Sookiur
| Sookiur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Västriklased Motacillidae |
| Perekond |
Kiur Anthus |
| Liik |
Sookiur |
| Binaarne nimetus | |
|
Anthus pratensis (Linnaeus, 1758) | |
Sookiur (Anthus pratensis) on västriklaste sugukonda kiuru perekonda kuuluv lind.
Tema rahvapärased nimetused on soovästrik, soopiuksuja, soosiisike ja kadakalind.[1][2]
Sookiur ei ole looduskaitse all.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on silmatorkamatu välimusega, teistest kiurudest natuke väiksem ja heledam[3]. Tema keha on alla 16 cm pikk ja ta kaalub alla 20 g.[2] Ta on seljalt tumepruun, kõhu alt hele, rinnal tumedate tähnidega[1]. Tal on heleroosad jalad ja väike kitsas nokk.
Sookiuru laul koosneb lühikestest tiksuvatest silpidest, mis lõpupoole muutuvad järjest kiiremaks.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Sookiur on laialt levinud Euraasia parasvöötmes ja lähisarktikas[2]. Ta on levila suuremas osas rändlind, talvitudes Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Krimmis, Kaukaasias, Kesk-Aasia lõunaosas, Ees-Aasias ja Lõuna-Aasias[3][1]. Paikne on sookiur Briti saartel ja Lääne-Euroopa rannikualal.
Eestis on sookiur tavaline ja üsna arvukas haudelind, kelle pesitsusaegne arvukus oli sajandi algul hinnanguliselt 150 000 – 200 000 paari.[4] Kuid viimase paarikümne aastaga on tema arvukus vähenenud ja tänapäeval on Eestis pesitsevaid sookiure kõigest 50 000 – 100 000 paari.[2]
Elupaik ja eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Sookiur asustab niisket avamaastikku: niite, loopealseid, karjamaid, soid ja rabasid.[3][1][2] Ehkki ta ei ela kultuurmaastikul, arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.
Sookiur tegutseb maapinnal, aga ärevuses võib ta ka põõsa otsa lennata.[1][2] Ta lendab peamiselt madalalt ja kiirete tiivalöökidega.[2]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Pesitsusajal kohtab sookiuru mängulendu. Lind tõuseb astmeliste järkudena järjest kõrgemale ja laulab kogu lennu jooksul oma katkendlikku laulu. Harvem laulab sookiur maas, veel harvem puu otsas.[1][2]
Pesa ehitab sookiur mättale või kuivemale kõrgemale kohale rohu sisse lohukesse[3]. Pesa asub mulluse kulu varjus ja mõnikord isegi selle all, mõnikord mätta serva sees.[1][2]
Enamikus levilast on sookiurul kaks kurna aastas: esimeses umbes 5, teises umbes 4 muna.[3][1][2]
Esimesed sookiurud saabuvad Eestisse märtsi lõpul või aprilli algul.[1] Suur osa neist rändab edasi põhja poole.[1] Esimene kurn munetakse mai algul, teine juuli algul.[1] Äralend algab augusti teisel poolel, on kõige intensiivsem septembri keskel ja kestab novembri alguseni.[2]
Sookiur kasvatab sageli üles käopoegi.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Sookiur sööb peamiselt putukaid, keda otsib maapinnalt. Ta eelistab mardikaid ja liblikate röövikuid. Tema toiduobjektid on peamiselt taimekahjurid ja nende hävitajana toob sookiur kasu.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 bio.edu.ee. Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 bio.edu.ee Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
- 1 2 3 4 5 "Loomade elu", 6. kd., lk. 357
- ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sookiur andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Anthus pratensis |