Mine sisu juurde

Sakkfriis

Allikas: Vikipeedia
Hix' Püha Martini kiriku apsiid, Pyrénées-Orientales, Oksitaania
Sakkfriis ja kaarfriis kantkividest laotud romaani kellatornil, Püha Risti kirik, kunagine kloostrikirik Bergenis, Neuburg an der Donau, Baierimaa
Eenduvale sakkfriisile toetuv karniis 20. sajandi algusest, Ottignies' kiriku käärkambri uks, Vallooni Brabant

Sakkfriis (saksa keeles deutsches Band[1][2], Zackenfries, ka Stromschicht[3], prantsuse keeles frise de dents d'engrenage 'hammasrattahambafriis', itaalia keeles dente di sega 'saehammas'[4], vene keeles поребрик[5]) on friisina horisontaalselt ehitise seina liigendav, siksakina rütmiliselt eenduv ja taanduv ehisriba, mis laotakse seina pinna suhtes 45 kraadi all asetatud kividest või tellistest. Arvatavasti pärit tellisarhitektuurist, aga seda on kasutatud raiddekoorimotiivina ka kantkividest laotud hoonetel, ehtides seinu ja apsiide, sageli katusealuse karniisi koosseisus, liigendades kirikutornide välisseinu, tihti korruseid markeerides, ning kaunistades silluskaart järgides ukse- ja aknaportaale.

Esimesed sakkfriisi sarnased kaunistused leiab 10. sajandi mosaraabia arhitektuurist Hispaania aladel. Alates 11. sajandist on sakkfriis väga levinud kaunistuselement romaani arhitektuuris. Lombardia romaani arhitektuurist (sageli esineb ta koos ümarkaarfriisiga, nn lombardia kaartega) levib see üle Itaalia, seejärel aga üle kogu Lääne-Euroopa - seda kohtab Languedocis, Provence'is ja Kataloonias, Saksamaal, Inglismaal ning isegi Venemaal asuvatel 11.–12. sajandi ehitistel. Motiiv on tuttav ka mauri arhitektuuril baseeruvas hilisemas mudéjar-stiilis Hispaanias. Iga sakk võib olla moodustatud mitmest ülestikku asetatud tellisest, sel juhul on kogu friis laiem. Romaanikas võib kantkividest laotud ehitistes esineda variant, kus saki terav serv on ümardatud, nii et sakkfriis meenutab rullikeste rida. See friisitüüp on tavaline kaunistuselement ka hilisemate sajandite tellisehitistes kuni 20. sajandini välja, kusjuures erinevalt keskaegsetest ehitistest pole sakkide tipud enam müüripinnaga samas tasapinnas, vaid võivad selle suhtes eenduda.

Sakkfriisi üks variante on topeltsakkfriis, kus kaks kivirida on asetatud üksteise peale nii, et eenduvad ja taanduvad osad vahelduvad, samal viisil ridu rohkem ülestikku asetades on kaunistatud ka suuremaid seinapindu.

Saksa keeles kasutatakse sõna Zahnschnitt nii klassikalise hammaslõike kui sakkfriisi kohta, sakkfriisi käsitlemist hammaslõikena leiab ka mõnes eesti keelde tõlgitud teoses[6]. Sõna Zackenfries on kasutatud nii sakkfriisi kui saehammasfriisi kohta.
Itaalia keeles võib dente di sega tähistada nii sakkfriisi kui saehammasfriisi[7][8]. Esimene variant on levinum, sest saehammasfriisi kohtab itaalia romaani arhitektuuris väga üksikutel juhtudel[9].
Inglise keeles kasutatakse sarnase tellislao kohta väljendit dogtooth coursing[10], mis võib põhjustada ekslikku samastamist koerahambafriisiga.

  1. http://www.rdklabor.de/wiki/Deutsches_Band
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. september 2018. Vaadatud 12. septembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. Kunstiajaloo oskussõnastik, 1927
  4. http://www.medioevo.org/artemedievale/pages/emiliaromagna/Pomposa.html
  5. https://dic.academic.ru/dic.nsf/enc_pictures/2585/%D0%9F%D0%BE%D1%80%D0%B5%D0%B1%D1%80%D0%B8%D0%BA
  6. Kunstileksikon. Tallinn, 2000. lk 197
  7. http://www.medioevo.org/artemedievale/pages/lombardia/SantAbbondioaComo.html
  8. http://www.medioevo.org/artemedievale/pages/emiliaromagna/CattedraleParmaAbsidi.html
  9. http://www.medioevo.org/artemedievale/pages/veneto/Torcello.html
  10. https://heritage.utah.gov/history/utah-historic-architectural-guide-glossary/attachment/brick-bonds