Sõltuvus (metafüüsika)

Sõltuvus (ladina keeles dependentia) ehk reaalne sõltuvus ehk ontoloogiline sõltuvus on entiteetide suhe, mille puhul ühe entiteedi olemasolu või omadusi määrab ja tingib teine entiteet.

Loogikas on järeldus eeldustest loogilises sõltuvuses.

Olemasolu sõltumine ehk olemasolusõltuvus

 Pikemalt artiklis Olemasolusõltuvus

Üks tugevamaid sõltumissuhteid on olukord, kus millegi olemasolust sõltub mõnest muust entiteedist, näiteks omaduse olemasolu sõltub asjast, mille olemasolu see on. Entiteedi A olemasolu sõltuvus entiteedist B tähendab, et on paratamatu, et entiteet A on olemas ainult juhul, kui on olemas entiteet B (range implikatsioon).

Entiteedi A olemasolu sõltuvust võib mõista ka nii, et see ei sõltu mingist kindlast entiteedist. Näiteks sõltub materiaalse objekti olemasolu mateeriast, aga mitte mingist kindlast mateeriast, sest mateeria võib ka muutuda või vahetuda.

Substantsi mõistet defineeritakse sageli selle kaudu, et substantsi olemasolu ei sõltu millestki muust kui temast endast. Substantsil võib küll olla osasid, mis tema endaga kokku ei lange; aga tema olemasolu siiski ühegi osa olemasolust päriselt ei olene, sest osasid saab vahetada. Kui on jutt teatud kindlast osade komplektist, mis osade vahetamise puhul ei jää samaks, siis ei ole ka tegu substantsiga. Seevastu organismil võivad ajapikku kõik osad vahetuda. Tema olemasolu küll sõltub osadest, kuid mitte teatud kindlatest osadest.

Omadusele omistatakse tavaliselt see, et ta sõltub asjast, mille omadus ta on. Siin tuleb silmas pidada, et omaduse all ei mõisteta siin mitte universaali (universaal säilitab olemasolu ka juhul, kui asi vastava omaduse kaotab), vaid üksikomadust ehk eksemplaromadust ehk troopi ehk momenti (mille olemasolu üle võib küll vaielda). Troobid on igal asjal eri entiteedid.

Kas universaalid on substantsid? Nende olemasolu ei sõltu ühestki üksikust asjast, küll aga võib-olla sõltub võib-olla sellest, et mõnel asjal on vastav omadus (selle poolest võiks siis definitsiooni järgi ikkagi olla tegu substantsiga). Konjunktiivsed, disjunktiivsed jne liituniversaalid sõltuvad lihtuniversaalidest, määratud universaale (lipupunane, vaarikpunane)(punane) võib pidada sõltuvateks määratavatest universaalidest. Määratavad universaalid nähtavasti üksikutest määratud universaalidest ei sõltu, isegi kui nad nende olemasolu jaoks nõuda, et nad oleks mõnes asjas esindatud. Võib vaadata skaalasid, mille ühes otsas on kõige määratumad universaalid (täpsed värvivarjundid) ja teises otsas kõige määratletavamad, nagu punane. Siis võib mõelda, et teises otsas olevate universaalide olemasolu ei sõltu millestki. Aga asjale võib vaadata ka nii, et nende olemasolu sõltub veel määratletavamatest universaalidest (näiteks värviline) jne. Kui me tahame kindlasti vältida, et universaal osutuks substantsiks, võib substantsi definitsiooni lisada klausli, et substants peab olema partikulaar. Igatahes Aristoteles eristas teoses "Kategooriad" (ptk 2) esmaseid substantse, mis peavad olema partikulaarid, teisastest substantsidest (esmaste substantside sood ja liigid), mis on universaalid.

Kui nüüd aga defineerida olemasolusõltuvus nii, et see tähendab entiteedi olemasolu sõltuvust mingist muust (aga mitte teatud kindlast) entiteedist, siis liitsubstantsid ning universaalid, mille olemasoluks on nõutav, et nad oleks mõne troobiga esindatud, on olemasolusõltuvad, sest esimeste olemasolu sõltub osadest ja teiste oma troopidest. Siis võib substantsi definitsiooni sõnastada nii, et substantsi olemasolu sõltub ainult tema osadest (ka ta ise on enda osa). (Kui me usume universaalide olemasolusse, siis tuleks lubada ka substantside sõltuvust universaalidest, mida nad eksemplifitseerivad.) Siis jäävad universaalid substantside seast välja, sest neid eksemplifitseerivad partikulaarid, millest nende olemasolu sõltub, pole nende osad. Aga selline defineerimisstrateegia on ad hoc, ja me peaksime lisama veel klausleid, sest näiteks füüsilise eseme olemasolu sõltub ka mingist kohast, kus ta asetseb.

