Revisioning Transpersonal Theory

"Revisioning Transpersonal Theory: A Participatory Vision of Human Spirituality" on Jorge Ferreri raamat transpersonaalse psühholoogia valdkonnas. See ilmus State University of New York Pressi väljaandel 2002. aastal.

Kokkuvõte

Richard Tarnase eessõna

Richard Tarnas ütleb, et revolutsioonid mõtlemises toimuvad harva ühekorraga. Need tekivad konkreetses kontekstis ja konkreetsel ajaloolisel taustal, mis kujundavad ja kitsendavad nende kulgu. Paradigmanihke algatab sageli suur lahtimurre minevikust, kuid see algne läbimurre säilitab vanast paradigmast eeldusi, mis piiravad uue nägemuse edu. Erich Voegelini kombel öeldes on need nagu hüpoteek, mille ajalooline päritolu on uuele paradigmale peale pannud. Säilitatud printsiibid tegid küll revolutsiooni üldse võimalikuks, sest ajastu intellektuaalne kliima poleks radikaalsemat lahtimurret edukalt toetanud, kuid teadvustamata jäänukid sageli nõrgestavad uut paradigmat või isegi ähvardavad seda lõhkuda. Siis võib toimuda teine mõisteline läbimurre, mis on peaaegu sama oluline nagu esimene. Koperniklikku pööret kitsendas algul eeldus, et planeetide liikumine peab olema ühtlane ringjooneline. Pöörde viis lõpuni postulaat, et planeedid liiguvad mööda ellipseid. Transpersonaalne liikumine, mis sai alguse Abraham Maslow' ja Stanislav Grofi töödest 1960ndatel, kehastas psühholoogias sügavalt vabastavat impulssi, revolutsioonilist lahtimurret. Võrreldes positivismi ja reduktsionismiga avas transpersonaalne psühholoogia, mis arvestas ja väärtustas inimkogemuse spirituaalset mõõdet, psühholoogiale laiema reaalsus. Spirituaalsus tunnistati ka psühholoogilise tervise ja tervenemise üheks oluliseks aluseks. William Jamesi ja Carl Gustav Jungi ideid edasi arendades asusid transpersonaalne psühholoogia ja transpersonaalne teooria täitma religiooni ja teaduse vahelist lõhet. Jorge Ferrer toob välja, et valgustusfilosoofiasse ulatuvate juurte tõttu osutusid päritud printsiibid lõpuks problemaatiliseks. Et modernsus keskendus individuaalsele kartesiaanlikule subjektile kui reaalsusest arusaamise lähtekohale ja alusele, pidas tunnetuse subjekti sõltumatust objektiivsest reaalsusest episteemiliselt lahutatud ning välismaailm (loodus ja kosmos) olid lummuse kaotanud, tekkis transpersonaalne psühholoogia vältimatult niisugusena, et ta pidi spirituaalset mõõdet õigustama, kaitstes sõltumatu spirituaalse reaalsuse privaatsete kogemuste empiirilist staatust. Et modernne kosmoloogia oli avalikult kättesaadava välise universumi tühjendanud tähendusest ja struktuurist, sai spirituaalset reaalsust valideerida ainult privaatse kogemuse kaudu. Ning kuna eeldati, et viimse spirituaalse reaalsuse kogemus on ühine kõigi aegade müstikutele, on see, nagu teaduslik tõdegi, inimlikest tõlgendustest ja projektsioonidest sõltumatu ning empiiriliselt korratav kõigile, kes on ette valmistatud. Seda konsensusega valideeritud ülimat reaalsust peeti ainsaks absoluutseks tõeks, mis ühendab võimalike kultuuriliste ja spirituaalsete vaatekohtade paljuse. Transpersonaalse psühholoogia sidumuses niisuguse epistemoloogia ja ontoloogiaga ilmutas end lääne humanistlik traditsioon, mis pidas ülimaks väärtuseks indiviidi – individuaalset kogemust, potentsiaali ja eneseteostust. Ka psühhedeelse kogemuse intensiivne privaatne subjektiivsus tugevdas sidumust seesmise empirismiga. Oma osa oli ka sellel, et modernne lääne isedus püüdis end määratleda sõltumatult kristlusest. Transpersonaalne psühholoogia ja kogu vastandkultuur vastustas judaismi ja kristluse pärandit ning pööras pilgud ida spirituaalse rikkuse poole. Transpersonaalse liikumise liidritele oli ühine valgustuse, kristlusega rivaalitsemise taust. Valgustuslik impulss privilegeerida objektiivse maailma universaalset tõde – ühemõttelist sõltumatut tõde, mida saab usaldatavalt kinnitada vahetu kogemus ja katsed ning mis ületab kultuuriliste ja isiklike vaatekohtade paljust, nii et subjektiivsed moonutused ja ebausklikud luulud on välja puhastatud, müüt ja antropomorfsed projektsioonid demüstifitseeritud – oli aidanud vabastada modernset mõtlemist dogmaatilise kristluse kitsendustest. Aga transpersonaalne psühholoogia keskendus materiaalse maailma loomuse asemel spirituaalsuse loomusele, et vabastada spirituaalsust kohustuslikust seosest kristlusega, ent ka eitusest modernse teaduse poolt, jäädes truuks empiristlikule testimisele ja valideerimisele. Tugevat mõju avaldas ka kokkupuude ida müstiliste praktikate ja vaatekohtadega, mis olid tavaliselt kultuurikontekstist abstraheeritud ja seadsid sihiks mitteduaalse transtsendentsi. Tulemuseks oli transpersonaalse teooria sidumus "igavese filosoofiaga", mis privilegeeris psühhospirituaalses maailmas samalaadset tõde nagu ratsionalistlik valgustus füüsilises maailmas – etteantud, ebaisikulist, universaalset, uurijate poolt empiiriliselt verifitseeritavat tõde. See oleks igavene tõde, mis ainsana suudab sisaldada ja määratleda kõiki teisi tõdesid. Transpersonaalsed psühholoogid tahtsid legitimeerida oma uut distsipliini empiirilise teaduse silmis ning spirituaalsust ja oma distsipliini iseenda kui empiirilise teaduse standardite pooldajate silmis. Nad uskusid, et tõe süvastruktuure saab mõtteloo edenedes kirjeldada üha täpsemalt, kõiki spirituaalseid ja psühholoogilisi vaatekohti saab tõe seisukohast jaatada või eitada, nii et usundid ja müstilised kogemused saab paigutada tõelevastavuse hierarhiasse. Need päritud eeldused hakkasid tekitama sisepingeid, teoreetilist ebasidusust ja haavavat võitlust.

