Rinda piiskopilinnus
Rinda piiskopilinnus (lätlastel ka Angerminde ja Rindasgrīva[1], saksa Angermünde) oli Kuramaa piiskopile allunud kivilinnus Lätis Ventspilsi piirkonnas (Ventspils novads) Ance vallas (Ances pagasts)[2] Angerciemsi külas Rinda (Engure, saksa Angerbeke) jõe vasakul kaldal, jõest 200 m läänes.
Linnusease jääb u 1 km lõunasse kohast, kus Rinda ja Stende jõed ühinevad Irbe jõeks. Rinda asulast jääb ta 2 km kirdesse. Dundaga–Ventspilsi maantee P77 kurvist 36 m kõrguse Dambkalnsi mäe juures jääb linnuseni u 370 meetrit, kuid Rinda jõgi tõkestab otsetee sinna[3].
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1581 – Unser Heuszlein vnd Ampt Angermunde,
- 1859 – Rinde (eesti)
- 1998 – Sprinda (läti)
- 1999 – Riinda (liivi)[4]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]XIII sajandil jooksis linnusest u 5 km lääne poolt liivlaste Vanema ja Sagara maakondade vaheline piir. Hilisem Liivi ordu ja Kuramaa piiskopkonna vaheline piir oli Venta jõel.
1230. aasta jaanuaris paavst Gregorius IX Saksamaa legaadi Otto asetäitja Balduin von Alnaga sõlmitu lepingu järgi võtsid kohalikud kurelased (liivlased) ristiusu vastu. Ürikus on üles loetletud mõningaid Venta jõest paremale (de citra Winda) jäävaid külasid: Anzen, Popen, Waza ja Renda[5]. Pärast 1236 toimunud ja mõõgavendadele saatuslikuks saanud Saule lahingut tõusid osad kurelased küll ristisõdijate vastu üles ning 1245 tuli Liivi ordul Kuramaa uuesti vallutada ja ristida. Siiski oli ordu jõudnud selleks ajaks Põhja-Kuramaale, mis kuulus nn Rahumeelse Kuramaa (Vredecuronia) hulka, juba mitmeid tugipunkte rajada. Nende hulka kuulus ka Rinda.
Aastaid 1242–1249 loetakse baltisaksa ajaloolaste arvates Rinda linnuse asutamisperioodiks meister Dietrich von Grüningeni korraldusel.
1253. aasta Kuramaa jaotamislepinguga läks suurem osa Põhja-Kuramaast koos Rinda maadega Riia peapiiskopkonnale. Kuramaa piiskopi võimu alla jäänud osadest moodustati Kuramaa piiskopkond, mis oli tihedalt seotud Saksa orduga. Peapiiskop hakkas resideerima Venta jõe äärde ehitatud Piltenes, mis paiknes Rindast üle 50 kilomeetri lõuna pool.
1353. aasta 18. oktoobri kokkuleppes Liivi ordu meistri Goswin von Herike ja Kuramaa piiskopkonna vahel märgitakse, et Toomkapiitlile on juba ammustest aegadest kuulunud maad Rinda jõe vasakul kaldal.
1415 peatus linnuses Riia peapiiskop Johann V von Wallenrodt ja saatis siit kirja ordumeister Siegfried Lander von Sponheimile. Sama tegi 1423 ka järgmine peapiiskop Johannes VI Ambundi[6].
1540. aastal, reedel pärast mihklipäeva andis Rinda linnuses Moritz Blombergile välja läänikirja ordumeister Hermann von Brüggenei, kes läänistas talle välja maatüki Vindavi kihelkonnas (Ventspils)[6].
Millalgi pärast seda panditi Rinda piiskopilinnus 4000 taalri eest Georg von Fircksile, veel 1562 oli pant tasumata.
