Militaarrobot

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sõjandusrobot)

Militaarrobot (sõjandusrobot) on sõjaolukorras kasutatav (pool)autonoomne masin, mille eesmärgiks on abistada sõdureid nende igapäevastes sõjalistes ülesannetes. Paljud sõjaorganisatsioonid kasutavad sõjandusroboteid suure riskiga piirkondades, kus oht inimeste eludele on väga suur. Militaarrobot on integreeritud süsteem, millesse on kaasatud mitmed (kõrg)tehnoloogilised lahendused (kaamerad, sensorid, relvasüsteemid), mida saab ülesande eesmärkidele vastavalt seadistada ja varustada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslaste Goliath

Militaarrobotite ajalugu ulatub tagasi Teise maailmasõja aega. Sakslaste ehitatud Goliathid ja Nõukogude Liidu konstrueeritud kaugjuhitavad tankid on militaarrobotite varajasteks näideteks. Tegelikkuses ulatub militaarrobotite ajalugu veelgi kaugemale, täpsemalt aastasse 1898, kui Nikola Tesla ehitas raadio teel juhitava paadi. Ta pakkus oma leiutist Ameerika Ühendriikide mereväele, et toota raadio teel kontrollitavaid torpeedosid, kuid tema pakkumine lükati tagasi.[1]

Tesla leiutisest möödus ligikaudu kolmkümmend aastat enne, kui venelased lõid raadio teel juhitavad tankid (teletanks). Sõltuvalt ilmastikuoludest oli seda tanki võimalik kontrollida kaugusvahemikus 500 – 1500 meetrit. Tank oli varustatud Degtyaryovi kuulipildujate ja leegiheitjate ning suitsukonteineritega, et pakkuda sõduritele suitsukatet.[1]

Teiseks murranguliseks näiteks militaarrobotite valdkonnas oli sakslaste Goliath. Tegemist oli 150 cm pika, 85 cm laia ja 60 cm kõrge masinaga, mille peamiseks ülesandeks oli transportida suur kogus (60–100 kg) lõhkeainet sihtmärgini ning sihtmärk hävitada. Seda masinat oli kaks mudelit: elektrimootoriga (kallis) ja sisepõlemismootoriga (odav) mudel, millest viimane leidis tänu lihtsamale konstruktsioonile ja soodsamale hinnale laiemalt kasutust. Goliathi puhul oli tegu väga aeglase masinaga, mida suure müra tõttu oli lihtne avastada ja kahjutuks teha.[1]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Robootika on viimase kolmekümne aasta jooksul drastiliselt muutunud erinevate tehnikavaldkondade kiire arengu tõttu, mis on kaasa toonud uued materjalid ning kiiremad, odavamad ja väiksemate mõõtmetega arvutid (Moore'i seadus). Esimesed programmeeritavad mehaanilised robotkäed leidsid kasutust juba pool sajandit tagasi erinevates tehastes, kuid mobiilsed ja piiratud autonoomsusega robotid ei saanud suurt tähelepanu enne 1980. aastaid.

Tänapäeval suudavad robotid liikuda maismaal, vees, õhus ja isegi kosmoses. Maal liikuvatel masinatel on olemas rattad, roomikud ja jalad ning need võivad imiteerida isegi roomajatele iseloomulikku liikumist. Lendavad robotid kasutavad liikumiseks nii propellereid kui ka reaktiivmootoreid. Veealused seadmed võivad meenutada allveelaevu, kalu (angerjalisi) või isegi vähilisi. Paljud robotid suudavad liikuda läbi mitme meediumi. Ulmest on saanud reaalsus ning aina rohkem näeb erineva keerukusastmega humanoidroboteid (nt Honda ASIMO), kuid teadaolevalt pole keegi veel selles valdkonnas võtnud suunda militaarotstarbeliste humanoidide väljatöötamisele.

Robootika on palju arenenud nii riist- kui ka tarkvara mõttes. Masinad suudavad aina paremini õppida ja ka inimestega suhelda. Tehakse katseid, kuidas masinad omavahel koostööd tegema panna ning õpetada neile keerulistes olukordades toimetulemist.

Militaarotstarbel loodavate robotite väljatöötamisel kasutatakse kõiki teadmisi, millest selle peatüki esimeses osas juttu on olnud. Militaarrobotid leiavad palju kasutust nii luures, jälgimisel, miinide avastamisel ja demineerimisel kui ka vastase otsimisel ja hävitamisel. Hävitamiseks mõeldud masinaid kontrollivad seni veel inimesed (mis tähendab, et lõplikku otsust rünnaku kohta ei tee masin) ning seetõttu saame seni rääkida vaid poolautonoomsetest militaarrobotitest.[2]

Kategooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu kasutuses[muuda | muuda lähteteksti]

Maismaarobotid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutab peamiselt kahte tüüpi poolautonoomseid maismaaroboteidː suured masinad (nt tankid, veoautod, buldooserid) ja väikesed masinad, mida üksikvõitleja saab iseseisvalt kaasas kanda.[2]

