Süüdiklest

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Süüdiklest
Sarcoptes scabei 2.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond: Lõugtundlased Chelicerata
Klass: Ämblikulaadsed Arachnida
Alamklass: Lestalised Acarina
Ülemselts: Acariformes
Selts: Astigmata
Alamselts: Psoroptidia
Ülemsugukond: Sarcoptoidea
Sugukond: Süüdiklestlased Sarcoptidae
Alamsugukond: Sarcoptinae
Perekond: Sarcoptes
Liik: Süüdiklest
Ladinakeelne nimetus
Sarcoptes scabiei
De Geer, 1778

Süüdiklest (Sarcoptes scabiei) on imetajatel naha epidermisesse uuristatud käikudes parasiteeriv ja kärntõbe ehk sarkoptoosi põhjustav lestaline. Süüdiklest on levinud kõikjal peale pooluste ning teda on avastatud rohkem kui 100 loomaliigi pealt.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdiklestad on ümarovaalse kehakujuga, haukamissuiste ja lühikeste kooniliste jalgadega 0,15–0,5 mm pikkused silmadeta parasiidid.[2][3] Emastel parasiitidel paiknevad kellukesekujulised kinnitusnapad 1. ja 2. jalapaaril ning isastel 1., 2. ja 4. jalapaaril.[2]

Arengutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdiklestad on üheperemehelise arengutsükliga. Isane süüdiklest kopuleerub emase tritonümfiga peremehe naha pinnal. Kopulatsioonijärgselt viljastatud emased tritonümfid kestuvad valmikuteks. Emased süüdiklestad uuristavad peremehe epidermise sõmerkihti käike, kuhu munevad kuni 3 muna päevas, 2–3 nädala jooksul kokku 20–50 muna. Munast kooruvad kolme jäsemepaariga vastsed, kes kestuvad protonümfideks ja seejärel tritonümfideks. Arenemine munast täiskasvanuks kestab 2–3 nädalat. Isaslestade arengutsükkel kestab keskmiselt 14 päeva ja emaslestadel 21 päeva.[2][4]

Vastsed, protonümfid ja isased tritonümfid elavad nahakäikudes. Emased tritonümfid ja isased valmikud liiguvad paarituseks naha pinnale.

Kliiniline tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdiklest (Sarcoptes scabei var. canis) koeral
Next.svg Pikemalt artiklis Sarkoptoos.

Süüdiklest on peremehespetsiifiline, kuid põhjustab võõrale peremehele sattudes lühiajalist haigestumist ehk ebasügelisi.[5][2] Süüdiklest levib peremeeste füüsilisel kokkupuutel, kuid ka keskkonna kaudu.[6] Koerte süüdiklest (Sarcoptes scabies var. canis) võib põhjustada sarkoptoosi ka kassidel, rebastel ja inimesel.[7]

Erinevatel liikidel parasiteerivad erinevad süüdiklesta varieteedid[3]:

  • Sarcoptes scabiei var bovisveisel
  • Sarcoptes scabiei var caniskoeral
  • Sarcoptes scabiei var hominisinimesel
  • Sarcoptes scabiei var ovislambal
  • Sarcoptes scabiei var equihobusel
  • Sarcoptes scabiei var suisseal

Sarkoptoos kassidel[muuda | muuda lähteteksti]

Kassidel põhjustab süüdiklestaga sarnast haigestumist Notoderes cati. Andmed kasside nakatumise kohta koera süüdiklestaga on vastuolulised.

Koera süüdiklesta ülekandumist samas majapidamises elavatele kassidele kirjeldab Bronstein (2004)[8]. Kahel kolmandikul majapidamises olnud 25 kassist esines kroonilise sarkoptoosiga sarnanev nahamuutus. Kasside nahaproovidest isoleeritud süüdiklestade DNA oli identne koertel ja metsloomadel parasiteeriva süüdiklesta omaga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pence, DB; Ueckermann, E. "Sarcoptic mange in wildlife". Rev. Sci. Tech. 21 (2): 385–398. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Järvis, T. Koerte parasitoosid. Tartu, EPMÜ Kirjastus, 1998
  3. 3,0 3,1 Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
  4. Mullen, G., OConnor, B., Mites in Medical And Veterinary Entomology. Elsevier Science. 2002
  5. Parre, J. Sügelised. Veterinaarparasitoloogia. Tallinn, Valgus, 1985
  6. "Kärntõbi". Veterinaar- ja Toiduamet. Kasutatud 12-03-2018.
  7. Canine Scabies in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. 1995 Saunders
  8. Bronstein, S., Gidlund, K., Karlstam, E., Bergström, K., Zakrisson, G., Nikkilä, T., Bergvall, K., Renström, L and Mattisson, J., G. FC-42 Sarcoptic mange epidemic in a cat population. Veterinary Dermatology, 15, 20-40. Blackwell Synergy. 2004