1562. aastal, reedel pärast pärtlipäeva Piltene piiskopilinnuses dateeritud kokkuleppe järgi hertsog Magnuse ja Dietrich von Behri vahel pidi Rinda linnus-mõis hiljem pärast pandi alt vabanemist jääma Behride suguvõsale, kes valdasid juba Edole (Edwahlen) ja Zlēku Schleka linnusmõisaid[6]. Dietrich koos vanema poja Ulrichiga lahkusid samal aastal Liivimaalt ja pöördusid tagasi Saksamaale, kohale jäi noorem poeg Johann.
Kuna alati rahapuuduses vaevlev hertsog Magnus ei suutnud kuidagi panti tasuda, siis pantis Fircks Rinda märkimisväärse summa eest edasi rikkale Otto von Grothusile Rundale vasallilinnusest (Ruhenthal). 1577 Grothus suri ja Magnus sai Rinda tagasi[7].
1581 kirjeldati Rindat kui Heuszleini, st väikelinnust (Unser Heuszlein vnd Ampt Angermunde). Selle aasta 8. septembril sõlmiti Edoles Rinda mõisa (Gut Angermünde) ja seal oleva linnuse müügileping, millega viimase omandas 16 000 taalri eest nõunik Johann von Behr (sündinud 1543). 1583. aasta 18. märtsil suri hertsog Magnus Piltene piiskopilinnuses. Taani kuningas Frederick II, kes oli hertsogi vend, nimetas Johanni seejärel Piltene stifti riigihoidjaks. Johann ise suri 1613[7].
1693. aasta aprillis toimunud pärandijagamisega Johanni ja Werner von Behri vahel sai Rinda omale viimane. Werner oli kunagise riigihoidja pojapoeg. Rinda linnus ei olnud eriti mugav, hubane ja kaasaegne paik mõisnikule elamiseks ja nii peatusid ka mitmeid mõisaid omavad Behrid reeglina mujal. Pope mõis, mille alla kuulus ka Rinda, oli Werneri lesestunud ema Margarethe Magdalena, kes oli Vindavi lossipealiku Johann von Grothus auf Libbingeni tütar, residents. Margarethe suri 23. detsembril 1692 ja Werner sai siis kolida üle Pope residentsi. Järgnev Rinda omanik oli Pope mõisnik härra parun Karl von Behr[8]. Ka Pope mõisas oli väike linnus ja vana linnamägi.
1700–1721 toimunud Põhjasõja ajal lõhuli linnust kõvasti rootsi sõdurite poolt. Sealjuures toimunud linnuse lähedal ka lahing rootslaste ja poolakate vahel, mille esimesed võitnud[9]. Samuti jutustab kohalik legend, et sõja ajal peitnud linnusekaitsjad oma relvad jõepoolse "veevärava" alla, mille tõttu hiljem "aardeotsijad" sinna relvade leidmiseks augu kaevanud.
1710, suure katku ajal oli linnus veel elamiskõlbulik ja kasutuses, nagu ilmneb ühe 1800 surnud talupoja esiisade jutustuse järgi[10].
1720.–1730. aastatel jäeti linnus maha ja see hakkas lagunema[11].
1769, kui Rindasse ehitati suurt saekaatrit, siis linnust enam ei eksisteerinud[12].
1810. aastal, kui hilisem veskivalvur Uldrik Reisenberg Rindasse tuli, olid varemed veel küllaltki kõrgena säilinud. Alles oli ka linnuse loodenurk, mis hiljem suure tükina maha varises ja linnuse kõrval lebas. Maha varises ta seetõttu, et linnuseseintest murti 1814. aasta paiku välja suuri graniitkive Ovīšu (Lyserorti, Owischken) majaka vundamendi ehituseks lähikonda Läänemere äärde[13].
1870. aasta 29. juulil külastas Rinda linnusekohta Kuramaa Kirjanduse- ja Kunstiühingu tegevjuht J. Döring oma arheoloogilise ja ajaloolise uurimisretke käigus. Ta kirjutab, "et kuigi linnus ise oli väikeste mõõtmetega, siis suureks üllatuseks oli sellest veel palju üsna palju säilinud, nii, et linnuse põhiplaani – piklik ristkülikukujuline nelinurk – suhteliselt hõlpsasti kindlaks teha sai..., ...teadete järgi pidi siin asetsema vormitu varemeteväli"[14].
