Linnalahing

Allikas: Vikipeedia
USA maaväe M113 soomuk linnalahingus Panama Citys, 1989

Linnalahing on lahingu ja taktika vorm, mida kasutatakse linnades ning muudes asustatud aladel. See erineb tavalisest lahingust taktikate ja segavate faktorite poolest. Nendeks faktoriteks võib nimetada tsiviilisikute konstantset kohalolu ning asustatud aladel edasi liikumise keerukust. Linnade vallutamine pakub mitmeid taktikalisi eeliseid. Nimelt võib sedasi tekitada endale hea juhtimiskeskuse, või keelata vaenlasel juurdepääsu taktikaliselt kasulikule kohale.[1]

Lähivõitlus on väga oluline osa linnalahingutest. Lähivõitluseks nimetatakse seda osa linnalahingutest, mis toimub siseruumides või kus vastane on 1 meetri kaugusel[2].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal sõltus linnalahingute edu suuresti õhuväe toele. Õhuväge sai laias laastus jagada kaheks: pommitajateks ja ründelennukiteks, mis siis vastavalt pommitasid suuremaid alasid või ründasid väiksemaid sihtmärke. Liigne õhuväe kasutamine lahingus toob aga kaasa laastavaid tagajärgi. Kaks sellist lahingut Teise maailmasõja ajal olid Stalingradi lahing ja Varssavi lahing.[3]

Kanada 22. Kuingliku Rügemendi sõdurid harjutamas linnalahingus tegutsemist

Sõja seadusega kooskõlas sõjalise vajaduse printsiibiga piiravad, kui palju võib kasutada sõjalist jõudu maa-alal, kus elavad tsiviilisikud. Enne 1970. aastat piiras seda Haagi konventsioon IV punkt- The Laws and Customs of War on Land. Seda lepingut täiendas esimene Genfi konventsioon.

Linnalahingutes peavad ründavad väed vahel hoiduma kogu oma sõjalise jõu kasutamisest, kuna sõja seaduste järgi ei tohi rünnata tsiviilisikuid. Kui aga tahetakse lahingus kasutada kogu olemasolevat sõjalist jõudu võib linna elanikest tühjaks teha. Nii Berliini lahingu kui ka Stalingradi lahingu ajal linna aga ei evakueeritud, kuna seda peeti ebavajalikuks. Selle tõttu suri mõlemas lahingus hulgaliselt tsiviilisikuid.[4]

Linnaelanike õnneks esineb näiteid, kus sõjavägi hoiatab elanikke enne pommitamist. Groznõi lahingu eel hoiatasid venelased linna pommitamisest suurtükkidega ja sundisid kõiki elanikke linnast lahingu ajaks lahkuma[5].

Okupeeritud alade vabastamisel prooviti tihti tekitada nii vähe kahju ümbruskonnale kui võimalik, eriti kui oli tegemist inimeste elualadega. Kuna üks ulatuslikuima purustusjõuga on süürtükiväe rünnak, siis neid vältisid kanadalased, näiteks Ortona ja Groningeni lahingutes, aidates Liitlastel võita II maailmasõda.[6] [7]

Linnalahingutes võivad oluliselt paraneda kaitsva väe võiduvõimalused. Kasutades sissisõja taktikatega saab kurnata ründavaid vägesid sedavõrd, et lõpuks võib arvuliselt suurem ründav vägi alla vanduda arvuliselt väiksemale kaitsvale väele. Ründavad väed peavad olema valmis ennast kaitsma rünnakute vastu igast küljest, ka ülevalt. Segadus, mida sellised rünnakud tekitavad, võib viia mõttetute vallutusteni (strateegiliselt ebaolulised või rusudes hooned) ning ehitiste vahel ära eksimiseni.[8]

Ründamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide merejalaväelased linnalahingut harjutamas

Ehitised segavad linnalahingute planeerimist ja ellu viimist igal tasandil. Alati on lahingus lihtsam kaitsta kui rünnata, see väide kehtib ka asustatud aladel võitlemisel. Ründamist juhtival ohvitseril on väga oluline igal hetkel näha võimalikult suurt osa lahinguväljast ja selle tagalast, kuna linna sisenedes ning linnas liikudes peab igal sammul olema valmis ootatamtuks tiibrünnakuks või püünismiinile astumiseks. Ülevaade on peale tiibrünnakute ärahoidmise kasulik ka oma liikumise edaspidiseks planeerimiseks ja eesmärgi olemasolu ning asukoha kindlaks tegemiseks. [9]

On võimalik kasutada erinevaid tehnikalisi võtteid, nii enne kui ka pärast lahingut, et sellest võitjana väljuda.

"Kõige halvem on rünnata linnu. [...] Linnade ründamise seadust rakendatakse siis, kui midagi muud üle ei jää."

