Rannikulõugas
Rannikulõugas (inglise keeles coastal lagoon[1]) on endine laht või abajas, mis on maapinna kerkimise tõttu ülejäänud merest selgelt eraldunud, kuigi ühendus suurveega on tihti olemas.[2]
Sõna “lõugas” tähendus murdekeeles on 'väike laht, lahesopp, -käär'. Tegu on läänemeresoome tüvega, millel on vasteid liivi, soome, Aunuse karjala ja lüüdi keeles, arvatavasti ka mari ja ungari keeles.[3]
Termini “rannikulõugas” kõrval kasutatakse ka teisi sama sisuga, kuid eri mahuga sõnu: “meri”, “laht”, “abajas”, “laguun”, “laguunjärv”, “lõugas”, “lais”, “rannajärv”, “rannikujärv”, “reliktjärv”, “loik”, “auk”, “silm”, “sonn”, “luht”, “tarn”, “lõpp”, “viik”.[4] Seejuures on sõna “sonn” kasutusel üksnes Pärnumaa rahvalikus kõnepruugis.[5]
Teke ja areng
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõugaste teket seostatakse sageli Maa sisejõudude põhjustatud jääajajärgse maakerkega. Samuti mõjutab lõugaste teket meresetete ja vooluvete setete kuhjumine. Osa lõukaid on saanud mõjutusi nii maakerkest kui ka setete kuhjumisest.[4] Eesti rannikulõukad on enamasti tekkinud maakerke tulemusena piirkondades, kus ei esine suuri luiteid. Maakerke mõjul võib lõukaid ka lisanduda.[6]
Värskelt merest eraldunud lõukaid iseloomustavad liivased ja kruusased rannad ning taimede puudumine. Vähese toitainete sissekande tõttu muutuvad kaldad madalmuruseks, hiljem tekib kõrgrohustus ja mõningad pillirookogumikud. Seejärel väheneb vee hulk oluliselt, kaldad muutuvad kaislaseks, tekivad hundinuiad, mis viivad kaldavööndi roostumisele. Arengu lõppjärguks on tekkinud soostunud rannikulõukad, mille taimekogumikud hõlmavad üle poole algsest veepinnast.[7]
Elupaigatüüp
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõukad on erineva suurusega. Osa lõukaid on u 1 ha pindalaga väikeveekogud (nt Saxby, Treimani), osa lõugaste pindala hõlmab aga sadu hektareid (nt Suurlaht, Sutlepa meri).[6]
Eesti rannikulõukad asuvad merest enamasti kuni 3 km kaugusel. Nad paiknevad mõõdukalt liivastel või ka savistel, mölli‐ või kivirandadel.[6]
Kuna rannikulõukad on merelise tekkega ja nad asuvad rannajoone lähedal, on nende veekeskkond riimveeline. Vee soolsus ja hulk sõltuvad aurumisest, sademetest, merevee lisandumisest tormiga, sulamisveega üleujutatusest talvel/kevadel, samuti loodetest.[5] Madala veetaseme tõttu mõjutab temperatuur rannikulõugaste iga-aastast veekõikumist ulatuslikult.[8]
Rannikulõugastele on iseloomulik settetüüpide ebaühtlane paiknemine: mõnes lõuka osas võib liiva ja kruusa sisaldav mudakiht puududa, teises aga asetseda u 20 cm paks kiht. Näiteks Saaremaal paiknevas Linnulahes on erinevused suured: järve kirdeosas on 10 cm lai mudakiht, edelaosas hoopis 1,5 cm. Sette koostise põhjal saab teha järeldusi keskkonna kvaliteedi kohta (neis talletuvad saasteained annavad aimu veekogu seisundist) ja säilitada rannikulõugaste hea seisukord.[9]
Elustik
[muuda | muuda lähteteksti]Loomastik
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõugastes elutsev loomastik pole eriti liigirikas. Peamiselt leidub seal poolveelise eluviisiga või putuktoidulisi liike, näiteks vesimutte (Neomys fodiens), veelendlasi (Myotis daubentonii) või minke (Mustela vison). Kuna mink on võõrliik, on tema suur röövuslussurve põhjus, miks rannikulõugaste linnustik on viimase kahe kümnendi jooksul muutunud liigivaesemaks.[10]
Linnustik
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõukad on sobilikud pesitsuspaigad lindudele. Sealse kõrgrohustuse ja ulatuslike pillirookogumike tõttu on rannikulõukad ka looduskaitse seisukohalt väärtuslikud. Levinud asunikeks on näiteks põldlõokesed (Alauda arvensis), naerukajakad (Larus ridibundus) ja sookiurud (Anthus pratensis). Paigad, kus on hundinuiakogumid ja laiem roostikuala, sobivad kühmnokk-luikedele (Cygnus olor), tuttpüttidele (Podiceps cristatus) ja hallhanedele (Anser anser).[11]
Osa linnuliike eelistab pesitsuspaikadena kruusaseid randu või madalaid ja taimestikuvaeseid lõugastikke, näiteks väiketüllid (Charadrius dubius), randtiirud (Sterna paradisaea) ja ristpardid (Tadorna tadorna).[11]
Kalastik
[muuda | muuda lähteteksti]Madalaveelisuse tõttu pole rannikulõukad kalade jaoks parim elukeskkond. Vaid 0,5–2 m sügavusega lõugastes leidub hauge (Esox lucius), ahvenaid (Perca fluviatilis) ja särgi (Rutilus rutilus), kuid puuduvad sellised olulised püügikalad nagu latikas (Abramis brama) ja koha (Sander lucioperca).[12]
