Préveza merelahing

Preveza merelahing
Preveza lahing 1538
Toimumisaeg	28. september 1538
Toimumiskoht	Preveza, Joonia meri
Tulemus	Osmanite otsustav võit
Osalised
Püha Liiga: Venezia vabariik Hispaania Kirikuriik Genova vabariik Malta rüütlite ordu Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Andrea Doria Malta ordu suurmeister Jean de Valette Medinaceli hertsog ja Aragoni krooni Sitsiilia asehaldur Juan de la Cerda Aquileia Marco Grimani Vincenzo Capello Veneetsiast Hayreddin Barbarossa Turgut Reis
Jõudude suurus
112 galeeri, 50 galeooni, 140 parklaeva, 60 000 sõdurit 122 galeeri ja galeooni, 12 000 sõdurit
Kaotused
13 kaotatud laeva, 36 kinnivõetud laeva, 3000 vangilangenut ~Ühtki laeva ei kaotatud, ~400 langenut, ~800 haavatut

Preveza merelahing on merelahing, mille pidasid Osmanite ja paavst Paulus III koondatud kristliku alliansi laevastikud Preveza lähistel Loode-Kreekas 1538. aasta 28. septembril. Lahing oli osa Otomani–Veneetsia sõjast (1537–1540).

Taust

Arvukas Osmanite laevastik Hayreddin Barbarossa juhtimisel vallutas 1537. aastal Veneetsia vabariigile kuulunud Egeuse ja Joonia saari (Sýros, Aígina, Ios, Paros, Tínos, Kárpathos, Kasos ja Náxos), liidendades seega Náxose hertsogkonna Osmanite riigiga. Seejärel piiras laevastik sisse Veneetsiale kuulunud Korfu kindluse ja rüüstas Hispaania valduses olnud Calabria rannikut Lõuna-Itaalias.

Olles silmitsi Osmanitelt lähtuva ohuga õnnestus paavst Paulus III 1538. aasta veebruaris kutsuda Barbarossale vastu astumiseks kokku Püha Liiga, mis koosnes Kirikuriigist, Hispaaniast, Genova ja Veneetsia vabariikidest ning Malta ordu rüütlitest.

Relvajõud

Barbarossa laevastik koosnes sel suvel 122 galeerist ja galiotist. Püha Liiga laevastikus oli 157 galeeri (36 Paavstiriigi galeeri, 61 Genova, 50 Portugali ja 10 Malta rüütlite ordu saadetud alust). Laevastiku üldjuhiks oli keiser Karl V teenistuses olev Genova admiral Andrea Doria.

Paigutus

Vastaslaevastike positsioonid

Püha Liiga koondas laevastiku Kérkyra saare lähistele. Esimestena jõudsid kohale paavsti laevastik admiral Marco Grimani (Aquileia patriarh) juhtimisel ja Veneetsia laevastik Vincenzo Capello juhtimisel. Andrea Doria koos Hispaania-Genova laevastikuga ühines 1538. aasta 22. septembril.

Grimani üritas enne Doria saabumist maabuda vägedega Preveza kindluse lähistel, kuid oli pärast kokkupõrgetes Osmanite jõududega saadud arvukaid inimkaotusi sunnitud taganema Kérkyrale.

Barbarossa oli sel ajal endiselt Egeuse merel Kosi saare lähistel, saabus aga peagi koos ülejäänud Osmanite laevastikuga Preveza juurde, olles eelnevalt teel vallutanud Kefalloniá saare. Sinan Reis, üks Barbarossa ohvitseridest, soovitas maabuda vägedega Arta lahe kaldal Actiumis Preveza lähistel. Barbarossa oli algselt plaanile küll vastu, hiljem osutus see aga oluliseks teguriks Osmanite võidu kindlustamisel. Olukorras, kus türklased hoidsid oma valduses Actiumi kindlust, said nad toetada Barbarossa laevastikku suurtükitulega, Doria aga pidi hoidma oma laevu rannikust eemal. Edu tagamiseks ja Actiumi vallutamiseks oleks kristlased pidanud maabuma. Pärast Grimani esialgset retke, mis tagasi tõrjuti, tundis Doria hirmu kaotuse ees maismaal. Kaks Püha Liiga katset jõudude maaleviimiseks Preveza kindluse lähistele Actiumi vastaskaldale lõi 25. ja 26. septembril tagasi Murat Reisi.