Sunzi
["Sõja seadused"]
Sõja seadused" (tõlkinud Märt Läänemets, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2001)

Lahingueelne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ründavad väed saavad tankitõrje vahendite, nagu näiteks tankitõrjemiinide, tankitõrjekahurite ja suurtükkide, puudumisel, kindlustada asustatud alasse sisenemiseks kasutatav tee, et kaitsvad väed neid rünnaku ajal tagala kaudu ei ründaks. Suurema hulga üksustega ründamise puhul, blokeeritakse vahel ka kaitsvate vägede taganemistee või luuakse neile alternatiivne põgenemise võimalus, et siis taganevaid vägesid väljaspool linna varitseda ja rünnata. Kui ründavatel vägedel on selle jaoks aega, on alati kasulikum linnalahing üldse ära jätta ning asustatud ala lihtsalt ümber piirata ja oodata vastase alistumist, tõrjudes ära nende võimalikud vasturünnakud.[9]

Läbimõeldud rünnaku eel kasutatakse enamasti suurtükke või muid pommitamise viise. Lahingute eel kasutatakse enamasti tellitavat abi, ehk siis ei pommitata rünnaküksustega kaasas olevatest soomustatud või soomustamata liikuvatest suurtükkidest. Neid hoitakse pigem lahingu ajal kasutamiseks. Esmaselt proovitakse kahjutuks teha tankitõrjekahurite kindlustatud positsioone, et soomustatud sõidukid, näiteks tankid ja jalaväge kandvad sõidukid, saaksid üldse asustatud alale läheneda. Teisejärgulised pommitamise eesmärgid võivad olla:

  • Sidepidamisvahendid, nagu näiteks telemast.
  • Raskerelvastuse kindlustatud positsioonid.
  • Juhtimiskeskused.
  • Kõrged hooned, millest on hea koguda luureandmeid lähenevate vägede kohta.
  • Ajutised Kasarmud, välihaiglad, garaažid ja muud armee kasutuses olevad hooned.

Rünnatava ala pommitamine toob enamasti kaasa asustatud alal liikuvuse vähenemise teele kukkunud purustatud esemete tõttu, kuid seda loetakse vähem oluliseks kui kaitsjate positsioonide nõrgestamist.[9]

Surve avaldamine kaitsepositsioonidele[muuda | muuda lähteteksti]

Asustatud alad pakuvad juba iseenesest nii kaitset kui ka varjet relvasüsteemidele. Ründaja on kõige haavatavamas olukorras just esmases hoone kindlustamise faasis, enne hoonesse sisenemist, kuna siis on kaitsjatel kõige lihtsam neid märgata ning neile survet avaldada oma eelnevalt kindlustatud kaitsepositsioonidest. mahasuruvat tuld või kaudseid ründamistehnikaid kasutavad positsioonid peab elimineerima või vähemalt vägede liigutamise ajaks ajutiselt kahjutuks tegema. Selleks on võimalik kasutada miinipildujaid, granaadiheitjaid, kuulipildujaid, suitsugranaate ja palju teisi abivahendeid.[9]

Vastase ehmatamine liigselt suure jõu kasutamisega[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Shock and awe.

Juhtüksused peavad suutma rünnata täie jõuga kohe, kui vastase kaitses märgatakse või tekitatakse nõrk koht. Ründaja peab olema võimeline ründama kiiremini, kui vastane suudab ümber kohaneda ning reageerida. Selleks, et see taktika toimiks, peaks rünnaku jooksul tungima läbi kaitseliini ja hävitama ka tagala, et vaenlastel kuluks võimalikult kaua aega uuesti grupeerumiseks ja kaitsepositsioonide loomiseks. Kuna rünnak on olemuselt hooletu ning kiirustav, on inimkaotused tihti vältimatud. Seetõttu välditakse enamasti selle taktika kasutamist.[9]

Kaitsmine[muuda | muuda lähteteksti]

Linnade kaitsmine on väga erinev tavalises lahingus kaitsepositsioonide moodustamisest. Vaja on valmistuda erinevalt ning samuti olla valmis erinevate ründamistaktikate kasutamiseks vaenlase poolt.

Rünnakuks valmistumine[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt muudest lahingu vormidest, on linnalahingu jaoks vaja luua oluliselt vähem kaitsepositsioone, kuna hoonete olemasolu pakub suurepärast kaitset. Samuti on vaja linnalahingute puhul eriliselt rohkem pöörata tähelepanu oma tagala kindlustamisele. Hoonete ja tänavate rohkuse tõttu peab olema enne lahingut alati väga kindel, et tagala on hästi kaitstud ning vastane ei saa kuskilt ligi pääseda. Kasulik on luua vastastele lõkse, jättes mõned kohad kaitsmata ja seada sinna üles varitsus või seada alale üles lõksud.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Military Operations on Urban Terrain". Kasutatud 18.11.2017.
  2. "Navy SEAL Close Quarter Battle". 06. November 2010. Military.com. Kasutatud 18.11.2017.
  3. Bergström, Christer (2006). Black Cross Red Star: Air War Over the Eastern Front: Everything For Stalingrad vol3. ISBN 978-0-9761034-4-8. 
  4. Beevor, Antony (2002). Berlin: The Downfall 1945. pp. 316–319. ISBN 0-670-03041-4. 
  5. "Russia will pay for Chechnya". 7. Detsember 1999. BBC. Kasutatud 2.11.2017.
  6. "Ortona". Kasutatud 29.10.2017.
  7. "In spite of the severe fighting ... great crowds of (Dutch) civilians thronged the streets (of Groningen) — apparently more excited than frightened by the sound of nearby rifle and machine-gun fire. Out of regard for these civilians, the Canadians did not shell or bomb the city, thereby accepting the possibility of delay and additional casualties" (Stacey 1966, Chapter XX: The Rhine Crossing and the 2nd Corps' Advance to the North Sea 23 March-22 April 1945)
  8. "Gorilla sõdalased". Kasutatud 29.10.2017.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 "MOUT Field Manual 90-10". (ptk.1-3). 15 August 1979. United States Department of Army. Kasutatud 20.11.2017.