Rumeenia Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mitte segi ajada Rumeenia Kommunitaarparteiga.
Rumeenia Kommunistlik Partei
Partidul Comunist Român
Coat of arms of PCR.svg
Peasekretärid Gheorghe Cristescu (esimene)
Nicolae Ceaușescu (viimane)
Asutamine 8. mai 1921
Lõpetamine 22. detsember 1989
Peakorter Bukarest, Rumeenia
Ideoloogia Kommunism
Marksism-leninism
Antirevisionism
1960–:
Rahvuskommunism
Neostalinism
Rumeenia rahvuslus
Vasakrahvuslus
Liikmete arv 3,6–4 miljonit
(1989)
Meediakanal Scînteia

Rumeenia Kommunistlik Partei (RKP; rumeenia keeles Partidul Comunist Român, PCR; 1948–1965 Rumeenia Töölispartei) oli Rumeenia erakond. See arenes välja Rumeenia Sotsialistliku Partei bolševikemeelsest tiivast ning propageeris Rumeenia Kuningriigi kukutamist kommunistliku revolutsiooni teel. Aastal 1924 PCR keelati ning see tegutses sõdadevahelisel perioodil põrandaalusena ja allus otse Kominternile. Kahe- ja kolmekümnendatel selle aktiivsemad liikmed kas vahistati või põgenesid nad Nõukogude Liitu, mille tulemusel arenes välja mitu konkureerivat koolkonda. Sellest hoolimata oli PCR Rumeenia päevapoliitikas mitmete variorganisatsioonide, põhiliselt Talurahva Tööliste Bloki, kaudu tegev. Kommunistlik partei hakkas riigis domineerima augustis 1944, kui kukutati Natsi-meelse Ion Antonescu režiim. Nõukogude okupatsioonijõudude toel sunniti kuningas Mihai I troonist loobuma ja detsembris 1947 kuulutati välja Rumeenia Rahvavabariik.

Kuigi Rumeenias olid teised erakonnad pärast teist maailmasõda de jure lubatud, kuulus sisuliselt kogu võim PCR-ile. Kõik erakonnad kuulusid kommunistlikusse Ühtsuse ja Demokraatia Sotsialistlikusse Rindesse. Rumeenia Kommunistlik Partei järgis Vladimir Lenini demokraatliku tsentralismi doktriini, s.t, et sõnavabadus oli de jure väga piiratud kujul tagatud. Partei kõrgeim organ oli Partei Kongress, mis aastast 1969 kogunes iga viie aasta tagant. Kui Kongress ei olnud kogunenud, oli kõrgeim organ Keskkomitee. Kuna Keskkomitee kogunes vaid kaks korda aastas, tegeles erakonna igapäevase asjaajamisega Poliitbüroo. Partei juht oli peasekretär, kellel oli aastast 1945 võim ka valitsuse üle. Aastatel 1974–1989 oli partei peasekretär ka Rumeenia president.

PCR-i ideoloogia oli marksism-leninism. Aastal 1948 liideti endaga Rumeenia Sotsiaaldemokraatlik Partei ning liikmeskond hakkas kiiresti kasvama. Viiekümnendate alguses tõusis partei juhiks Jossif Stalini abil Gheorghe Gheorghiu-Dej, kelle kätte koondus kontroll partei ja riigi üle. Aastast 1953 hakkas PCR järgima "rahvuslikku teed" kommunismini. Samas prooviti näiteks Varssavi Lepingu Organisatsiooniga liitumist edasi lükata. Erakonna rahvuslik ja rahvuskommunistlik ideoloogia jätkus ka pärast 1965. aastat Nicolae Ceaușescu võimu ajal. Kuuekümnendate lõpus muutus partei poliitika mõneks ajaks liberaalsemaks, kuid pärast Ceaușescu 1971. aasta "Juuliteesi" võeti ette restaliniseerimine, režiim muutus uuesti rangemaks ning võim koondus taas partei peasekretäri kätte. Lisaks arendati Nicolae Ceaușescu isikukultust. Kuigi aastate jooksul PCR kasvas, koondus võim ladviku kätte. Rumeenia Kommunistlik Partei oli mitmetest teistest VLO liikmetest Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist sõltumatum. Lisaks tunti PCR-i idabloki rangeima režiimiga parteina ning suhted Nõukogude Liiduga halvenesid. PCR ja Rumeenia SV lagunesid 1989. aastal Rumeenia revolutsiooniga, sotsialistlik põhiseadus kehtis aastani 1991. Rumeenia jäi VLO liikmeks 1. juulini 1991, kui organisatsioon likvideeriti (kuigi liikmesus oli kuuekümnendatest aastatest saadik olnud pigem sümboolne).

PCR-il oli aastate jooksul mitmeid allorganisatsioone. Noortetiib kandis nime Kommunistlike Noorte Liit, uusi liikmeid koolitati Ștefan Gheorghiu Akadeemias. Ametlik ajaleht oli aastatel 1931–1989 Scînteia, peale selle anti välja mitmeid väiksemaid ajalehti (mh alates 1944. aastast România liberăt).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]