Raikküla mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Raikküla mõisa peahoone
Park

Raikküla mõis (saksa keeles Rayküll) oli rüütlimõis Harjumaal Rapla kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõisasüda Rapla valda Rapla maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Raikküla mõisa on esmakordselt mainitud 1469. aastal.

16.17. sajandil kuulus mõis Fersenitele. Neist kuulsaim omanik oli Rootsi feldmarssal ja Ingeri kindralkuberner Otto Wilhelm von Fersen. Viimase pärijannaks oli tütar, Juliane Helene von Fersen, kes abiellus Rootsi väejuhi Wolmar Anton von Schlippenbachi poja Heinrich Johanniga (1679–1748). Seejärel läks mõis sugulussidemete kaudu Bistramidele, kellelt 1774. aastal ostis mõisa 100 000 hõberubla eest Holstein-Gottorfi hertsog Peter Friedrich Ludwig, kes oli Eestimaa kindralkuberneri ja Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Peter August Friedrichi (1696–1775) vennatütrepoeg. Lübecki koadjuutoriks saanud hertsog müüs 100 000 riigitaalri eest mõisa 1782. aastal edasi riiginõunik Karl Friedrich von Staalile (1721–1789). Staalid rajasid mõisa esindusliku mõisasüdame. Muu hulgas kuulus mõis ka vene kindralmajor Georg Johann von Staalile.

1833. sai mõisa omanikuks Venemaa rahandusminister krahv Georg Cancrin ning 1844. aastal läks see tema tütre kaasavarana krahv Alexander von Keyserlingile. Alexander von Keyserling oli kuulus geoloog ja maadeuurija, Vene Teaduste Akadeemia liige. Ta oli muu hulgas ka ühtse Saksa riigi rajaja Otto von Bismarcki sõber. Viimane käis korduvalt ka Raikkülas.

Raikküla mõisaga on seotud ka 20. sajandi kuulus filosoof Hermann von Keyserling, kes asutas Saksamaal Darmstadtis Tarkuse Kooli. Ta sündis küll Kõnnu mõisas, kuid on suure osa oma elust elanud Raikkülas.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Hermann von Keyserling.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone restaureeritud trepp
Kuivati

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi lõpukümnendeil rajati kõrgel soklil paiknev hilisbarokne mõisahoone, mida 19. sajandi algul klassitsistlikus stiilis ümber ehitati.

18191820 toimunud ümberehituse käigus lisati hoonele kuue joonia sambaga portikus, mida ilmestas kolmnurkfrontoon.

Härrastemaja peaukse ülaosa kaunistab veneetsia aken ning tagafassaadil paikneb lihtne, kolme akna laiune risaliit.

Hoone klassitsistlik interjöör oli üks esinduslikemaid Eestis.

Peale mõisa võõrandamist asusid hoones nii lastekodu kui kool.

Hoone sai kannatada ning kaotas katuse 1960. aasta tulekahjus, mille järel hakkas hoone lagunema. Kooli jaoks ehitati mõisahoone parempoolsesse otsa uus hoone.

1980. aastail ehitati varemeiks muutunud mõisahoonele uued laed ja katused, kuid selleks ajaks olid hävinenud väärtuslikud interjöörid.

Alates 2000. aastast on hoone eravalduses. Sellele järgnevatel aastatel on hoonet palju restaureeritud, sh tehtud uus kivikatus.

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud on ka hulk kõrvalhooneid, millest tähelepanuväärseim on pika kaaristuga ait-kuivati.

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 1,2 km kaugusele lääneloodesse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]