Religiooniõpetus

Religiooniõpetus on koolides üht või mitut religiooni käsitlev õppeaine. Religiooniõpetus hõlmab usuõpetust ja usundiõpetust. Religiooniõpetuse aine õpisisu kesksed teemad on usundid, kultuur ja eetika.

Seda terminit kasutati Eesti kontekstis eelkõige enne 2010. aastat, mil riiklikus õppekavas nimetati religioone käsitlev aine usundiõpetuseks. Uues ainekavas toimusid võrreldes enne usuõpetuse ainekavaga järgmised muudatused: "Kristlusekeskselt ainekäsitluselt on liigutud erinevate religioonide ja maailmavaadete tutvustamisele ning ainekeskselt õppelt lapsekesksele; suuremat rõhku pööratakse väärtuskasvatusele."

Eesti seadusruumis tehakse vahet erakoolides antaval ühest religioonist lähtuval usuõpetusel ning pluralistlikust käsitlusest lähtuval usundiõpetusel, religiooniõpetust kasutatakse pigem katusterminina neile kahele. Usuõpetust on õigus õpetada ainult erakoolides ja see peab olema seal õpilastele vabatahtlik. Munitsipaalkoolides tohib õpetada ainult riiklikus õppekavas kirjeldatud usundiõpetust. Riiklik õppekava piiritleb usundiõpetuse eesmärgid ja sisu, jättes konfessionaalse lähenemisega usuõpetuse sisu erakoolide endi otsustada.

Euroopa Liidu liikmesriikides jaguneb religiooniõpetus konfessionaalseks (usuõpetus) ja mittekonfessionaalseks (usundiõpetus). Usuõpetust õpetatakse näiteks Poolas, Türgis, Saksamaal ja mujal, usundiõpetust Suurbritannias, Rootsis, Norras ja mujal.