Sääselised

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib putukatest; sääsk on ka kalakotka rahvapärane nimetus

Sääselised
Sääsk
Sääsk
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Kahetiivalised Diptera
Alamselts: Sääselised Nematocera

Sääselised (Nematocera) on putukate alamselts kahetiivaliste seltsis.

Sääselised on pikatundlalised kahetiivalised. Neile on iseloomulik enamasti sale ja õrn keha, pikad jalad ning pikad tundlad, mis on sageli silmatorkavalt harjasjad. Sääskede vastsetel on hästi arenenud pea haukamis-mälumissuistega. Valmikutel on suised pikenenud ning kohastunud vedela toidu imemiseks – neil on pistmis-imemissuised. Sääse nokk koosneb kuuest tihedalt koos olevast harjasest ehk kimbust (kaks sae sarnast tera ja kude läbivat alalõuga, kaks terava oda sarnast ja kimpu sügavamale viivat ülalõuga, sülge eritav paeljas alaneel ning verd imev elastne ülahuul), mida ümbritseb nahka mitte läbiv tupp. Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist. Sääse sülje kaudu levivad parasiidid uude peremehesse.[1] Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses.

Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae ja Ceratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae).

Sääseliste vastsed asustavad väga mitmesuguseid elupaiku nii vees kui maismaal, nende seas on nii rööv- kui taimtoidulisi vorme.

Kärbselistega võrreldes on sääselised enamasti küllalt kehvad lendajad, nad on aeglasemad ja kohmakamad.

17. sajandil levisid kollapalavikku levitanud sääsed Aafrikast Uude Maailma orjalaevadega. Tänapäeval levitavad sääsed lisaks kollapalavikule ka dengepalavikku, Chikungunya, Lääne-Niiluse viirust, malaariat, lümfisoonte filarioosi ja Zikat.[1]

Sääseliste sugukonnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anisopodidae Aknasääsklased
  • Bibionidae Karussääsklased (Eestis 14 liiki)
  • Blephariceridae
  • Cecidomyiidae Pahksääsklased (Eestis arvatavasti üle 500 liigi)
    • Pahksääsklaste hulka kuuluvad paljud taimekahjurid. Nende pisikeste, tavaliselt vaid mõne millimeetri pikkuste putukate vastsed elavad taimekudedes ning põhjustavad nende vohamist ehk pahkade teket. Paha sees leiab vastne piisavalt toitu ning kaitset vaenlaste eest. Tavaliselt elavad need sääsed vaid päeva[viide?].
  • Ceratopogonidae Habesääsklased (Eestis 186 liiki)
  • Chaoboridae Klaasiksääsklased
    • Klaasiksääsklased on huvitavad selle poolest, et nende vees elavad vastsed on täiesti läbipaistvad ning seetõttu ujudes lausa nähtamatud. Vastsete asupaika reedavad vaid vees ringi liikuvad tumedad silmad. Klaasiksääskede valmikud ei toitu.
  • Chironomidae Surusääsklased (Eestis üle 400 liigi)
  • Culicidae Pistesääsklased (Eestis 35 liiki)
  • Cylindrotomidae
  • Dixidae kaldasääsklased
  • Keroplatidae (Eestis vähemalt üks liik, Cerotelion humeralis)
  • Limoniidae Karksääsklased
  • Mycetophylidae Seenesääsklased (Eestis üle 500 liigi)
  • Phlebotomidae Moskiitolased
  • Psychodidae Libliksääsklased
  • Ptychopteridae Kurdsääsklased
  • Scatopsidae Kõdusääsklased (Eestis mõnikümmend liiki)
  • Sciaridae Leinasääsklased (Eestis kuni 70 liiki)
    • Leinasääsklaste hulka kuuluva vaenusääse vastsed on varasematel aegadel tekitanud inimeste hulgas ebausklikku hirmu ikalduse, sõja ja teiste hädade ees. Nimelt võtavad selle sääseliigi vastsed toidupuuduse korral ette massirändeid, kogunedes seejuures pikaks, kuni 10 cm laiuseks lindiks, mis sobiva toidupaiga otsingul aeglaselt edasi väänleb. Selliste "vaenuköite" ilmumist loetigi halvaks endeks.
  • Simuliidae Kihulased (Eestis mõnikümmend liiki)
  • Tipulidae Sääriksääsklased (Eestis umbes 80 liiki)
  • Trichoceridae Talvesääsklased (Eestis 5 liiki)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]