Rakendusteater

Allikas: Vikipeedia

Rakendusteater on katustermin teatrivormidele, mille eesmärk on kutsuda ühiskonnas esile muutust või aidata kaasa mõne ühiskondliku probleemi lahendamisele. Väljend võeti kasutusele 20. sajandi teises pooles, mil erinevaid sotsiaalsete murekohtadega tegelevaid ning teatri meetodeid uues kontekstis rakendavaid vorme tekkis järjest juurde.[1] Ühelt poolt märkasid erinevate alade praktikud (nt psühhiaatrid ja psühholoogid), et teatri meetodeid saab kasutada keeruliste isiklike teemade lahkamiseks. Samuti leiti, et hariduses võivad mängulised meetodid aidata kaasa õpilaste eneseväljendusele ja enesekindlusele. Teisest küljest, ajendatuna üldisest huvist rühmaloome ja improvisatsioonilise teatri vastu, huvitusid lavastajad järjest rohkem kogukonna ning rohkem “päris” inimestega tegelemisest ning teatris hakati nägema võimast vahendit sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemiseks.[2]

Rakendusteatriks peetakse näiteks teatrivorme, kus teatrimeetodeid kasutatakse teatrivälises kontekstis (nt draamaharidus, draamateraapia) või kus aidatakse sotsiaalselt vähekindlustatud kogukondasid (Boali rõhutute teater, foorumteater, kogukonnateater, verbatim). See, mil määral rakendusteatri proovis tehtu publiku ette jõuab, sõltub palju vormist, millega lavastajad töötavad. Näiteks draamahariduses, draamateraapias ja tihti ka psühhodraamas on suurem rõhk osaleja isiklikul teekonnal ning teatrivahendeid kasutatakse osaleja isiklike teemade lahkamiseks ja probleemide leevendamiseks. Niisiis ei jõua klassiruumis või teraapiaringis kogetu üldjuhul nende seinte vahelt välja. Skaala teises otsas on looming, kus lavastuse eesmärk on jagada konkreetse kogukonna lugusid. Viimasesse kuuluvad ka erinevad kogukonnafestivalid, mille eesmärk on kogukonda tähistada ja ühendada, ent mitte olla teraapiline.[2]

Rakendusteatri liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevas loendis on mõned näited suurematest ja olulisematest rakendusteatri suundadest. See pole aga kindlasti ammendav, sest erinevaid vahevorme ja kultuurispetsiifilisi nähtusi, mida eraldi uuritud või määratletud pole, on veel.

Psühhodraama ja draamateraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Draamaprotsessi ja teatri meetodite (rollimäng, improvisatsioonilised ülesanded jne) kaasamine teraapiasse sai alguse 20. sajandi alguses, mil Jacob Levy Moreno arendas edasi Sigmund Freudi psühhoanalüüsi ning arendas välja psühhodraama. Psühhodraamas püütakse dramatiseerimise, rolliloome ja etendamise kaudu mõtestada inimeste elus toimunud traumeerivaid sündmusi ning pakkuda neile lahendust kõrvalpilgu ja ühisloome kaudu. Tavaliselt töötatakse grupis, keda juhendab psühhodraama lavastaja või juhendaja (ingl k facilitator) ning taasluuakse ja analüüsitakse inimese minevikus toimunud olukordi.[3] Protsess ise on kolmefaasiline: soojendus, tegevus ning arutelu. Mõned tehnikad, mida trauma lahkamiseks kasutatakse, on näiteks peegeldamine, kus inimese olukorda mängivad teised trupiliikmed, monoloog (ingl k soliloquy), kus inimene saab vabalt rääkida oma sisemisi mõtteid ja tundeid.[4]

1950. aastatel arendati Ameerikas ja Suurbritannias välja omaette variant draamameetodite teraapiasse lõimimiseks. See sündis üheskoos teiste kunstivormide lõimimisega teraapiasse ning seepärast ei peeta seda psühhodraama osaks. Draamateraapias kasutatakse teatrimängu, grupidünaamika harjutusi, miimi ja nukuteatrit eesmärgiga aidata inimesel sügavamalt mõista enda sisemisi ja väliseid protsesse või konflikte, lahendada muresid, saavutada katarsist. Draamateraapias peetakse oluliseks ka “esteetilist vahemaad”, ehk probleemidele lähenetakse kujundlikult, metafooride kaudu.[5]

Draama- ja teatriharidus ja teatripedagoogika[muuda | muuda lähteteksti]

Teatriharidus sai alguse 1965. aastal Suurbritannias, mil erinevad professionaalsed teatritrupid hakkasid käima haridusasutustes ning looma lavastusi, mis kaasasid lapsi ja noori. Nende eesmärk oli eelkõige panna noori mõtlema ühiskondlikel teemadel, avaldama oma arvamust ning parandada noorte ligipääsu teatrile. [6]