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Ehitusstiililt oli tegemist osaliselt loodusega seotud vaba laagerkastelliga. Nagu keldrimüüridest näha, on ringmüüri vastu olnud ehitatud ka kivist hooneid.
Praegune seisukord
[muuda | muuda lähteteksti]Linnusease paikneb madalal künkal otse Rinda jõe vasakkaldal u 3–5 m kõrgusel jõest sõltuvalt veetasemest. Ümberringi jõe vasakul kaldal kasvab vanadel liivaluidetel põhiliselt männimets, mille all jooksevad üksikud pinnasteed. Maapinnal on näha üksikud võssakasvanud vundamendimüürid. Linnus on põhiplaanilt ristkülikukujuline lühemate külgedega põhja-lõuna suunas. Linnuses sees selle läänepoolse kaitsemüüri ääres on näha seal kunagi paiknenud paksude müüridega ruudukujulise hoone; kus võimalik, et algselt võis asuda majalinnus või valdustorn; vundament. Linnuse lääneküljel on aimatav vana madal vallikraav, linnuse lõunaküljel on sügavam suurvee ajal vesine vallikraav või vana jõelooge. Idaküljel voolab jõgi ja põhjaküljel on väike heinamaa. Linnuseala ise on võsastunud metsa all. Suur osa on sellest kadakavõsa, mis näitab, et u 50 aastat tagasi oli linnuseala veel puudeta.
Linnuseni pääseb kas jalgsi Rinda külast üle väikese jalgsilla ja mööda metsarada (sillast 1,5 km) või autoga teiselt poolt jõge mööda suuremat kruusateed 2 km kaugusele Jansbergi talu väljani. Viimasest kohast saab tegelikult autoga mööda liivast pinnasteed sõita ka kuni linnuseni välja, kuid kuna mingeid suunaviitu 2017. aasta novembri seisuga ei ole ja metsa all on palju risti-rästi sõiduradu, siis esmakülastajal on linnusekohta raske leida. Varemete koht on ka korralikult tähistamata, linnuseala võsastunud ja metsa kasvanud. Vähesed säilinud vundamendimüürid on konserveerimata.
-
Vaade oletatavale valdustorni vundamendile idast.
-
Vaade kastelli loodenurgale lääne poolt. Vasakul olev suur müürikamakas on vundamendilt varisenud loodenurk.
-
Vaade linnusekünka kagunurgast kastellivundamendi müürijäänuste poole.
-
Vaade valdustorni paksult vundamendilt põhja suunas, kastelli põhjapoolse kaitsemüüri poole.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ https://web.archive.org/web/20160310054200/http://klab.lv/users/kaszczejs/54491.html
- ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv¢erx=389224.90937811124¢ery=6381237.314777334&zoom=7&layer=map&ls=c Läti kaart
- ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv¢erx=375062.028165609¢ery=6378628.367440128&zoom=2&layer=map&ls=c Rinda kaart
- ↑ http://www.eki.ee/cgi-bin/mkn8.cgi?form=mm&lang=et&kohanimi=96058610&f2v=Y&f3v=Y&nimeliik=&maakond=LV&vald=&kihelkond=&asum=&f10v=Y&f14v=Y&of=tb EKI KNAB
- ↑ Bunge I, lk. 29 ja 136, 137
- ↑ 6,0 6,1 6,2 https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 57
- ↑ 7,0 7,1 https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 59
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 59, 60
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 65; samuti Wöchentliche Unterhaltungen VI, U. von Schlippenbach, lk. 427
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde (arhivaar Woldemari kindlad kirjalikud allikad), trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 66
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 66
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 65
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 64
- ↑ https://books.google.de/books?id=Hds05XKq89EC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false Sitzungsberichte der Kurländische Gesellschaft für Literatur und Kunst., ettekanne J. Döring: Amt und Stiftsburg Angermünde, trükitud J.F. Steffenhagen und Sohn, Mitau (Jelgava) 1877, lk. 62, 63
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rinda piiskopilinnus |