Rüps
| Rüps | |
|---|---|
.jpg) Rüps Brassica rapa | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kapsalaadsed Brassicales |
| Sugukond |
Ristõielised Brassicaceae |
| Perekond |
Kapsasrohi Brassica |
| Liik |
Rüps Brassica rapa |
Rüps ehk õlinaeris (Brassica rapa) on õli- ja söödataim ristõieliste sugukonnast kapsasrohu perekonnast. Kasvatatakse ja kasutatakse nagu rapsi. Rüps oli esimesi kapsalaadseid, mida hakati kasvatama.[1]
Õlinaeril on mitmeid alamliike nagu naeris (Brassica rapa rapa), pekingi lehtnaeris (Brassica rapa pekinensis), sinep-lehtnaeris (Brassica rapa perviridis) jt.
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Rüpsi on käsitletud eri taimesüsteemides erinevail taksonoomiaastmeil, lisaks sellele on tal arvukalt sünonüüme. Enam levinud on klassifitseerimine eraldi liigiks Brassica rapa või alamliigiks Brassica rapa subsp. campestris või Brassica rapa subsp. oleifera.[2]
Botaanilised tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Rüps kuulub kaheiduleheliste hulka. Välimuselt sarnaneb rapsiga (Brassica napus). Rüpsil on väiksemad, punakaspruunid seemned. Rüpsi viljaks on kõder. Selle maapealne osa on väiksem, võrsub vähem, lehed ja varred on kaetud karvakestega. Rüpsil on sügavale ulatuv sammasjuur.
Rüpsi kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Rüps koos rapsiga on viljavahelduses asendamatud saagikultuurid, olles rohkete teraviljakultuuridega külvikorras ka heaks vahelduseks. Teda tuntakse rapsi noorema sugulasena, kes lepib vähemaga ja annab vähema vaevaga täiesti korraliku saagi. Rüpsi kasvatatakse pigem mahekasvatuses.[3] Rüpsil esineb nii suvi- kui ka talivorm: suvirüps ja talirüps.
Kasvutingimused
[muuda | muuda lähteteksti]Mullaviljakuse, pH ja muude näitajate poolest ei ole rüps nõudlik. Ei sobi varjulised metsaääred, põhjanõlvad ja sulglohkudega (kuhu koguneb vesi ja jää) ega umbrohtunud põllud. Mulla suhtes on rüps küllaltki nõudlik; sobivad kergesti soojenevad kergemad ja keskmised mineraalmullad (toiteainerikkad, struktuursed mullad), pigem ei sobi põuakartlikud ja turvasmullad. Rüps on niiskusenõudlik, sobiv mulla pH 6,0–7,5, liiga happelises mullas ei saa rüpsi juured nii hästi toitaineid kätte ja taim jääb kängu.
Mullaharimine ja külvamine
[muuda | muuda lähteteksti]Rüps on peeneseemneline kultuur, seega on oluline jälgida mullaharimise ja külvamise sügavust. Kuna rüpsi sammasjuur on sügavale ulatuv, on oluline mulla huumuskiht piisavalt kobestada. Maaharimisvõtetena kasutatakse kündi või sügavkobestamist, seejärel põllu silumist enne külvi. Rüps külvatakse 1–3 cm sügavusele, mulla pindmine kiht võiks jääda pehme ja peenesõmeraline, selleks kas kultiveeritakse, libistatakse või rullitakse põld enne külvamist. Rüpsi idanemine algab +5 °C juures, ühtlaselt idaneb +10...+15 °C juures. Külvinormiks arvestatakse 6–8 kg/ha (ka 3–4 kg/ha), mille kasvutihedus oleks 200–300 idanevat tera/m². Tihedamat külvinormi kasutades taime mass lamandub kergesti, hõredama külvinormiga kasvab palju külgharusid ja õitseb ebaühtlaselt. Suvirüpsi külviaeg on samal ajal varajaste teraviljadega, mis tähendab kevadel kohe, kui mullaküpsus võimaldab. Külviaeg kõigub ajavahemikus aprilli keskpaigast mai alguseni. Talirüpsi hakatakse külvama augusti keskpaigast.[4]
Väetamine
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu iga teinegi kultuur vajab rüps teatud koguses erinevaid kasvuks ja arenguks vajaminevaid toiteelemente. Makroelementide nagu lämmastik N, fosfor P, kaalium K ning ristõielistele veel olulised väävel S ja mikroelemendina boor B vajadus sõltub planeeritavast saagist. Oluline on rüpsile anda ka muid mikroelemente, näiteks Mn, Mo, Zn, Cu, Co, Na, Cl, Si ja paljud muud.[4]
.jpg)
Haigused
[muuda | muuda lähteteksti]Rüps ristõielise kultuurina on vastuvõtlik igasugustele haigustele. Osa haigustest moodustavad ka teistele mitteristõielistele kultuuridele tüüpilised haigused, seega on ülimalt oluline jälgida viljavaheldust.
