Pikasabaline tšintšilja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pikasabaline tšintšilja
Noor Chinchilla lanigera looduses
Noor Chinchilla lanigera looduses
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentiae
Sugukond Villakhiirlased Chinchillidae
Perekond Tšintšilja Chinchilla
Liik Pikasabaline tšintšilja
Binaarne nimetus
Chinchilla lanigera
(Molina, 1782)
Pikasabalise tšintšilja kunagine levikuala Andides
Pikasabalise tšintšilja kunagine levikuala Andides

Pikasabaline tšintšilja (Chinchilla lanigera[1]) on Põhja-Tšiili Andides elav öise eluviisiga näriline, üks kahest tšintšilja perekonna liigist.

Intensiivse küttimise tõttu 20. sajandil ja elupaikade hävimise tulemusena on liik ohustatud seisundis. Tänapäeval leidub pikasabalist tšintšiljat looduses Tšiili rannikupiirkonnas mägedes, eeskätt Coquimbo provintsis.

Pikasabalise tšintšilja viimaste looduslike karjade ja nende elupaikade kaitseks on loodud looduskaitseala Reserva Nacional Las Chinchillas[2][3].

Põhiliselt pikasabalise tšintšilja baasil on alates 1920. aastatest aretatud kodustatud tšintšilja, keda kasvatatakse karusnaha saamise eesmärgil karusloomakasvandustes ja peetakse koduse lemmikloomana.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikasabaline tšintšilja on tüvepikkusega 22,5–38 cm. Tema kaal on umbes 500–800 g (esineb sooline dimorfism – emasloomad on suuremad, isasloom kaalub harva üle 500 g), ja tal on 23 selgroolüli. Saba pikkus on 10–15 cm. Võrreldes lühisabalise tšintšiljaga on pikasabaline tšintšilja saledama kehaehitusega, kael on peenem ja õlad kitsamad. Nii esi- kui tagajalal on neli varvast, mis lõpevad lühikeste ja nõrkade küünistega ning on kaetud karmide karvadega. Iseloomulikult kõigile villakhiirlastele on esijalad lühemad võrreldes tugevate tagajalgadega ning tšintšiljad on kiired jooksjad, osavad ronijad ja hüppajad.

Tšintšiljad on maismaal elavatest loomadest tihedaima karvkattega, 60 karvaga ühest karvanääpsust (veel tihedam karv on vaid merisaarmal). Karvastik on siidpehme, sinakashalli, pärlhalli või pruunikashalli värvusega seljapoolel, karva tipp on must. Kõhupool on hele kollakasvalge. Karvane saba on selgmisel küljel kaetud pikemate ja karmimate karvadega. Karva kõrgus on u 25 mm. Karvad on nahal nõrgalt kinni ja tšintšilja võib kaitsetaktikana lasta osa karva lahti ründava kiskja lõugade vahele.

Pea on lai ja kõrvalestad on suured (suuremad võrreldes lühisabalise tšintšiljaga). Silmad on suured, tumedad, püstise pupilliga. Lõikehambad on kaetud oranžkollase emailiga.[4]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Isendid elavad koos 14–100-liikmeliste seltsingutena. Rühmaline eluviis on oluline nii sotsiaalses suhtluses kui ka kaitseks röövloomade eest. Aktiivsed hämarikus, päevaks peituvad tšintšiljad varjulistes kohtades ja tukuvad seal. Tiheda karvastiku tõttu taluvad hästi jahedat kliimat, paks karv aitab neil ka veekaotust naha kaudu vältida. Toituvad kõigist taimedest, mis kättesaadavad, eelkõige rohttaimedest, kõrrelistest ja seemnetest[5]. Nad võivad süüa juhuslikult ka putukaid ja linnumune. Süües kükitab tagajalgadel ja hoiab toitu käppade vahel. Tšintšiljasid kütivad röövlinnud, metskass Leopardus colocolo ja Andide rebane Lycalopex culpaeus.

Pesa teevad tšintšiljad kividevahelistesse tühemikesse, emasloom poegib 2 korda aastas. Tiinus kestab 111 päeva ja pojad, keda on pesakonnas kaks või kolm, on sündides nägijad ja liikumisvõimelised[6]. Emasloom imetab poegi umbes kuus nädalat. Pojad on kohe võimelised sööma taimset toitu ja üleminek emapiimalt taimetoidule on sujuv[7].

Elupaigad ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Pikasabalise tšintšilja elupaik on rohttaimestiku ja madala põõsastikuga kaetud kuivadel mäejalamitel Tšiili rannikumäestikus, keskmistel kõrgustel Andides (400–1650 m merepinnast)[1]. Tänapäeval asustavad pikasabalised tsintšiljad väikest ala Auco, Illapeli ja La Serena asulate vahel Coquimbo piirkonnas Põhja-Tšiilis[8]. Umbes pool kogu populatsioonist elab looduskaitsealal Reserva Nacional Las Chinchillas ja pool eramaadel. Loomad uuristavad käigustikke Tšiili endeemse bromeelialise sinipuia (Puya berteroniana) tihedatesse lehepuhmastesse ja muusse tihedasse taimestikku. Ühegi populatsiooni suurus ei ületa 500 isendit ja umbes 60% kolooniates on vähem kui 50 isendit[9]. Et küttimissurve liigile on vähenenud, on oodatud, et populatsioon hakkab taastuma, kuid passiivne kaitse ei paista aitavat. Probleemiks on ümberkaudse taimestiku ja elupaikade hävimine põllumajanduse ja karjakasvatuse tõttu ja populatsiooni ebaühtlus, üksikute seltsingute isoleeritus teistest. IUCN hindab seisundi suundumust kahanevaks[1].

Looduskaitsealal tegeldakse pikasabalise tšintšilja ökoloogia, sigimise ja käitumise uurimisega. Kaitsealal on üks matkarada, mujal maastikul ei käida, ja see on avatud kuus tundi päevas, et loomi võimalikult vähe häirida. Mittetulundusühing Save the Wild Chinchillas tegeleb eelkõige haridusprogrammidega ja loodusliku taimestiku taastamisega mäenõlvadel kohalike elanike abiga, et luua tšintšiljadele sobilikke elupaiku ja rohekoridore populatsioonide asustussaarte ühendamiseks[10].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]