Teatrihariduse kõrvale tekkis Suurbritannias aegamisi draamaharidus. See tähendas juba konkreetsemalt draamameetodite lõimimist õppekavadesse ning teatrisuundade ja õppeainete lisamist õppekavadesse. Pedagoogid nägid teatri harjutustes viisi arendada õpilaste rühmatööoskusi ja eneseväljendust. [7]

Teatriharidusega samal ajal, ehk 1960. aastatel arendas Saksamaal Hans-Wolfgang Nickel välja teatripedagoogika (saksa k Theaterpädagogik), mis erineb Suurbritannia suundadest sellega, et teatri meetodeid kasutatakse konkreetselt eneseväljenduse (nii verbaalse kui ka mitteverbaalse) parandamiseks ja sotsiaalse muutuse ning kogukondlikku tegevuse edendamiseks. Niisiis kasutatakse küll teatri ja grupidünaamika meetodeid, ent eesmärgid on interdistsiplinaarselt suunatud ühiskondlike probleemide lahendamisele. [8]

Rõhutute teater[muuda | muuda lähteteksti]

1950.–1970. aastatel töötas Brasiilia teatripraktik Augusto Boal, tuginedes Paulo Freire teooriale, välja rõhutute teatri. Tegemist ei ole ühe konkreetse meetodiga, vaid pigem ülesannete koguga, mille eesmärk on teatri vahenditega luua poliitilist ja sotsiaalset muutust ning toetada vähekindlustatud kogukondi. [9] Boal töötas erinevate kogukondadega, lõi nende jaoks erinevaid lähenemisi ning on neid aja jooksul täiustanud. Boalist tõukuvalt rakendatakse tema meetodeid ka muudes keskkondades, näiteks vanglates või põgenikelaagrites ja teistes rakendusteatri valdkondades. [10] Kõik harud ja meetodid koondas Boal Rõhutute Teatri Puusse (Tree of Theatre of the Oppressed). Neist tuntumad harud on järgmised:

Pilditeater[muuda | muuda lähteteksti]

Pilditeatri harjutustes luuakse stseene pooside võtmise abil. Nendesse stseenidesse saavad teised osalejad juhendaja suunamisel sisse minna või muuta olemasolevat stseeni. Samuti saab juhendaja panna skulptuure liikuma või neid mingil hetkel peatada. Näiteks kui luuakse stseen olukorrast, kus kedagi kiusati, saab seda stseeni muuta nii, et keegi läheb vahele ja neutraliseerib kiusu. Seeläbi töötatakse kunagine piina valmistatud stseen ümber ning antakse kannatajale võimalus enda eest seista või olukord enda jaoks teistmoodi lahti mõtestada. Kuna stseenides sõnu ei kasutata ning kogu tegevus jääb kujundlikuks, aitab see võtta olukorrast mõningase distantsi ning seda saab neutraalsel pinnal taasanalüüsida. [11]

Foorumteater[muuda | muuda lähteteksti]

Foorumiteatris mängitakse lühikest näidendit või stseeni, mis käsitleb sotsiaalset või poliitilist teemat. Pärast algset etendust saab publik osaleda, teha ettepanekuid, anda kriitikat ja alternatiivseid tegevusi, mida tegelased võiksid teha. Seejärel korratakse näidendit ning publikut kutsutakse üles tegevust katkestama ja asuma esialgsete näitlejate asemele, et välja pakutud lahendusi proovida. [11]

Selle interaktiivse protsessi kaudu saab publik uurida erinevaid võimalusi konkreetse probleemi lahendamiseks, analüüsides samal ajal ka selle algpõhjuseid ja võimu dünaamikat. Foorumteatrit kasutatakse sageli hariduse, aktivismi ja kogukonna loomise vahendina, kuna see võimaldab osalejatel aktiivselt tegeleda keeruliste probleemidega turvalises ja toetavas keskkonnas. [11]

Nähtamatu teater[muuda | muuda lähteteksti]

Nähtamatut teatrit tehakse avalikes ruumides, näiteks ostukeskustes ja tänavatel, ning selle eesmärk on jätta möödakäijatele mulje, et tegu ongi päris, mitte lavastatud sündmusega. Boal lõi selle vormi 1970. aastatel lootuses, et sellised aktsioonid innustavad inimesi olema sotsiaalsetes olukordades aktiivsemad ning julgustama neid sekkuma, mitte kõrvaltvaatajaks jääma. Algul oli nähtamatu teatri eeliseks ka see, et ametivõimudel ei olnud võimalik aktsioone maha suruda ning nii sai Boal ikkagi tuua tähelepanu sotsiaalsetele murekohtadele, näiteks klassidevahelisele ebavõrdsusele ning ergutada inimesi neil teemadel kaasa rääkima. [11]

Kogukonnateater[muuda | muuda lähteteksti]