Kahepaiksed
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõugastes pesitsevate kahepaiksete ja roomajate mitmekesisus sõltub oluliselt neid ümbritseva keskkonna iseloomust: niitudega ümbritsetud aladel leidub liike rohkem, metsastunud kallastega veekogude ümbruses aga vähem. Kuigi enamik kahepaikseid vajab kudemiseks madalaid rannikulõuka servaalasid või eraldatud lompe on rannaniitude läheduses asetsevad veekogud kudemiseks sobilikud näiteks rohukonnadele (Rana temporaria), rabakonnadele (Rana arvalis) ja harilikele kärnkonnadele (Bufo bufo). Tiigikonnad (Rana lessonae) vajavad kudemiseks sügavamaid ja püsivamaid veekogusid.[13]
Roomajad
[muuda | muuda lähteteksti]Roomajatest on piirkonnas enim levinud nastikud (Natrix natrix), kuna päikese käes toimuv käärimine on soodne koorumispaik tema munadele. Rannikulõugaste juures võib märgata ka arusisalikke (Lacerta vivipara), kes on elukeskkonna suhtes paindlik liik.[13]
Suurtaimed
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõugaste veetaimestiku koosseis sõltub lõuka arengustaadiumist ja selle ühendusest merega. Sealne suurtaimestik (taimed, mis on silmaga eristatavad) on lõugaste peamiseks orgaanilise aine tootjaks. Nende hulka kuuluvad mitmed taimerühmad, näiteks makrovetikad, katteseemnetaimed. Võrreldes sisejärvedega on sealne taimestik siiski võrdlemisi liigivaene. Järve vanadedes suurtaimede osakaal suureneb.[14]
Rannikulõugaste madaluse tõttu hõivavad suurima osa selle pindalast kaldaveetaimed, mis levivad laia ja tiheda vööndina ning võivad moodustada ka eraldi asetsevaid kogumikke. Kõige sagedasemad liigid on näiteks harilik pilliroog (Phragmites australis), meri-mugulkõrkjas (Bolboschoenus maritimus) ja kare kaisel (Schoenoplectus tabernaemontanii).[14]
Ujulehtedega taimestik rannikulõugastes peaaegu puudub, mis on tõenäoliselt tingitud lõuka madalast ja kõikuvast veetasemest. Üksikud taimeliigid, mis vööndit esindavad, on aga vähenõudlikumad, näiteks ujuv penikeel (Potamogeton natans) ja vesi-kirburohi (Polygonum amphibium). Ujutaimedest on enim esindatud rist- (Lemna trisulca) ja väike lemmel (L. minor).[14]
Kaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõukad, mis kajastavad merepinnas toimuvaid muutusi, esindavad hinnalist looduspärandit, millel on täita oluline roll ökosüsteemis. Kuigi lõuka olemust mõjutab suures osas maakerge, jätavad oma jälje ka inimtegevus ja suhtumine lõugastesse kui ebameeldivatesse takistustesse rannamaastiku kasutamisel.[15]
Vaatamata Eesti väiksusele leidub meie läänerannikul ja saartel rannikulõukaid rohkelt. Nende suur arv võib olla ka põhjus, miks rannikulõugaste säilitamisele ja kaitse korraldamisele pole varem nii palju tähelepanu pööratud. Olukord Lääne-Euroopa maades on aga erinev, kuna seal on märgitud rannikulõukad üheks kõige ohustatumaks rannikuäärseks elupaigaks. Seetõttu on üleeuroopalise looduskaitsevõrgustiku raames seatud õigusnormid kehtivad ka meie lõugastele.[15]
Oma eripärase ökoloogia ja kiire arengufaasi tõttu on rannikulõukad eri tegevusvaldkondade pidevas huvisfääris. Natura 2000 järgi tuleb sõltumata riigipiiridest tagada lõugaste taimestiku ja loomastiku säilimine ning koosluste elujõulisus. Kuna rannikulõugastega on seotud palju taime- ja linnuliike, on see nimetatud prioriteetseks elupaigaks.[16]
Natura 2000 hinnangu kohaselt loetakse Eestis esinevate rannikulõugaste säilimise taset soodsaks, kuna üle 90% laugastest asub kaitsealadel. Seetõttu on tagatud nende kaitse riiklikul tasandil.[17]
Rannikulõugaste kaitse projekt
[muuda | muuda lähteteksti]Projekt rannikulõugaste kaitseks kestis aastatel 2005–2011 ja selles osales kokku 21 parterriiki. Eestist oli ettevõtmisega seotud keskkonnaministeerium, keskkonnaamet, sihtasutus Kihnu Väina Merepark ja mittetulundusühing Põhjakonn. Projekti juhtpartner on Stiftung Naturschutz Saksamaalt. Eestis asunud projektialad paiknesid Hiiumaal (Kõrgessaare-Mudaste), Läänemaal (Teorehe Matsalus) ja Pärnumaal (Sõmeri ja Kihnu põhjarannik). Projekti eelarve oli ligikaudu 86 miljonit krooni, millest 7,5 miljonit tuli Eesti partneritelt ja 4,4 miljonit Euroopa Liidu LIFE-Nature programmist.[18]
