Rumeenia kommunismivastane liikumine kestis peamiselt 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate keskpaigani, väiksemal määral kuni 1960. aastate alguseni. Kommunistliku režiimi vastane relvastatud ning organiseeritud võitlus viis vastupanuvõitlejate liigitamiseni bandiitideks. "Kommunismivastase relvastatud vastupanu" üksikasjad jõudsid avalikkuse ette alles pärast Nicolae Ceaușescukukutamist 1989. aastal. Alles siis sai üldsus teada, et 1940. ja 1950. aastail tegutsesid riigis mitmed väiksed relvastatud rühmitused, kes nimetasid end hajdukkideks ning olid umbes kümme aastat võimude eest Karpaatides peidus. Riigivõim tegi viimase vastupanuvõitleja Banaati mägedes kahjutuks aastal 1962. Kommunismivastane võitlus kestis Rumeenias kauem kui enamikus idabloki maades.[2]
Mõnede teadlaste hinnangul on kommunismivastase liikumise ulatust ja mõju tagantjärele Rumeenia meedias ning memuaarides ülepaisutatud. Samade ajaloolaste hinnangul jäetakse kahe silma vahele vastupanuliikumise autoritaristlikud, antisemitistlikud ja ksenofoobsed jooned.[3] Teised, peamiselt kodanikuühendused ja endised dissidendid väidavad, et kui välismõjud oleksid teistsugused olnud (kui lääneriigid poleks Nõukogude Liidul lubanud Rumeeniat ning ülejäänud Ida-Euroopat enda mõju alla võtta), oleks vastupanuliikumisest kasvanud edukas vabadussõda.[4][5] Samas endised ametnikud, Securitate salapolitseinikud ning kommunistliku režiimi toetajad on endiseid põrandaaluseid gruppe sildistanud fašistlikeks, kriminaalseteks ja rahvavaenulikeks Lääne mõjuagentideks, kelle eesmärk oli riiki destabiliseerida. Mõned endised vastupanuvõitlejad (nt Ion Gavrilă Ogoranu, Gavrilă Vatamaniuc ja Lucreția Jurj) on pärast 1989. aastat tunnistanud, et nende tegevus ei kujutanud endast režiimile tõsiseltvõetavat ohtu ning nende tegevuse eesmärgiks oli hoida rahvas potentsiaalse Ameerika Ühendriikide sekkumise jaoks kommunismivastast meelsust.
↑Miroiu, Andrei. Wiping Out 'The Bandits' Romanian Counterinsurgency Strategies in the Early Communist Period. Lk 688.
↑Consiliul Național pentru Studierea Ahivelor Securității, Bande, bandiți și eroi. Grupurile de rezistență și Securitatea (1948–1968), Editura Enciclopedică, București, 2003
↑Totok, William; Macovei, Elena-Irina (2016). Între mit și bagatelizare. Despre reconsiderarea critică a trecutului, Ion Gavrilă Ogoranu și rezistența armată anticomunistă din România. Polirom. Lk 103–104, 179–180. ISBN978-973-46-6127-5.