Kogukonnateater on igasugune performatiivne tegevus, mis tavaliselt sünnib kogukonna enda algatusel, kogukonna jaoks. Selle alla kuuluvad ka kogukonnafestivalid, karnevalid ja peod, mille eesmärk on kindlat kogukonda ühendada ja tähistada. Tavaliselt sünnib selline soov kogukonna enda soovil ilma, et sinna keegi väline sekkuks, ent tänapäeval pole tavatu ka see, kui mõni lavastaja, juhendaja (ingl k facilitator) või kogukonnatöötaja läheb ise kogukonna juurde ja sellise mõtte välja pakub. Siiski tekib valminud sündmus kogukonna enda sisendist ja lugudest lähtuvalt ning loomisprotsessi kaasatakse võimalikult palju kogukonna liikmeid. [12]

Rakendusteater Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on kogukondade lugudega tegelevaid lavastajaid ja teatripraktikuid üsna palju. Kõige pikema traditsiooniga rakendusteatri ala on Eestis psühhodraama. Selle ideed tõi Eestisse Juhan Luiga 1930. aastatel. Tema tööst innustatult kutsus dr Vaino Vahing 1960. aastatel Tartus kokku psühhodraama huviliste grupi, kes töötasid läbi Jacob Levi Moreno teoseid ning lavastasid nii omaenda juhtumisi kui ka päevakajalisi sündmusi. Pärast taasiseseisvumist õnnestus Eestisse tulla ka rahvusvaheliselt tunnustatud psühhodraama spetsialistidel. Eestis viisid läbi psühhodraama kursusi rahvusvahelise litsentsiga lavastajad Jukka Kuokkanen, Martti Lindqvist ja Sirkku Aitolehti ning koolitaja Airi Pyykö Soomest, lavastajad Ruuda Palmquist Rootsist ning Peter Felix Kellermann Iisraelist. Juba järgmisel, 1992. aastal loodi Eesti Psühhodraama Ühing ning alates 1995. aastast on nii Tartus kui ka Tallinnas välja õpetatud psühhodraama lavastajaid. [13]

Teine Eestis populaarsust koguv rakendusteatriala on draamaharidus. Katrin Nielsen on Eesti draamahariduse eestvedajana töötanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekavale välja draamahariduse mooduli. Lisaks on ta kirjutanud draamaharidusest raamatuid. Eestis tegutseb ka teatri- ja draamahariduse selts, kus tegeletakse draamahariduse tutvustamise ja arendamisega. [14]

Samuti on viimasel kümnendil populaarsust kogunud kogukonnateater. Liia Kanemägi ja teater TUUM on loonud erinevaid projekte kaasates kogukondade lugusid ja luues neist lavastusi. Tartu 2024 kultuuripealinna ühe projektina valmis Jaanika Tammaru kogukonnalavastus “Läbi linna”. Hoo sai projekt sisse Karlovas 2021. aastal. Lavastuseks koguti kohaliku kogukonna lugusid ning loodi neist Karlova lugusid tähistav rännaklavastus. Kogukondlikkus oli oluline ka Jan Teeveti juhitud Paide teatrile ning seepärast kuulutati 2021. aastal välja aktsioonisari "Paide3000". Sarja raames toimusid aktsioonid "33 kõnet" (2021), "Paide sümfoonia" (2021), "Varivolikogu” (2021) ja arutelu 2021. aasta Arvamusfestivalil.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Prentki, Tim; Preston, Sheila (2009). The applied theatre reader. London: Routledge. Lk 9.
  2. ↑ 2,0 2,1 taylor, Philip. "The Applied Theatre".[alaline kõdulink]
  3. ↑ Kellermann, Peter Felix (1992). Focus On Psychodrama: The Therapeutic Aspects of Psychodrama. Jessica Kingsley Publishers.
  4. ↑ Baim, Clark; Burnmeister, Jorge; Maciel, Manuela (2013). Psychodrama: Advances in theory and practice. Routledge.
  5. ↑ Jones, Phil (1996). Drama as therapy: Theatre as living. Psychology Press.
  6. ↑ Jackson, Tony; Jackson, Anthony (1993). Learning Through Theatre: New Perspectives on Theatre in Education. Psychology Press.
  7. ↑ Bolton, Gavin (1993). Learning through theatre. Routledge.
  8. ↑ Bidlo, Tanja (2006). Theater Pedagogy.
  9. ↑ Boal, Augusto (2000). Theater of the Oppressed. Pluto Press.
  10. ↑ Montfort, Nick; Wardip-Fruin, Noah (2003). The New Media Reader.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Boal, Augusto (2021). Games for actors and non-actors. Routledge.
  12. ↑ Van Erven, E. (2021). Community theatre: Global perspectives. Psychology Press.
  13. ↑ "Eesti Psühhodraama ühing".
  14. ↑ "Eesti Teatri- ja Draamahariduse Selts". Vaadatud 2022. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rakendusteater&oldid=6464068"