Sookiur

Allikas: Vikipeedia
Sookiur
Anthus pratensis 4.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Västriklased Motacillidae
Perekond: Kiur Anthus
Liik: Sookiur
Ladinakeelne nimetus
Anthus pratensis
(Linnaeus, 1758)

Sookiur (Anthus pratensis) on västriklaste sugukonda kiuru perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimed on soovästrik, soopiuksuja, soosiisike ja kadakalind.[1][2]

Sookiur ei ole looduskaitse all.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on silmatorkamatu välimusega, teistest kiurudest natuke väiksem ja heledam[3]. Tema keha on alla 16 cm pikk ja ta kaalub alla 20 g[2]. Ta on seljalt tumepruun, kõhu alt hele, rinnal tumedate tähnidega[1]. Tal on heleroosad jalad ja väike kitsas nokk.

Sookiuru laul koosneb lühikestest tiksuvatest silpidest, mis lõpupoole muutuvad järjest kiiremateks[1].

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Sookiur on laialt levinud Euraasia parasvöötmes ja lähisarktikas[2]. Ta on levila suuremas osas rändlind, talvitudes Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Krimmis, Kaukaasias, Kesk-Aasia lõunaosas, Ees-Aasias ja Lõuna-Aasias[3][1]. Paikne on sookiur Briti saartel ja Lääne-Euroopa rannikualal.

Eestis on sookiur tavaline ja üsna arvukas haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnati sajandi algul 150–200 tuhandele paarile[4]. Kuid viimase paarikümne aastaga on tema arvukus vähenenud ja tänapäeval on Eestis pesitsevaid sookiure kõigest 50–100 tuhat paari[2].

Elupaik ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Sookiur asustab niisket avamaastikku: niite, loopealseid, karjamaid, soid ja rabasid.[3][1][2]

Ehkki ta ei ela kultuurmaastikul, arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.

Sookiur tegutseb maapinnal, aga ärevuses võib ta ka põõsa otsa lennata.[1][2]

Ta lendab peamiselt madalalt ja kiirete tiivalöökidega.[2]

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Sookiuru pesa

Pesitsusajal kohtab sookiuru mängulendu. Lind tõuseb astmeliste järkudena järjest kõrgemale ja laulab kogu lennu jooksul oma katkendlikku laulu. Harvem laulab sookiur maas, veel harvem puu otsas.[1][2]

Pesa ehitab sookiur mättale või kuivemale kõrgemale kohale rohu sisse lohukesse[3]. Pesa asub mulluse kulu varjus ja mõnikord isegi selle all, mõnikord mätta serva sees.[1][2]

Enamikus levilast on sookiurul kaks kurna aastas: esimeses umbes 5, teises umbes 4 muna.[3][1][2]

Esimesed sookiurud saabuvad Eestisse märtsi lõpul või aprilli algul[1]. Suur osa neist rändab edasi põhja poole[1]. Esimene kurn munetakse mai algul, teine juuli algul[1]. Äralend algab augusti teisel poolel, on kõige intensiivsem septembri keskel ja kestab novembri alguseni.[2]

Sookiur kasvatab sageli üles käopoegi.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Sookiur sööb peamiselt putukaid, keda otsib maapinnalt. Ta eelistab mardikaid ja liblikate röövikuid. Tema toiduobjektid on peamiselt taimekahjurid ja nende hävitajana toob sookiur kasu.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 bio.edu.ee. Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 bio.edu.ee Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Loomade elu", 6. kd., lk. 357
  4. 4,0 4,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)