Barbarossal oli soodne positsioon, sest Doria laevad pidid hoidma vahemaad rannikuga ja võitlema neid vaenuliku kalda suunas juhtivate tuultega. 27. septembri ööl seilas Doria 30 miili lõuna suundas, seal tuul aga rauges ning Doria jäi Lefkáda saare juures Sessolas ankrusse. Öö jooksul jõuti otsusele, et parim valik on korraldada rünnak Lepanto vastu ja sundida Barbarossa võitlusse.

Lahing

Portugali fusta, pilt Jan Huygen van Linschoteni raamatust

Koidikul nägi üllatunud Doria Türgi aluseid oma laevadele lähenemas. Barbarossa oli hiivanud ankrud ja suundunud samuti lõunasse. Turgut Reis oli kuue suure fustaga avangardis ning vasakpoolne tiib hoidis tihedalt kalda lähedale. Dorial, kes ei oodanud väiksemaarvuliselt Otomani laevastikult sedavõrd kartmatut rünnakut, kulus kolm tundi, et anda korraldus ankru hiivamiseks ja lahinguks valmistumiseks, sedagi Grimani ja Capello tungival pealekäimisel.

Kaks laevastikku astusid lahingusse 28. septembril 1538. aastal Preveza lähistel Arta lahes.

Tuulevaikne ilm ei soosinud Doriat. Hiigelsuur, massiivsete kahuritega Veneetsia lipulaev Galeone di Venezia seisis tuulevaikuses nelja miili kaugusel kaldast ja kümne miili kaugusel Sessolast. Kristlaste laevad küll üritasid sellele appi minna, kuid peagi oli lipulaev ümbritsetud vaenlaste galeeridest ning astus raevukasse, tunde kestnud lahingusse, mis tõi suurt kahju Otomani galeeridele.

Tuule tõustes jõudis ka kristlaste laevastik viimaks ometi tegevusväljale, ehkki Doria korraldas esmalt mitmeid manöövreid, et meelitada türklased merele. Sitsiilia asekuningas Ferrante Gonzaga oli ühendlaevastiku vasakul tiival, Malta rüütlid paremal tiival. Doria usaldas neli kõige kiiremat galeeri oma sugulase Giovanni Andrea Doria juhtimise alla, kes asus rinde keskpunktis Gonzaga ja Malta rüütlite vahel. Doria galeerid moodustasid nende taha — Grimani ja Capello juhitud paavsti ja Veneetsia galeeride ette — pika rivi. Tagalas olid Veneetsia galeoonid Alessandro Condalmiero (Bondumieri) juhtimisel ja Hispaania-Portugali-Genova galeoonid Francesco Doria juhtimisel koos parklaevade ja abilaevadega.

Otomani laevastiku paigutus oli Y-kujuline: Barbarossa koos poeg Hasan Reisi (hilisema Hasan Pasha), Sinan Reisi, Cafer Reisi ja Şaban Reisiga oli keskel; Seydi Ali Reis juhtis vasakut ning Salih Reis paremat tiiba; Turgut Reis koos Murat Reisi, Güzelce Mehmet Reisi ja Sadık Reisiga juhtis tagumist tiiba. Türklased haarasid Veneetsia, paavsti ja Malta laevad kiiresti tegevusse, Doria aga kõhkles toomast oma tsentrit võitlusse Barbarossa vastu, mille tulemuseks oli ohtralt manööverdamist, kuid vähe võitlust. Barbarossa tahtis kasutada eelist, mida pakkus tuulevaikus, mis sundis paigale arvulist ülekaalu pakkuvad kristlaste parklaevad. Need parklaevad olid türklastele kergeks saagiks. Nad tungisid liikuvamatelt galeeridelt ja galiottidelt nende pardale. Doria püüded Otomani laevad parklaevade ja galeeride kahuritule vahele juhtida nurjusid.