Projekti käigus hinnati Eesti projektialasid, anti nende kohta majandussoovitusi ja koostati kaitsekorralduskavasid. Samuti rajati karjaaedu, lõigati roogu ja võsa, puhastati lõukaid. Lisaks loodi paljudele linnuliikidele väikseid veesilmi ja suurendati loomapidajate teadlikkust teema olulisusest.[18]
Rannikulõugaste kaitset reguleerivad õigusaktid
[muuda | muuda lähteteksti]Rannikulõugaste kaitset reguleeritakse järgmiste õigusaktidega.[16]
Eesti õigusaktid
- Looduskaitseseadus
- Veeseadus
- Metsaseadus
- Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus
Euroopa Liidu direktiivid
- Veepoliitika raamdirektiivis 2000/60/EÜ
- Direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv)
- Direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (loodusdirektiiv)
- Veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ
- Merestrateegia raamdirektiiv 2008/56/EC (osa sätteid)
Rahvusvahelised konventsioonid
- Ramsari konventsioon
- Berni konventsioon
- Rio de Janeiro bioloogilise mitmekesisuse konventsioon
- Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon
Levik
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Rannikulõukaid leidub peaaegu kõigis biogeograafilistes piirkondades ja nad moodustavad ligi 13% maailma rannikualadest. Samuti erinevad nad ulatuslikult oma suuruse poolest: leidub alla 1 ha veesilmasid, aga ka 10 000 km2 veekogusid (nt Brasiilias asuv Lagoa dos Patos).[5]
Euroopas leidub lõukaid Euroopa Liitu kuuluvate maade rannikualadel, enim Vahemere-äärsetes piirkondades. Seevastu madalad jäänukjärvikud (ingl flads and gloes) on iseloomulikud vaid Soomele ja Rootsile.[5]
Eestis esineb rannikulõukaid viies maakonnas, neist enim Saaremaal (51%), Läänemaal (24%) ja Hiiumaal (22%). Üksikuid lõukaid leidub ka Pärnu- ja Harjumaal.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Paal, Jaanus (2000). “Loodusdirektiivi” elupaigatüüpide käsiraamat. Tartu.
- ↑ Aleksei Lotman. "Elurikkuse märg pelgupaik." Postimees7. veebruar 2020.
- ↑ Metsmägi, Iris, Sedrik, Meeli, Soosaar, Sven-Erik Soosaar (koost) (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ 4,0 4,1 Ott, Ingmar, Tamre, Ruta (2012). Rannikulõugaste teke, areng ja tüpoloogia. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Lotman, Kaja, Kose, Mati (2012). Rannikulõukad kui ohustatud elupaigad. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Torn, Kaire, Mäemets, Helle (2020). Väärtuslike mereliste elupaigatüüpide hindamise puudujääkide kõrvaldamine. Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Mereinstituut.
- ↑ Kose, Mati, Valker, Tarvo (2012). Rannikulõugaste haudelinnustik. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ Ott, Ingmar, Kose, Mati, Lotman, Kaja (2012). Meie rannajärved, kiiresti muutuv loodusrikkus. Eesti Loodus nr 11. http://www.eestiloodus.ee/artikkel4899_4880.html.
- ↑ Kisand, Anu, Übner, Monika (2012). Rannikulõugaste setted ja nende biokeemiline iseloomustus. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ Kose, Mati (2012). Imetajad. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 11,0 11,1 Kose, Mati, Valker, Tarvo (2012). Rannikulõugaste linnufauna üldiseloomustus. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ Krause, Teet, Palm Anu (2012). Rannikulõugaste kalad. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 13,0 13,1 Leppik, Iloa, Lotman, Kaja (2012). Kahepaiksed ja roomajad. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 Karus, Katrit, Feldmann Tõnu (2012). Rannikulõugaste suurtaimed. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 15,0 15,1 Kose, Mati (2012). Sissejuhatus. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 16,0 16,1 Lotman, Kaja, Ott,Ingmar, Kose, Mati (2012). Rannikulõugaste majandamise ja kaitse korraldamine. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ Lotman, Kaja, Kose, Mati, Paomees, Kadri. Ülevaade EL Loodusdirektiivi elupaiga rannikulõukad (1150*) levikust ja kaitsestaatusest Eestis. – Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hüdroloogia, elustik ning looduskaitseline väärtus. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, Keskkonnaamet, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
- ↑ 18,0 18,1 Keskkonnaministeerium (2009). Eesti osaleb rannikulõugaste suurprojektis. – Eesti Loodus nr 10. http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel2981_2942.htm.