Rumi seldžukkide sultanaat

	Rumi sultanaat ; Anadolu Selçuklu Devleti ; سلجوقیان روم 1077–1308
	Rumi sultanaadi embleem
	Tumedaim lilla – Rumi sultanaadi alad aastal u 1100 ; Heledam lilla – Danišmendidelt aastaks 1174 vallutatud alad ; Veel heledam lilla – Ida-Roomalt aastaks 1184 vallutatud alad ; Heledaim lilla – Vallutused aastaks 1240
Valitsusvorm	Sultanaat
Sultan	Suleiman ibn Qutulmish (esimene, 1077–1086) ; Mesud II (viimane, 1303–1308)
Pealinn	İznik ; Konya ; Sivas
Pindala	400 000 km² (1243)
Riigikeeled	pärsia keel (ametlik kohtu ja kirjanduse keel)
Peamised keeled	Vana-Anatoolia türgi keel (laialdaselt levinud)
Seldžuki impeerium ; Danišmendid ; Mengujekiidid ; Saltukiidid ; Artukiidid	Anatoolia beylikid ; Otomani impeerium ; Ilkhanaat ; Kiliikia Armeenia kuningriik

Rumi seldžukkide sultanaat, ka Rumi sultanaat või Ikoonioni sultanaat oli turgi-pärsia sunniitlik riik (aastatel 1077–1308), mis loodi nendele Anatoolia aladele, mille Seldžukkide riik vallutas Bütsantsilt. Ikoonioni sultanaadi rajasid seldžukkide dünastia valitsejad.

Rumi sultanaat lõi pärast Manzikerti lahingut aastal 1077 Suleiman ibn Qutulmishi juhtimisel Seldžukkide impeeriumist lahku, pealinnaks sai İznik, hiljem Konya. Sultanaat oli võimsuse tipul 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses, kui suudeti vallutada Bütsantsi tähtsamaid sadamaid Vahemere ja Musta mere rannikul. Idas vallutati mitmeid türgi väikeriike ja jõuti Vani järveni. Kaubavahetus Iraani ja Kesk-Aasiaga läbi Anatoolia arenes tänu karavanserai võrgustikule. Arenes ka kaubavahetus Genova vabariigiga. Kiire areng võimaldas allutada Ida-Anatoolia türklaste riike (Danišmendide, Mangudžekiidide, Saltukiidide ja Artuqiidide riigid).

Seldžukkide riik nõrgenes ristisõdade käigus märgatavalt, lõplikult alistuti mongolitele pärast Köse Dagi lahingut aastal 1243. Seldžukkidest said Ilkhanaadi vasallid. Nende mõjuvõim regioonis vähenes 13. sajandi teise poole jooksul veelgi. Viimane seldžukkide dünastia Ilkhanaadi vasall, Mesud II, mõrvati aastal 1308. Pärast sultanaadi lõppu olid Anatoolias mitmed väiksemad Anatoolia beilikid, mille seast ühest, Osmani dünastiast, sai hiljem Osmanite impeerium.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

1070. aastatel, pärast Manzikerti lahingut, sai Lääne-Anatoolias võimule Süleyman bin Kutalmış, Malik-šahh I kauge sugulane ja endine pretendent Seldžukkide impeeriumi troonile. Aastal 1075 vallutas ta Izmiti ja Izniki linnad. Kaks aastat hiljem kuulutas ta end iseseisva Seldžukkide riigi sultaniks ja tegi Iznikist pealinna.

Aastal 1078 palus Ida-Rooma keiser Michael VII Doukas Süleyman bin Kutalmışilt abi võitluses Nikephoros III Botaneiatese, Anatoolia teema komandöri, kes oli troonile pürgimas, vastu. Süleyman lõikas Botaneiatese ja tema sõjaväe tee Kütahya ja İzniki vahel, Botaneiates tegi Süleymanile pakkumise liituda mässuga, ta pakkus palju suuremat tasu kui keiser. Botaneiatesel õnnestuski keisriks saada, vastutasuks abi eest lubas ta Süleymanil hakata valitsema Bosporuse Aasia osa, Konstantinoopoli läheduses. Kaks aastat hiljem toetas Süleyman uut Ida-Rooma mässajat, Nikephoros Melissenost. Melissenos lubas vastutasuks abi eest Suleimanil asutada püsiva baasi Nikaias. Varsti oli kogu Bitüünia tema kontrolli all, sellega sai ta takistada kommunikatsiooni Ida-Anatoolia ja Konstantinoopoli vahel. Suleiman jätkas oma valduste laiendamist, aastal 1085 vallutas ta Antakya.

Aastal 1086 tappis Tutush I, seldžukkide Süüria valitseja, Suleymani Antakya linnas; Suleymani poeg Kilij Arslan I vangistati. Kui Malik-šahh aastal 1092 suri, vabastatu Kilij Arslan ja ta võttis kohe oma isa valitsetud aladel võimu.