Lahingu lõpuks olid türklased uputanud 10 laeva, põletanud maha 3, hõivanud 36 laeva ning võtnud umbes 3000 vangi. Türklased ei kaotanud ühtki laeva, kuid neil oli 400 langenut ja 800 haavatut. Alessandro Condalmiero juhitud Veneetsia lipulaeva, massiivse Galeone di Veneetsia kahuritule all sai mitu Otomani laeva siiski tõsiseid kahjustusi.

Järgmisel hommikul oli tuul soodne ja Doria, kes ei tahtnud seada ohtu Hispaania-Genova laevu, seilas võitlustandrilt Kérkyrale suunas, jäädes kurdiks Veneetsia, paavsti ja Malta väejuhtide palvetele jätkata võitlust.

Järelm

Preveza lahingu järel all­kir­jastatud kapitu­latsioon, millega taastati kau­ban­dus­sidemed Veneetsia ja Otomani impeeriumi vahel.

Paljud on arvamusel, et Doria põiklemine ja innukuse puudumine oli tingitud tema soovimatusest seada ohtu omaenese laevu. Nimelt kuulus Doriale märkimisväärne osa Hispaania-Genova laevastikust. Lisaks võis Doriat mõjutada tema antipaatia Veneetsia vastu: Veneetsia oli Doria kodulinna raevukas võistleja ja ühtlasi Osmanite rünnaku esmane sihtmärk.

1539. aastal naasnud Barbarossa vallutas peaaegu kõik järelejäänud kristlaste eelpostid Joonia ja Egeuse meres.

Veneetsia ja Otomani impeeriumi vaheline rahuleping allkirjastati 1540. aasta oktoobris. Vastavalt lepingule võtsid türklased oma kontrolli alla Veneetsia valdused Moreas ja Dalmaatsias ning varem Veneetsiale kuulunud Egeuse, Joonia ja Ida-Aadria mere saared. Veneetsial tuli maksta Otomani impeeriumile 300 000 kuldtukatit sõjahüvitist.

Preveza ja järgneva Djerba lahingu võiduga 1560. aastal tõrjus Otomani impeerium edukalt Veneetsia ja Hispaania, Vahemere kahe peamise jõu püüde peatada Otomani mõjuvõimu laienemist Vahemeres. Olukord muutus alles 1571. aastal Lepanto lahinguga.

Kirjandus

• Cronaca dei Tocco di Cefalonia; prolegomeni, testo critico e traduzione, by Giuseppe Schirò, Corpus fontium historiae Byzantinae 10. Rome: Accademia nazionale dei Lincei, 1975. (itaalia keeles)
• http://fmg.ac/Projects/MedLands/LATIN%20LORDSHIPS%20IN%20GREECE.htm#_Toc219779625 (inglise)
• Wolf, John B., The Barbary Coast: Algeria under the Turks, W. W. Norton, 1979. ISBN 0-393-01205-0 (inglise)
• Cook, M.A. (ed.), A History of the Ottoman Empire to 1730, Cambridge University Press, 1976. ISBN 0-521-20891-2 (inglise)
• Currey, E. Hamilton, Sea-Wolves of the Mediterranean, John Murrey, 1910. (inglise)
• John van Antwerp Fine, The Late Medieval Balkans: A critical survey from the late Twelfth Century to the Ottoman conquest, University of Michigan Press, 704 pages, 1994. ISBN 978-0472082605 (inglise)