Transpersonaalne kogukond oli avasüli vastuvõttev, salliv ja pluralistlik, dialoogiline. Transpersonaalses teoorias aga olid levinumad ja populaarsemad kontseptsioonid aina enam orienteeritud ainsale tõele, rangele jaa-ei-loogikale ning spirituaalseid traditsioone ja filosoofilisi vaatekohti evolutsioonihierarhiasse paigutavate metasüsteemide loomisele. See viis ägedate vaidlusteni, sest iga traditsiooni või vaatekoha pooldajad kaitsesid oma positsiooni seesmist väärtust teooriate vastu, mis neid marginaliseerisid, alaväärtustasid ja moonutasid. Pealegi ei mahtunud transpersonaalse psühholoogia empiirilised andmed transpersonaalsete teooriate raamidesse ära. 1990ndateks oli puhkenud kodusõda. See olukord ongi Ferreri raamatu teema. Ferrer on assimileerinud transpersonaalse psühholoogia põhiideed ning integreerinud need kultuuridevahelise religioonifilosoofia, usunditevahelise dialoogi, hermeneutika, poststrukturalismi ja Kuhni-järgse teadusfilosoofia ideedega ning uurinud mitmesuguseid transformatiivseid praktikaid, vaimseid teid ja spirituaalselt informeeritud sotsiaalset tegevust. Ta on integreerinud transpersonaalsesse nägemusse postmodernse mõtlemise väärtuslikumad taipamised, ületades mõnele postmodernsele vaatekohale omase dogmaatilise relativismi ja kompulsiivselt fragmenteeriva skeptitsismi (piiratuse, mis tuleneb postmodernismi varjatud sekulaarse reduktsionismist, mis oli selle teadvustamata hüpoteek). Juhtivad transpersonaalsed metateooriad on tahtnud integreerida modernset teadust premodernse religiooniga.