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Kilij Arslan sai esimese ristisõja (1096–1099) käigus lüüa ning oli sunnitud taganema Kesk-Anatooliasse, kus ta tegi pealinnaks Konya linna. Aastal 1107 proovis ta vallutada alasid idas ning vallutas ka Mosuli. Arslan suri samal aastal, võideldes Malik-šahhi poja Mehmed Tapariga.

Samal ajal taasvallutas järgmine Rumi seldžukkide sultan Malik-šahh (mitte segamini ajada samanimelise seldžukkide sultaniga) Konya. Bütsantsi keisri Alexios I sõjaretkega Rumi seldžukkide sultanaadile ja 1116. aastal toimunud Philomelioni lahingus Bütsantsi väed Alexiose juhtimisel võitsid Rumi seldžukkide sultani (1107–1116) Malik-šahhi vägesid ning sundisid lõpetama rüüsteretked Bütsantsi aladele.

Aastal 1116 sai Arslani poeg Mesud I Danišmendiidide abiga Konya enda valdusse. 1121. aastal kuulutas Rumi seldžukkide sultan Mesud I Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim.

Mesudi surmaks aastal 1156 olid Rumi seldžukid saanud kontrolli peaaegu kogu Kesk-Anatoolia üle. Mesudi poeg Kilij Arslan II vallutas danišmendidelt veel viimased Sivase ja Malatya ümbruses asuvad alad. Aastal 1176 võitis Kilij Arslan II Myriokephaloni lahingus Manuel I Komnenose juhitud Bütsantsi vägesid, see andis tugeva löögi Bütsantsi ülemvõimule selles piirkonnas. Aastal 1190 oli Konya ajutiselt Saksa-Rooma riigi poolt okupeeritud, peagi taastas sultanaat oma võimu linnas.

Anatoolia poliitiline kaart aastal 1200. Rumi sultanaat on heleroheline

Kui viimane Seldžukkide riigi sultan Toghrul III aastal 1194 suri, sai Rumi sultanaadist seldžukkide dünastia ainus riik. Kaykhusraw I vallutas aastal 1205 uuesti Konya. Kaykhusrawi ja tema kahe järgmise mantlipärija, Kaykaus I ja Kayqubad I ajal jõudis Seldžukkide riik Anatoolias oma haripunkti. Kaykhusrawi tähtsaim teene oli 1207. aastal vallutatud Vahemere-äärne sadamalinn Antalya. Tema poeg Kaykaus vallutas aastal 1214 Sinopi ja tegi Trapezundi keisririigi oma vasalliks. Aastal 1218 vallutas ta ka Kiliikia Armeenia kuningriigi, kuid kaotas Aleppo linna Al-Kamilile. Kayqubad jätkas eelkäijate vallutusi Vahemere rannikut pidi aastatel 1221–1225. 1220. aastatel saatis ta ekspeditsiooni üle Musta mere Krimmi poolsaarele. Idas võitis ta Mengujekiide ja hakkas survestama Artukiide.

Mongolite vallutused[muuda | muuda lähteteksti]

Kaykhusraw II (1237–1246) alustas oma valitsusaega, vallutades alasid Diyarbakıri ümbruses. Aastal 1239 tuli tal maha suruda laiaulatuslik ülestõus, mida juhtis jutlustaja Baba Ishak. Kolme aastaga õnnestus tal mäss maha suruda, kuid selle ajaga oli riik kaotanud oma tugipunktid Krimmis ning riigi sõjavägi oli oluliselt nõrgenenud. Sellistes tingimustes tuli tal tegeleda hoopis suurema ohuga, mongolite vallutustega. Mongolid vallutasid aastal 1242 Erzurumi, aastal 1243 purustas Baiju Köse Dagi lahingus sultanaadi väed ning Rumi sultanaadist sai mongolite ilkhanaadi vasallriik. Sultan ise põgenes 1243. aasta lahingu käigus läände, kus ta suri kolm aastat hiljem, aastal 1243. Kaykhusraw II surmaga algas kuni 1260. aastani kestnud, alguses kolme, seejärel kahe valitseja periood.

Seldžukkide riik jagunes Kayhkusrawi kolme poja vahel. Nendest vanim, Kaykaus II (1246–1260), valitses aladel Kızılırmaki jõest läänes. Tema nooremad vennad, Kilij Arslan IV ja Kayqubad II, valitsesid alasid jõest idas, mongolite vasallidena. Oktoobris 1256 sai Kaykaus II Baijult Aksaray lähistel lüüa, sellega oli kogu Anatoolia ametlikult Möngke-khaani valdus. Aastal 1260 põgenes Kaykaus II Konyast Krimmi, kus ta aastal 1279 suri. Kilij Arslan IV hukati aastal 1265, sellega sai tema poeg Kaykhusraw III (1265–1284) Anatoolia ainsaks valitsejaks, tegelik võim oli siiski endiselt mongolite käes.

