Mine sisu juurde

Riisipere mõis

Allikas: Vikipeedia
Riisipere mõisa peahoone (vaade õhust, 2014)

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis (saksa k. Riesenberg, Neu-Riesenberg) oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal[1] Saue vallas Harju maakonnas.

Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Eesti kultuurilukku on läinud Riisipere mõisnik Johann von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata 1535. aastal Tallinnas.

Mõisa peahoone 1840. aastal
Mõisa peahoone 1912. aastal
Mõisa peahoone 2025. aastal

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Nissi piirkonda on maininud kroonikates juba 13. sajandi algul, kui alasid haldas läänimees Mattis Risbiter, kelle nimest ongi tuletatud kohanimi Riisipere (Riesenberg).[2] Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg), mil ümbruskonna maad ja Saha küla ja mõis läänistati Everhard von Boderckele.[2] a.k.a. gen. Wekebrod. 1493. aastal sai Riisipere Helena Weckebrodt, kes tol ajal abiellus Hans Uexkülliga, 1501. aastal kuulus mõis tema pojale, 1535. aastal Tallinna linnaväravate vahel hukatud Johann von Uexküllile. Johann von Uexkülli tütar ja pärijanna Magdalena abiellus Dietrich von Farensbachiga ning pärandusejagamise lepinguga langes mõis 1598. aastal jagamise teel nende kahele tütrele. Tütre Dorothea abikaasa Arendt von Asserien sai Vana-Riisipere mõisa, sai Elisabethi abikaasa Christopher von Treiden aga Uue-Riisipere mõisa. Uue-Riisipere oli ajutiselt läänistatud päriseks Anders Jonssonile, kuid Rootsi kuningas Gustav II Adolf restitueeris mõisa 1612 Christopher Treydeni lesele, Elisabeth Fahrensbachile.

1669. aastal ostis ooberst Johann von Roseni pärijatelt Vana-Riisipere mõisa Rootsi kindralmajor ja Eestimaa maanõunik Georg (Jürgen) von Bistram (1624–1687), kes ühendas mõlemad mõisad. 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826)[3] keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone[4]. Tiigi ümbrusse rajati park.

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk Magdalena Christine Auguste von Stackelberg (sünd Ungern-Sternberg), kes loobus Vana- ja Uue-Riisipere mõisast Karl Otto von Stackelbergi kasuks. Ainult Putkaste jättis endale. Karl Otto von Stackelbergi surma järel (1865) omandas mõisa Karl Otto Konstantin von Ungern-Sternberg ja tema järel Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg[5].

Mõisahooned

[muuda | muuda lähteteksti]

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

Tall-tõllakuur
Töökoda
Riisipere mõisa park

Uue-Riisipere mõisa maa peal asusid ka Liiva posti- ja telegraafikontori elumaja, Liiva hobupostijaama elumaja ja selle juurde kuulunud kõrvalhooned: teenijate (postipoiste) elumaja, hobuste tall, ait ja kaks vankrikuuri, Liiva vaksali pood-elumaja ja sealjuures olev ait ja laut, Nissi apteek-elumaja ja sealjuures olev saunamaja ja laut, Nissi pood-elumaja ja selle juurde kuulunud ait ja kuur ja vesiveski-elumaja[6].

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt (sünd. 1894). Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna, siis viidi Riisipere lastekodu lapsed Murastesse üle.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu[millal?] restaureerimisel. 1999. aastal ostsid Riisipere mõisa 250 000 krooni eest Ave Rusi, Aavo Leetsalu, Pille Nightingale ja James Nicholas Benjamin Nightingale ning ostu-müügilepinguga ja pandilepinguga võtsid ostjad kohustuse kolme aasta jooksul remontida, vajadusel välja vahetada hoone katuse, välisuksed ja aknad, ning alustada alates 1999. aasta sügisest hoone kütmist tavapärasel kütteperioodil. Kohustuste mitte täitmise eest määratud leppetrahv summas 750 000 tasuti endise poksija Jevgeni Kolesnikovi Bankend Group OÜ poolt, mis sai nõnda ühtlasi Riisipere mõisa uueks omanikuks. 2015. aastal ostis Riisipere mõisa aga aknaid, uksi ja seinaelemente tootva Plasto ASi juhataja Valeri Pärs[7].

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder[8] (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone[9] (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, 1920. aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda[10] (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati[11] (1841–1917, avariilises seisukorras), Riisipere mõisa palmimaja[12] (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).

Pilte

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Vana-Riisipere ms, www.eki.ee
  2. 1 2 Reelika Väli, Vana-Riisipere mõis, Teataja: Nissi valla ajaleht, Number 2, 1 April 2016
  3. ↑ Riisipere mõisa Stackelbergid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,1,: Estland, Bd.:1, Görlitz, 1930, lk 319
  4. ↑ Riisipere mõisa peahoone, 1820. a kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)
  5. ↑ Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Uue-Riisipere mõis (Nissi khk)
  6. ↑ Carlotto Stackelbergi voliniku vann. adv. Verner Hassselblatti kaebus E. V. Põllutööministeeriumi otsuse peale Uue- ja Vana-Riisepere mõisa maa peäl asuvate Nissi poemaja ja teiste ärihoonete voorandamise asjas. 1923. aasta Riigikohtu otsused. „Õiguse" väljaanne Tartus 1924 a.
  7. ↑ Riisipere mõis äratatakse uuele elule, ww.harjuelu.ee, 13.05.2016
  8. ↑ Riisipere mõisa kelder, 18.-20. saj kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)
  9. ↑ Riisipere mõisa abihoone, 18.-20. saj kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)
  10. ↑ Riisipere mõisa töökoda, 18.-20. saj kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)
  11. ↑ Riisipere mõisa ait-kuivati, 18.-20. saj kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)
  12. ↑ Riisipere mõisa palmimaja, 18.-20. saj kultuurimälestiste registris (vaadatud 31.10.2021)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Riisipere_mõis&oldid=7155754"