Süüdiklest

Allikas: Vikipeedia
Süüdiklest
Sarcoptes scabei 2.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond: Lõugtundlased Chelicerata
Klass: Ämblikulaadsed Arachnida
Alamklass: Lestalised Acarina
Ülemselts: Acariformes
Selts: Astigmata
Alamselts: Psoroptidia
Ülemsugukond: Sarcoptoidea
Sugukond: Süüdiklestlased Sarcoptidae
Alamsugukond: Sarcoptinae
Perekond: Sarcoptes
Liik: Süüdiklest
Ladinakeelne nimetus
Sarcoptes scabiei
De Geer, 1778

Süüdiklest (Sarcoptes scabiei) on imetajatel naha epidermisesse näritud käikudes parasiteeriv ja sarkoptoossügelisi ehk süüdiklestsügelisi ehk sarkoptoosi põhjustav parasiit. Haigus levib kokkupuutel haigega ja on väga nakkavad. Süüdiklest on peremeesspetsiifiline, kuid põhjustab võõrale peremehele sattudes lühiajalist haigestumist ehk ebasügelisi.[1][2] Koerte süüdiklest (Sarcoptes scabies var. canis) võib põhjustada sarkoptoosi ka kassidel, rebastel ja inimesel[3].

Etioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdiklest (Sarcoptes scabei var. canis) koeral

Süüdiklestad on ümarovaalsed, haukamissuiste ja lühikeste kooniliste jalgadega 0,15–0,5 mm pikkused parasiidid[4][2]. Emastel parasiitidel paiknevad kellukesekujulised kinnitusnapad 1. ja 2. jalapaaril ning isastel 1. 2. ja 4. jalapaaril[2].

Sarkoptoosi tekitajad erinevatel liikidel[4]:

  • Sarcoptes scabiei var bovisveisel
  • Sarcoptes scabiei var caniskoeral
  • Sarcoptes scabiei var hominisinimesel
  • Sarcoptes scabiei var ovislambal
  • Sarcoptes scabiei var equihobusel
  • Sarcoptes scabiei var suisseal

Sarkoptoos kassidel[muuda | muuda lähteteksti]

Kassidel põhjustab süüdiklestaga sarnast haigestumist Notoderes cati. Andmed kasside nakatumise kohta koera süüdiklestaga on vastuolulised.

Koera süüdiklesta ülekandumist samas majapidamises elavatele kassidele kirjeldab Bronstein (2004)[5]. Kahel kolmandikul majapidamises olnud 25 kassist esines kroonilise sarkoptoosiga sarnanev nahamuutus. Kasside nahaproovidest isoleeritud süüdiklestade DNA oli identne tavaliselt koertel ja metsloomadel parasiteeriva süüdiklesta omaga.

Arengutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Süüdiklestad on üheperemehelise arengutsükliga. Isane süüdiklest kopuleerub emase tritonümfiga peremehe naha pinnal. Kopulatsiooni järgselt viljastatud emased tritonümfid kestuvad valmikuteks. Emased süüdiklestad närivad peremehe epidermise sõmerkihti käike, kuhu munevad kuni 3 muna päevas 2–3 nädala joosul kokku 20–50 muna. Munast kooruvad 3 paari jäsemetega vastsed, kes kestuvad protonümfideks ja seejärel tritonümfideks. Arenemine munast täiskasvanuks kestab 2–3 nädalat. Isaslestade arengutsükkel kestab keskmiselt 14 päeva ja emaslestadel 21 päeva[2][6].

Vastsed, protonümfid ja isased tritonümfid elavad nahakäikudes. Emased tritonümfid ja isased valmikud liiguvad paarituseks naha pinnale.

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarkoptoosi diagnoosimiseks võetakse värskest kahjustunud kohast skalpelliga naha süvakaabe. Kogutud materjal asetatakse alusklaasile ja lisatakse mõned tilgad immersioonõli. Preparaati uuritakse mikroskoobiga, kasutades 5x või 10x objektiivi.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Ravi koertel[muuda | muuda lähteteksti]

Koertel kasutatakse raviks Strongholdi (selamektiin) ja Advocate'i (imidaklopriid, moksidektiin) täpilahuseid. Samuti võib kasutada ivermektiini.

Kui nakkus esineb mitme koeraga majapidamises, tuleb ravida kõiki haigega kontaktis olnud koeri, kuna võib esineda asümptomaatilisi parasiidikandjaid. Tõrjet tuleks teha ka keskkonnas, kus haigestunud koerad viibisid, kuna süüdiklest võib elada väliskeskkonnas kuni 21 päeva. Juhul, kui vaatamata ravile tekib koeral uusi nahakahjustusi, võib tegemist olla puuduliku ravi, keskkonnast saadud uue või inimeselt koerale üle kandunud invasiooniga[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Parre, J. Sügelised. Veterinaarparasitoloogia. Tallinn, Valgus, 1985
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Järvis, T. Koerte parasitoosid. Tartu, EPMÜ Kirjastus, 1998
  3. 3,0 3,1 Canine Scabies in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. 1995 Saunders
  4. 4,0 4,1 Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
  5. Bronstein, S., Gidlund, K., Karlstam, E., Bergström, K., Zakrisson, G., Nikkilä, T., Bergvall, K., Renström, L and Mattisson, J., G. FC-42 Sarcoptic mange epidemic in a cat population. Veterinary Dermatology, 15, 20-40. Blackwell Synergy. 2004
  6. Mullen, G., OConnor, B., Mites in Medical And Veterinary Entomology. Elsevier Science. 2002