Religioosne haridus

Allikas: Vikipeedia

Religiooniharidus jaguneb kaheks valdkonnaks: katehheesiks ehk usuõpetuseks koguduses ja religiooniõpetuseks ehk usuliseks hariduseks koolis.

Religioonihariduse rahvusvahelistumisele aitas kaasa Kirikute Maailmanõukogu 1970. aastatel. 1977. aastal loodi Rahvusvaheline Usuõpetuse (ja -väärtuste) Seminar (ISREV).

Religiooniharidusega seotud mõisteid[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku usuõpetuse ja kooli religiooniõpetuse erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Leho Lamus võttis oma magistritöö teemal "Kiriku usuõpetuse ja kooli religiooniõpetuse erinevused" kokku nii:[1]

Religiooniõpetus ei ole 21. sajandi alguses enam kiriku usuõpetus, kuid kirikus antav õpetus on religiooniõpetuse üks osa, kusjuures teemad tuleb Eesti koolis avada interkonfessionaalses võtmes (mida tehti juba EV alguspäevil). Religiooniõpetust reguleerib Eestis põhiseadus (riigikirikut pole, on usuvabadus), haridusseadus (õpetamine on vabatahtlik), põhikooli ja gümnaasiumiseadus (õpetatakse siis, kui on vähemalt 15 soovijat). Religiooniõpetust kujundavad rahvusvahelised standardid pakuvad kodureligiooni ning maailmareligioonide üldhariduskoolis õpetamise suhteks 50% ja 50% ainemahust. Sellel pinnal saab õpetada ka koolis kohustuslikku religiooniõpetust, mida lubab ka õiguskantsler Allar Jõks 2004. aasta aruandes (kui ei õpetata usuõpetust ja maailmareligioone tutvustatakse neutraalselt). Siinkohal on vaja täiendavat uuringut, sest 1923. aasta rahvahääletuse järgi peaks religiooniõpetus olema valikainena kõikides koolides. Valikaine võiks kesta kaks aastat gümnaasiumis (esimene aasta maailmareligioonid ja teine aasta Eesti olude ülevaade).

[1]

Kiriku usuõpetuse ja üldhariduskooli religiooniõpetuse olulisemad erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

SUHTESTUS USUÕPETUS RELIGIOONIÕPETUS
Kultuur Kristlik kultuuripärand, milles me elame, ja selle praktika Tutvustatakse erinevaid ja võõraid kultuure (kauged geograafiliselt)
Annab ülevaate Jumala tähendusest, Piiblist, kirikus toimuvast Maailma religioonidest ja Eesti religioossest olukorrast
Usutunnistus Konfessionaalne Interkonfessionaalne
Maailmapilt Üks tõde ja terviklik maailmapilt Kõrvuti on eri tõed ja maailmapildid
Tekstid Piibel, Katekismus, Leeriõpik Ülevaade paljudest pühakirjadest
Mõtlemise kese Jumala ja inimese suhe; dekaloog, hinge surematus, mõtlus ainujumala üle Võimalus iseseisvaks mõtlemiseks eri religioonide üle; inimene tunnustab teisi maailmavaateid
Religiooni praktika Ristimine, armulaud, palve ja liturgia kuuluvad õpetusesse Ei tegele usulise praktikaga (aga arutletakse praktikate üle)
Suhtumine praktikasse Ühine laulmine ja palvetamine ehk liturgia on kesksel kohal, praktika on esmane Teave paljudest praktikatest, tunnivälised külastused, KiKoS-e järgi jumalateenistus koolis sõltub direktorist
Inimesepilt Inimene Jumala pildina Eri religioonide inimesekäsitlused
Valeõpetus Kui lähtuda kirikukogude õpetusest, siis pole soovitav vastuolu usutunnistusega Valeõpetus algab vastuolust inimõiguste, riigi põhiseaduse ja kriminaalkoodeksiga
Alusnorm Armastamise ja ristimiskäsk, õhtusöömaaeg, Mäejutlus Inimõigused, isiku- ja usuvabadus, sallivus, arvamusvabadus
Väärtused Edastab üht väärtuste süsteemi Erinevate väärtuste tutvustus
Tekstile lähenemine Alustekstide tundmine, sõnumi kuulutamine ilmutusest lähtuvalt Ajaloolis-kriitiline (+arheoloogia), sotsiaalajalooline (näited elust), psühholoogiline, mõistuslikult

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leho Lamuse magistritöö Kiriku usuõpetuse ja kooli religiooniõpetuse erinevused 2006