Haigused: valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum); vertitsilloos ehk vilttõbi (Verticilium dahliae); tsülindrosporioos (Cylindrosporium concentrium); kuivlaiksus (Alternaria sp.); nuuter (Plasmodiophora brassicae); hahkhallitus (Botrytis cinerea).
Tõrjevõtted on kindel viljavaheldus (soovitatav intervall ristõielistel kultuuridel 4–6 aastat); seemne töötlemine ehk puhtimine enne külvi; keemiline tõrje (fungitsiidid) ja kindlad agrotehnilised võtted.[5]
Kahjurid
[muuda | muuda lähteteksti].png)
Kahjurid: hiilamardikas (Meligethes aeneus); suur-maakirp (Phyllotreta nemorum); sinihelk-maakirp (Phyllotreta nigripes); nälkjad ja teod; lehetäid (Myzus persicae); kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus obstrictus) (Marsham); varre-peitkärsakas (Ceutorhynchus pallidactuylus sün. C. quadridens); juure-peitkärsakas (Ceutorhynchus pleurostigma); kõdrasääsk (Dasineura brassicae).[5]
Koristamine ja kuivatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene märk koristusvalmidusest on põllu taimiku värvuse muutumine õlgkollaseks. Seemnete sisu on roheline, kolmandik seemnetest tumenenud, lehed varisenud ja varred on rohelised, siis võib eeldada, et koristusaeg saabub 1–2 nädala jooksul. Koristama tuleks hakata kui ligi 10% seemnetest on veel rohekad. Koristusega hilinemine tuleneb tihtipeale sellest, et oodatakse, millal kõik seemned küpsevad, kuid selleks ajaks on hakanud osa varem valminud taimi juba varisema, ning sellest tulenevalt ka saagikadu. Koristusajal peaks seemne sisu olema kollane, õlikas, siis varte ülemine osa õlevärvi, taim muutunud hallikaspruuniks. Käega kõtrade võtmisel osa kõtru laguneb ja pudeneb.
Enne kuivatamist oleks mõistlik rüps sorteerida, puhastada üleliigsest prahist, et seeme saaks ühtlasemalt kuivatatud. Üleliigsed osad seemne hulgas sisaldavad rohkem niiskust ja kuivatamine on ebaühtlane. Kuivatamist tuleb alustada võimalikult kiiresti pärast saagikoristust, kuna rüps hakkab kiiresti ise kuumenema suure niiskussisalduse tõttu. Rüps tuleb kuivatada niiskusesisalduseni 6–9%, alla 6% kuivatades väheneb õlisisaldus, ning üle 9% on seeme liiga niiske ning seemet on halvem hiljem tööstuslikult töödelda. Oluline on kuivatamisel jälgida kuivatustemperatuuri, et seemne külvamiseks võtmisel idanevus ei kaoks. Soovitatav on alustada kuivatamist jahedas õhus, seejärel jätta optimaalsele temperatuurile (30–45 °C). Pärast kuivatust tuleb seeme kindlasti maha jahutada, et vältida isekuumenemist, mille tulemusena seeme rikneb.[6][7]
Sordid Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Praeguseks on Eesti sordilehel kirjas talirüpsi sordid "Legato"; "Aita"; "Arrivée", "Successor" ja suvirüpsi sort "Boel".[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Rüps". Eesti Entsüklopeedia. 2006. Vaadatud 29. märts 2023.
- ↑ Yiming, Sheng, Zaiyun, Wallace, Guo, Chen, Li, A. Cowling (8. aprill 2014). "Center of Origin and Centers of Diversity in an Ancient Crop, Brassica rapa (Turnip Rape)". Journal of Heredity. Vaadatud 29. märts 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Raps ja rüps". Agronoom.ee. 21. aprill 2022. Vaadatud 5. aprill 2023.
- ↑ 4,0 4,1 Narits, Lea (10. juuni 2022). "Talirüps vajab vähem taimekaitsevahendeid ja väetisi". etki.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2023. Vaadatud 18. aprill 2023.
- ↑ 5,0 5,1 "Umbrohud, kahjurid ja haigused". Yara.ee. Vaadatud 18. aprill 2023.
- ↑ Raamets, Heli (12. detsember 2010). "Mahepõld andis tavapõllust suurema saagi". Maaleht.delfi.ee. Vaadatud 23. aprill 2023.
- ↑ "Kvaliteeditingimused". Viljaekspert.ee. Vaadatud 27.04.2023.
- ↑ "Sordid/Varieties". Portaal.agri.ee. Vaadatud 22. aprill 2023.