Väikesed robotid[muuda | muuda lähteteksti]

TALON[muuda | muuda lähteteksti]
TALON

TALONi puhul on tegemist kaasaskantava robotiga, mis kasutab liikumiseks väikseid tankiroomikuid. Baaskonfiguratsioonis kaalub TALON vähem kui 45 kilogrammi. TALON on mitmekülgne masin, mida saab vastavalt vajadusele väikese vaevaga ümber seadistada. Baasmudelil on audio- ja videojälgimise võimalus ning mehaaniline käsi. Peamiselt kasutatakse seda robotit ohtlike lõhkeseadeldiste demineerimiseks. Lisaks sellele on TALON varustatud keemia-, gaasi-, temperatuuri- ja radioaktiivsusanduritega ning väidetavalt teevad selle süsteemi arendajad katseid ka relvastatud mudelitega.[4]

Packbot[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks TALONile leiab palju kasutust Packbot, mis on TALONist väiksem ja kergem (baaskonfiguratsioon kaalub ligikaudu 18 kilogrammi). Sõdurid kasutavad seda robotit peamiselt linnalahingutes hoonete puhastamisel, kus Packbot saadetakse huvipakkuvasse hoonesse ning tema abil tehakse kindlaks vastase asukoht, arvukus ja muu vajalik eduka rünnaku tagamiseks.[5]

MATILDA[muuda | muuda lähteteksti]

MATILDA sarnaneb teiste väiksemate robotitega, kuid suurimaks erinevuseks on tema kõrge profiil (roomikud asetsevad kolmnurkselt). Sarnaselt TALONi ja Packbotiga annab MATILDAt vastavalt vajadusele ümber konfigureerida. See masin on ka piisavalt võimas: suudab enda järel isegi väikest järelkäru vedada.[6]

Suured robotid[muuda | muuda lähteteksti]

ACER[muuda | muuda lähteteksti]

ACERit arendab Mesa Robotics. Tegemist on väikese buldooseriga, mida kasutatakse demineerimisel ja takistuste eemaldamisel (masina külge kinnitatava suure lõiketeraga). Lisaks sellele suudab ACER enda järel vedada suuri raskusi (näiteks linnalahingus teele takistuseks jäetud tühjad masinad) ja transportida relvi ehk olla sõduritele mobiilseks varustuse platvormiks. ACERi külge saab kinnitada spetsiaalse miinipuhastusseadme, mille abil saab kiiresti puhastada tundmatu ala kõikvõimalikest lõhkeseadeldistest.[7]

ARTS[muuda | muuda lähteteksti]

ARTS (All-Purpose Remote Transport System) töötati välja Ameerika Ühendriikide õhuväe poolt. Selle roboti ainus eesmärk on hävitada ohtlikke lõhkekehi. ARTSi näol on tegemist buldooseriga, mille külge saab vastavalt vajadusele kinnitada spetsiaalse miinipuhastusseadme, mehaanilise käe või vesilõikuri.[8]

Lendavad robotid[muuda | muuda lähteteksti]

RQ-4A Global Hawk[muuda | muuda lähteteksti]

MQ-1B Predator

RQ4A Global Hawk on kõrgel lendav ja pika tööajaga kaugjuhitav õhusõiduk, milles paiknevad sensorid pakuvad võimalust teabe-, luure- ja jälgimisinfo (ISR) kogumiseks ülemaailmselt ilmastikust sõltumata ja praktiliselt reaalajas. Seadme eesmärgiks on aidata kaasa informatsiooni kogumisele, et toetada ühendatud lahinguüksuste tegevust nii rahu- kui ka sõjaajal.[9]

MQ-1B Predator[muuda | muuda lähteteksti]

MQ-1B Predator on relvastatud, mitmeotstarbeline, keskmisel kõrgusel lendav kaugjuhitav õhusõiduk, mida kasutatakse peamiselt luureinformatsiooni kogumiseks ja teisejärguliselt relvastatud ründevahendina. Tänu oma mitmekülgsetele kommunikatsioonivõimetele, täpsetele sensoritele ja relvastusele on Predator suurepärane vahend, millega saab täpselt ja koordineeritult rünnata konkreetseid sihtmärke. Lisaks kasutatakse Predatorit õhutõrjel, päästeoperatsioonidel, konvoide ja rünnakute toetamisel ning mitmel pool mujal. [10]

Tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

2015 DARPA Robotics Challenge 150606-N-PO203-115.jpg

Suure tõenäosusega saavutab robootika juba lähitulevikus uue taseme ning reaalsus, kus masinad teevad suurema osa töödest inimeste eest ära, ei ole kaugel (tegelikkuses toimub see juba praegu) ning sõjapidamine ei ole erand. Praegu tehakse palju uurimis- ja arendustööd, et lahinguväljal vahetada inimesed masinate vastu. Ameerika Ühendriikides on käimas projekt Alfa (Project Alpha), mille käigus uuritakse, kas ja kuidas oleks võimalik luua roboteid, mis suudaksid täita enamiku kui mitte kõiki lahinguväljal vajalikest tegevustest. Uurimistöö pealkirja "Autonoomsuse efektid" ("Unmanned Effectsː Taking the Human out of the Loop") põhjal on alust arvata, et juba järgneval kümnendil võivad ühisesse võrku ühendatud autonoomsed robotid olla lahinguvälja normaalseks osaks.[3]

Suuremaks eesmärgiks on välja töötada taktikaline autonoomne sõdur (TAC – Tactical Autonomous Combatant), mis suudab töötada nii maismaal, õhus, kosmoses kui ka vee all ning peab vastu karmidele tingimustele (ekstreemsed temperatuurid, radioaktiivsus, keemia- ja bioloogiliste relvade poolt saastatud piirkonnad) ning vajab minimaalselt, kui üldse, inimesepoolset juhendamist ja koordineerimist.[11]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Artificial.intelligence.jpg

Militaarrobotite väljatöötamisel ja kasutamisel on palju positiivseid külgi, kuid ei tohi unustada, et ühes sellega kasvab ka autonoomsete masinate eksimuste ja väärkäitumisjuhtude oht. Autonoomia on paratamatu suund, kuna ainult vahendava kontrollilüli (inimese) kaotamise järel suudavad masinad olla otsuste vastuvõtmisel tõeliselt kiired ja seega väga efektiivsed. Sellegipoolest tasub ja tuleb pöörata tähelepanu robotite eetikale, mis kiireneva elutempoga ühiskonnas ning suuremas nõudluses militaarmasinate järele võib varju jääda.

Mõned mõtlemapanevad küsimused:

  • Kui robot keeldub talle antud käsust (eeldades masina teadlikkust konkreetsest olukorrast), siis kes vastutab kõikvõimalike tagajärgede eest?
  • Millistes olukordades tuleks robotile usaldada lõplik otsuste vastuvõtmine?
  • Kuidas garanteerida, et robotid ei välju kontrolli alt ega pöördu oma liitlaste vastu (vead riistvaras või tarkvaras, vastaste poolt ümberprogrammeerimine ja häkkimine).
  • Kas militaarrobotid peaksid olema programmeeritud ennast kaitsma?
  • Kas robotite kasutamine võib mõjutada vastase tsiviilelanikkonna manipuleerimist ja mõjutamist?

Ilmselgelt võib väita, et militaarrobotite kasutamine aitaks säästa inimelusid ja vähendada sõjakuritegude arvu. Siiski ei tohi robotite kasutuselevõtuga liigselt kiirustada. Igapäevastes seadmetes leiduvad tootmisvead (nii riist- kui ka tarkvaralised) ja nende tagajärjed ei ole võrreldavad militaarsetel eesmärkidel loodud robotite juures leiduvate hälvetega, millel võivad olla palju kordi suuremad ning isegi fataalsed tagajärjed. Seetõttu on põhjalikud ja ülimalt täpsed katsetused selliste masinate puhul hädavajalik protsess.

Militaarrobotite aina suurem kasutamine toob moodsasse sõjapidamisse arengu, mis ületab kordades kõik varasemad saavutused (nt vibu, lennuk, tuumarelvad). Robotite näol ei ole tegemist lihtsalt järjekordse tööriistaga, mida lahinguväljal kasutada, vaid reaalne suund on asendada praegused (inim)sõdurid täielikult masinate vastu. Sellest tulenevalt tekib palju eetilisi kui ka sotsiaalseid küsimusi, mis nõuavad analüüsi ja avalikku arutelu juba praegu, enne kui tehakse rutakaid otsuseid või kui kiiresti ja piisava kontrollita ehitatud masinad millegi väga ootamatuga võivad hakkama saada.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Army of Robots (2016). History of Military Robots. Vaadatud 05.04.2016.
  2. 2,0 2,1 2,2 Lin, Patrik. Bekey, Geroge. Abney, Keith (2008). Autonomous Military Roboticsː Risk, Ethics and Design. Vaadatud 08.04.2016.
  3. 3,0 3,1 EngineersGarage (2016). Military Robotics: Robots in the Military. Vaadatud 04.05.2016.
  4. Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː TALON. Vaadatudː 04.05.2016.
  5. Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː Packbot. Vaadatudː 04.05.2016.
  6. Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː MATILDA. Vaadatudː 04.05.2016.
  7. Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː ACER. Vaadatudː 04.05.2016.
  8. Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː ARTS. Vaadatudː 05.04.2016.
  9. U.S Air Force (2014). RQ-4 Global Hawk. Vaadatud 04.05.2016.
  10. U.S Air Force (2015). MQ-1B Predator. Vaadatudː 08.05.2016.
  11. About Careers (2016). Military Robots of the Future. Vaadatudː 04.05.2016.