Saare mõis (Maarja-Magdaleena)

Saare mõis (saksa keeles Saarenhof) oli mõis Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas, Tartu kreisis. Tänapäeval jääb kunagine mõis Jõgeva maakonda. Mõisaansambel oli 18.–19. sajandil piirkonna üks esinduslikumaid. Praeguseks on peahoone lammutatud ja hoonete ansambel suures osas hävinenud.

Vaade Saare mõisa maadele, Johann Christoph Brotze

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esmateated Saare mõisast pärinevad 1512. aastast, mil see kuulus Tiesenhausenitele. Hiljem omandasid selle Böningid, nende järel Scottid ja Schaumannid (aadeldatuna von Greisenspeerid). 1685. aastal mõis riigistati, 1712. aastal tagastati viimaste omanike pärijannale, kelle kaudu läks Saare von Bockide omandusse. Abielu kaudu pärisid mõisa 1808. aastal Manteuffellid, kelle kätte see jäi kuni mõisate võõrandamiseni Eesti Vabariigis.^[1]

Mõis oli 18. sajandil ja 19. sajandi algul paljude kõrgete külaliste ööbimispaigaks, sest Peterburi Lääne-Euroopaga ühendav tee kulges tollal läbi Narva, Jõhvi, Tartu ja Riia, mõisani on aga Jõhvi–Tartu maanteelt vaid kaks ja pool kilomeetrit. Mõisas on peatunud Vene keisrinna Katariina II ning keisrid Paul I, Aleksander I ja Nikolai I.

Saare mõisal oli kõrvalmõis Vanamõisa (saksa Althof, varem Alt-Saarenhof) ja karjamõis Kose.^[1]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

1730. aastal valminud härrastemaja oli üks Vana-Tartumaa uhkemaist. Kuna mõis jäi Peterburi postiteele, ööbisid seal mitmed Vene valitsejad. Hoone lammutati 1930. aastatel, mõisakompleksist on säilinud mõned kõrvalhooned. Mõisa ligidal metsas on Manteuffelite kalmistu.^[1]

Mõisa peamised ehitustööd said alguse 1730. aastatel. Otto Wilhelm von Bocki ajal 1730. aastal ehitati mõisa barokne kivist peahoone. Sellest sai üks Lõuna-Eesti esimestest Põhjasõja järel ehitatud esinduslikest mõisahoonetest. Kõrge sokliga hoone keskel oli segmentkaarega pealeehitis. Saali juures kasutati kunstmarmorit. Väliselt oli hoonel palju sarnaseid jooni 1738. aastal püstitatud Luua mõisahoonega. Peahoone ees asuva väljaku serva rajati ait ja tall-tõllakuur, peahoone taha barokne park. Majandushooned asusid peahoonest kirdes. Kokku kuulus mõisaansamblisse 14 kõrvalhoonet.

Mõisas oli ka suurejooneline alleede süsteem. 2,5-kilomeetrine sirge allee kulges Jõhvi–Tartu maanteele, 2-kilomeetrine õrnalt kaarduv allee viis lõunasse Saare järve äärde, millest läände rajati mõisnike perekonnakalmistu.

Seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguseks on mõisa peahoone hävinenud. 1930. aastatel ei leitud hoonele kasutust ja otsustati see lammutada. Senimaani on alles ait, tall-tõllakuur ja muud kõrvalhooned, mis on aga üsna lagunenud seisus. Lisaks on säilinud valitsejamaja, mille seinale on müüritud omal ajal peahoonet kaunistanud Bockide raidtahvel. Omaaegse mõisapargi joonis on praeguseni selgelt nähtav.

1990. aastatel hakkas Saare Mõisa Arendajate Selts mõisasüdant korrastama. Selle käigus puhastati võsastunud park, rajati koduloomaaed ja ürdiaed.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Saare mõisa kalmistu

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Alo Särg "Jõgevamaa mõisad ja mõisnikud" Tallinn: Argo, 2012, lk 91-95

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Särg "Jõgevamaa mõisad ja mõisnikud" Tallinn: Argo, 2012.
Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 276-277 [1].
Marika Jürgenson "Saare mõisa Mannteuffellid", Tallinn: Menu Meedia, 2019.