Ajalugu

Skolastika

Rudolph Gocleniuse raamatus "Lexicon philosophicum, quo tantam clave philosophiae fores aperiuntur" eristatakse järgmisi sõltuvuse liike:

• olemuslik sõltuvus (dependentia essentialiter)
  • absoluutne sõltuvus Jumalast olemise ja põhjustamise poolest
  • suhteline sõltuvus (secundum quid) loodud algest või põhjusest, mis sõltuvat loomulikul moel tekitab või säilitab, olemuse või eksistentsi poolest, näiteks inimese sõltuvus päikesest, kella sõltuvus käsitöölisest, aktsidentsi sõltuvus substantsist
• aktsidentaalne sõltuvus (dependentia accidentaliter), korrelaatide sõltuvus

Põhjuslikku sõltuvust eristatakse subjektiivsest sõltuvusest ja relatiivsest sõltuvusest. Subjektiivne sõltuvus, mida skolastikud nimetavad onsupositaalseks sõltuvuseks, on vormi sõltuvus hyparchis'est. Relatiivne sõltuvus on relaadi sõltuvus relaadist. Põhjuslikule sõltuvusele allub olemuslik sõltuvus.

Põhjuslik sõltuvus võib olla:

• põhjuse sõltuvus põhjusest, esmase põhjuse sõltuvus teisasest põhjusest
• põhjustatu sõltuvus põhjusest, näiteks säilitatava sõltuvus säilitavast
• järgneva põhjustatu sõltuvus eelnevast põhjustatust

Isikuline sõltuvus (dependentia personalis) on otsekui põhjusliku sõltuvuse ja subjektiivse sõltuvuse vahepealne sõltuvuse viis, nimelt loomuse sõltuvus võõrast, oma suppositum'is mittesubsisteerivast suppositum'ist. Skolastikud peavad seda sõltuvuse liiki sõltuvuseks par excellence. Tekkivates ja hävivates asjades on igasugune isikuline sõltuvus piiratud (terminatur) algmateeria vahendusel, st compositum'i kaudu. Üks jumalik Isik ei saa ilma teisteta piirata (terminare) Kristuse Ihu põhjuslikku sõltuvust, st kogu Kolmainsus inkarneerib Jumala Sõna ehk ühendab inimloomust Sõnaga (selles asjas on ka teine seisukoht).

Wolff

Christian Wolff määratleb raamatus "Philosophia prima, sive Ontologia" (§ 801) sõltuvuse nii: "Üht olevat A nimetatakse sõltuvaks teisest [olevast] B, kuivõrd A-s ineksisteeriva põhjend sisaldub selles teises [olevas] B."

Schleiermacher

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri järgi on religioon Jumalast absoluutse sõltuvuse tunne.

Positivism

Ernst Mach, Richard Avenarius ja nende mõttekaaslased asendavad põhjuslikkuse funktsionaalse sõltuvusega.

Avenariusel on süsteem C sõltumatu, millest iga üksik kogemussisu sõltub.

Vaata ka

• tunnetusteoreetiline sõltuvus, objektide sõltuvus tunnetusest ja subjektist
• loogiline sõltuvus, ühe mõtte sõltuvus teisest
• funktsionaalne sõltuvus ehk matemaatiline sõltuvus
• moraalne sõltuvus, teo sõltuvus tahtest
• religioosne sõltuvus, lõpliku olendi sõltuvus Jumalast
• põhjuslikkus
• sõltumatus

Kirjandus

• J. Hoffman, G. S. Rosenkrantz. The Independence Criterion of Substance. – Philosophy and Phenomenological Research, 1991, 51, lk 835–852.
• K. Fine. Ontological Dependence. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1994, 9, lk: 269–290.
• F. Correia. Ontological Dependence. – Philosophy Compass, 2008, 3(5), lk 1013–1032.