihtsalt linna läänosaga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]