Proteus (kuu)

Allikas: Vikipeedia
Proteus
Kosmosesondi Voyager 2 foto Proteusest (1989)
Kosmosesondi Voyager 2 foto Proteusest (1989)
Avastamine
Avastajad Voyager 2
Stephen P. Synnott
Avastamise aeg 16. juuni 1989
Nimetamine
Teised nimed Neptuun VIII
Orbiidi iseloomustus
Periapsiid 117 584 ± 10 km
Apoapsiid 117 709 ± 10 km
Orbiidi pikem pooltelg 117 647±1 km
Ekstsentrilisus 0,00053±0,00009
Tiirlemisperiood 1,12231477±0,0000000d
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 7,623 km/s
Orbiidi kalle 0,524° (Neptuuni ekvaatori suhtes)
0,026°±0,007° (kohaliku Laplace'i tasandi suhtes)
Emaplaneet Neptuun
Füüsikaline iseloomustus
Mõõtmed 424 × 390 × 396 km[1]
Keskmine raadius 210±7 km[2]
Keskmine diameeter umbes 420 km
Ruumala 3,40,4×107 km³[1]
Mass 4,4×1019 kg
Keskmine tihedus umbes 1,3 g/cm³ (hinnanguliselt)[2]
Raskuskiirendus 0,07 m/s²
Paokiirus 0,17 km/s
Telje kalle Null[1]
Albeedo 0,096[2][3]
Näiv tähesuurus 19,7[2]
Pinna temperatuur
• Keskmine umbes  51 K

Proteus (tuntud ka kui Neptuun VIII) on suuruselt teine Neptuuni kaaslane.

Selle avastas 1989. aastal NASA kosmosesond Voyager 2. Taevakeha on nime saanud Kreeka mütoloogiast pärit vetejumala Proteuse järgi.

Avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Proteus avastati kosmosesondi Voyager 2 tehtud fotode põhjal 1989. aasta 16. juuni paiku.[4][5], kaks kuud enne Voyageri plaanitud möödumist Neptuunist. 7. juulil 1989 teatasid avastuse teinud USA astronoomid Stephen P. Synnott ja Bradford A. Smith leiust avalikkusele.[5]

Avastatud kuule anti ajutine tähistus S/1989 N 1.[6]

16. septembril 1991 nimetati S/1989 N 1 ümber Proteuseks.[7]

Proteust ei olnud võimalik avastada Maal asuvate teleskoopidega, kuna ta asub Neptuunile nii lähedal, et Neptuunilt tagasipeegelduv helkiv päikesevalgus varjab ta ära.[6]

Füüsikaline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Proteus on Neptuuni suuruselt teine kuu. Selle läbimõõt umbes 420 km.

Proteuse pind on ülimalt kraatriline.[6] Pharos, suurim Proteuse kraater, on 230–260 kilomeetrise läbimõõduga[8] ja umbes 10–15 kilomeetrit sügav.[1] Pharos on ainus Proteusel asuv nimega pinnavorm ja selle nimi on pandud Pharose tuletorni järgi.[9] Peale Pharose on Proteusel veel mitmeid 50–100 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ja veelgi rohkem alla 50 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid.[1]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Stooke, Philip J. (1994). "The surfaces of Larissa and Proteus". Earth, Moon, and Planets 65 (1): 31–54. Bibcode:1994EM&P...65...31S. doi:10.1007/BF00572198. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Planetary Satellite Physical Parameters". JPL (Solar System Dynamics). 2010-10-18. Vaadatud 11. oktoober 2011. 
  3. Karkoschka, Erich (2003). "Sizes, shapes, and albedos of the inner satellites of Neptune". Icarus 162 (2): 400–407. Bibcode:2003Icar..162..400K. doi:10.1016/S0019-1035(03)00002-2. 
  4. Hamilton, Thomas Wm (29. aprill 2013). Moons of the Solar System. Strategic Book Publishing & Rights Agency, LLC. lk 59. Vaadatud 14. aprill 2017
  5. 5,0 5,1 Green, Daniel W. E. (7. juuli 1989). "1989 N 1". IAU Circular 4806. Vaadatud 24. oktoober 2011. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Smith, B. A.; Soderblom, L. A.; Banfield, D.; Barnet, C.; Basilevsky, A. T.; Beebe, R. F.; Bollinger, K.; Boyce, J. M. et al. (1989). "Voyager 2 at Neptune: Imaging Science Results". Science 246 (4936): 1422–1449. Bibcode:1989Sci...246.1422S. PMID 17755997. doi:10.1126/science.246.4936.1422. 
  7. Marsden, Brian G. (16. september 1991). "Satellites of Saturn and Neptune". IAU Circular 5347. Vaadatud 24. oktoober 2011. 
  8. Croft, S. (1992). "Proteus: Geology, shape, and catastrophic destruction". Icarus 99 (2): 402–408. Bibcode:1992Icar...99..402C. doi:10.1016/0019-1035(92)90156-2. 
  9. "Proteus: Pharos". Gazetteer of Planetary Nomenclature. USGS Astrogeology. Vaadatud 4. juuni 2010. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]