Riigi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Rumi seldžukkide sultanaat mõranes aina enam väikesteks emiraatideks (beylikkideks), mis eemaldusid järk-järgult nii seldžukkide kui ka mongolite keskvõimust. Aastal 1277 rüüstas Mamluki sultan Baibars Anatooliat ja võitis mongoleid. Seldžukkide valitsejad said endale ajutiselt uue isanda. Kuid kui ta nägi et kohalikud jõud pole piisavad, et end mongolite eest kaitsta, naasis ta Egiptusesse ja Anatoolia läks uuesti Mongoolia riigi alla. 1240. aastatel vallutasid Kiliikia Armeenia kuningriigi väed Vahemere-äärsed alad Gazipaşast Silifkeni; Seldžukid kaotasid ka Kahramanmaraşi ja Besni linnad.

Oma valitsusaja lõpus oli Kaykhusraw III-l tegelik võim ainult Konyat ümbritsevate alade üle. Mõned beylikid jätkasid de jure Konyas valitsuse võimu tunnustamist, sultanid kutsusid end endiselt Fahreddin'ideks (islami uhkuseks). Kui Kaykhusraw III 1284. aastal hukati, muutusid riigi sisekriisid veelgi intensiivsemateks; kriisid jätkusid aastani 1303, kui Kaykaus II poeg Mesud II end Kayseris sultaniks kuulutas. Ta mõrvati aastal 1308, tema poeg Mesud III-t tabas mõni aeg hiljem sama saatus. Seldžukkide kauge sugulane kuulutas end kohe pärast seda Konya sultaniks, kuid ta sai 1328. aastal Karamaniididelt lüüa ning tema alad vallutati. Sultanaadi valuuta kestis isegi kauem kui riik ise, Seldžukkide münte kasutati piirkonnas kogu 14. sajandi vältel, ka Osmanite impeeriumis.

Kultuur ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Rumi seldžukkide sultanid kasutasid võimu teostamiseks pärsia-islami religiooni ja kultuuri, isegi poegadele pandi pärsia nimesid. Vaatamata turgi päritolule peeti pärsia kunsti, kirjandust ja arhitektuuri omaks ning valitsuses kasutati pärsia keelt. Ida-Rooma riigil oli riigi üle märkimisväärne mõjuvõim, sultanaadis oli suur kreeklaste vähemus.

Karavanseraide, medresede ja mošeede ehitamisel kasutati Iraani seldžukkide õpetust. Karavanseraid on eriti märkimisväärsed, neid kasutati karavanide peatuskohtadena, seal toimus kaubavahetus ja need pakkusid karavanidele kaitset. Sedasorti ehitisi püstitati Anatooliasse Rumi seldžukkide ajal umbes sada. Peale Pärsia said Rumi seldžukid arhitektuuris inspiratsiooni ka armeenlastelt, nii kristlastelt kui ka muslimitelt. Anatoolia arhitektuuris on kõikidest islami arhitektuuridest kõige omapärasemad ja muljetavaldavamad detailid. Hiljem levis Anatoolia arhitektuur ka Delhi sultanaati.

Suurim karavanserai on Sultan Han (ehitatud 1229), mis asub Konya ja Aksaray linna vahelisel teel, Sultanhanı linna lähedal; karavanserai pindala on umbes 3900 m². Kayseri ja Sivase vahel on teine samanimeline karavanserai. Peale Sultanhanı on veel neli tänapäeva Türgi linna saanud nime sealsete karavanseraide järgi. Need on Kangal, Durağan, Hekimhan ja Kadınhanı, ka Denizli üks linnaosa.

Valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]

Sultan	Valitsusaeg	Märkused
1. Qutalmish	1060–1064	Võitles seldžukkide riigi sultani Alp Arslaniga Seldžukkide impeeriumi trooni pärast.
2. Suleiman ibn Qutulmish	1075–1077 valitseb de facto İzniki ja İzmiti ümbrust 1077–1086 valitseb Malik I tunnustatud sultanina Rumi sultanaati	Anatoolia seldžukkide sultanaadi rajaja, pealinn İznik.
3. Kilij Arslan I	1092–1107	Esimene sultan Konyas
4. Malik-šahh	1107–1116
5. Mesud I	1116–1156
6. Kilij Arslan II	1156–1192
7. Kaykhusraw I	1192–1196	Esimene valitsusaeg
8. Suleiman II	1196–1204
9. Kilij Arslan III	1204–1205
Kaykhusraw I	1205–1211	Teine valitsusaeg
10. Kaykaus I	1211–1220
11. Kayqubad I	1220–1237
12. Kaykhusraw II	1237–1246	Pärast tema surma jagunes sultanaat ajutiselt kolmeks, aastal 1260 oli Kilij Arslan IV uuesti ainus valitseja.
13. Kaykaus II	1246–1260
14. Kilij Arslan IV	1248–1265
15. Kayqubad II	1249–1257
16. Kaykhusraw III	1265–1284
17. Mesud II	1284–1296	Esimene valitsusaeg
18. Kayqubad III	1298–1302
Mesud II	1303–1308	Teine valitsusaeg

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Seldžukkide impeerium (1037–1194), keskus Nikaia