Sarkoptoos

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sarkoptoosid ehk sarkoptoossügelised ehk süüdiklestsügelised on mitmetel imetajatel ja inimestel naha epidermisesse näritud käikudes parasiteeriva ja sügelisi põhjustava süüdiklestade (Sarcoptes scabiei) põhjustatud naha parasitoosid.[1]

Haigusetekitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüdiklest.

Sarkoptoosi tekitab umbes 0,2 mm pikkune lestaline, keda palja silmaga ei näe. Emased süüdiklestad uuristavad naha pealmistesse kihtidesse 2 mm sügavusi käike, kuhu munevad iga päev 2-3 muna. Areng munast suguküpsuseks lestaks kestab umbes 2 nädalat.[2]

Süüdiklest on väljaspool peremeesorganismi elu- ja nakatumisvõimeline kuni 9 päeva.[2]

Süüdiklesta varieteedid on peremeesloomaspetsiifilised. Loomade nahahaigust põhjustav süüdiklesta liik põhjustab inimestel sügelisi.[3]


Sarkoptoosi tekitajad erinevatel liikidel[4]:

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate loomaliikide nakatumise teed võivad erineda. Peamiseks nakkusallikaks on liigisisesesed loomadevahelised kontaktid nahapinnal elavate viljastatud emaslestadega. Nakkus kandub üle ka nahapinnalt lahkunud lestadega kokkupuutel ning kodu- ja lemmikloomadega kokkupuutel.

Kliinilised sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Sarkoptoosi peiteaeg on harilikult 2 kuni 3 nädalat. Süüdiklestade munemiskäikude rajamine nahas kutsub esile humoraalse ja rakulise immuunsuse tõttu ülitundlikkuse ning põhjustab tugevat sügelust. Kui haigestunud isend kratsib sügelevat paika kehal, siis võivad tekkida nahakahjustused, nagu kublad, villid, koorikud, kärnad, naha paksenemine ja voldistumine, ka karvade väljalangemine.

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarkoptoosi diagnoosimiseks võetakse värskest kahjustunud kohast skalpelliga naha süvakaabe. Kogutud materjal asetatakse alusklaasile ja lisatakse mõned tilgad immersioonõli. Preparaati uuritakse mikroskoobiga, kasutades 5x või 10x objektiivi.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Raviks kasutatakse sõltuvalt peremeesorganismist, mitmeid ravimeid: ivermektiin, dorkmektiin, malatioon, kumafoss, diasinoon, fenkoosvos, kloorfenvinfos, amitraas jt.

Ravi koertel[muuda | muuda lähteteksti]

Koertel kasutatakse raviks Strongholdi (selamektiin) ja Advocate'i (imidaklopriid, moksidektiin) täpilahuseid. Samuti võib kasutada ivermektiini.

Kui nakkus esineb mitme koeraga majapidamises, tuleb ravida kõiki haigega kontaktis olnud koeri, kuna võib esineda asümptomaatilisi parasiidikandjaid. Tõrjet tuleks teha ka keskkonnas, kus haigestunud koerad viibisid, kuna süüdiklest võib elada väliskeskkonnas kuni 21 päeva. Juhul kui vaatamata ravile tekib koeral uusi nahakahjustusi, võib tegemist olla puuduliku ravi, keskkonnast saadud uue nakkuse või inimeselt koerale üle kandunud invasiooniga.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia õpik kõrgkoolile", 6 Lest- ja putuktõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 22 – 27, 2011, ISBN 9789949197170 (6.kd)
  2. 2,0 2,1 Tiina Toomet. "Kärntõvepaanika". http://www.toometikliinik.ee/upload/fck/Karntobi.pdf, 06.01.2015
  3. J. Schulte. "Jahimehe käsiraamat".Tallinn: Varrak, 2014, lk 317
  4. Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
  5. Canine Scabies in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. 1995 Saunders

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]