Religiooniõpetus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Religiooniõpetus on koolides ühe või mitme religiooni õpetamisega tegelev õppeaine. Religiooniõpetus hõlmab usuõpetust ja usundiõpetust. Religiooniõpetuse aine õpisisu kesksed teemad on usundid, kultuur ja eetika.

Seda terminit kasutati Eesti kontekstis eelkõige enne 2010. aastat, mil riiklikus õppekavas nimetati erinevaid religioone käsitlev aine usundiõpetuseks[1]. Uues ainekavas toimusid võrreldes enne usuõpetuse ainekavaga järgmised muudatused: "Kristlusekeskselt ainekäsitluselt on liigutud erinevate religioonide ja maailmavaadete tutvustamisele ning ainekeskselt õppelt lapsekesksele; suuremat rõhku pööratakse väärtuskasvatusele."[2]

Eesti seadusandluses on eristatud erakoolides antav ühest religioonist lähtuv usuõpetus ning pluralistlikust käsitlusest lähtuv usundiõpetus, religiooniõpetust kasutatakse pigem katusteriminina neile kahele. Usuõpetust on õigus õpetada ainult erakoolides ja see peab olema seal õpilastele vabatahtlik. Munitsipaalkoolides tohib õpetada ainult riiklikus õppekavas kirjeldatud usundiõpetust. Riiklik õppekava piiritleb usundiõpetuse eesmärgid ja sisu, jättes konfessionaalse lähenemisega usuõpetuse sisu erakoolide endi otsustada.[3]

Euroopa Liidu liikmesriikides jaguneb religiooniõpetus konfessionaalseks (usuõpetus) ja mittekonfessionaalseks (usundiõpetus). Usuõpetust õpetatakse nt Poolas, Türgis, Saksamaal jm, usundiõpetust Suurbritannias, Rootsis, Norras jm.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Põhikooli riiklik õppekava". Riigi Teataja. Vaadatud 13.03.2018.
  2. Schihalejev, Olga. "Millist usundiõpetust vajaks Eesti kool tänapäeval?". Kirik ja Teoloogia, 16.03.2012. Vaadatud 19.03.2018.
  3. "Erakooliseadus". Riigi Teataja. Vaadatud 13.03.2018.
  4. Valk, Pille. "Religiooniopetus Euroopa riikides". Postimees, 20.03.2004. Vaadatud 13.03.2018.