Lühisabaline tšintšilja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lühisabaline tšintšilja
Chinchilla brevicaudata looduses, 2006
Chinchilla brevicaudata looduses, 2006
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentiae
Sugukond Villakhiirlased Chinchillidae
Perekond Tšintšilja Chinchilla
Liik Lühisabaline tšintšilja
Binaarne nimetus
Chinchilla chinchilla
(Lichtenstein, 1829)
Lühisabalise tšintšilja kunagine levikuala Andides
Lühisabalise tšintšilja kunagine levikuala Andides
Sünonüümid

Chinchilla brevicaudata Waterhouse, 1848

Lühisabaline tšintšilja (Chinchilla chinchilla[1], varem C. brevicaudata) on Lõuna-Ameerika mägipiirkondades elav öise eluviisiga näriline, üks kahest tšintšilja perekonna liigist. Intensiivse küttimise tõttu 20. sajandil ja elupaikade hävimise tulemusena on liik ohustatud seisundis[2]. Varem on tšintšiljade asurkond laiunud Boliivia, Peruu, Argentina ja Tšiili mägialadel[3]. Tänapäeval leidub lühisabalist tšintšiljat looduses Tšiili peaaegu inimasustuseta aladel mägedes, eeskätt Antofagasta ja Atacama piirkondades Tšiilis ja Potosí piirkonnas Boliivias.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Lühisabaline tšintšilja on tüvepikkusega 28–49 cm. Saba pikkus on ca 10 cm, see on 3–4 cm lühem kui pikasabalisel tšintšiljal. Tema kaal on umbes 500–850 g (emasloomad on suuremad, isasloom kaalub harva üle 600 g)[4], ja tal on vaid 20 selgroolüli[5] (teisel liigil 23). Võrreldes pikasabalise tšintšiljaga on lühisabaline tšintšilja jämedama kaelaga ja laiemate õlgadega, ta kõrvad on väiksemad. Esijalal on viis varvast ja tagajalal kolm täielikku ning üks rudimentaarne varvas. Iseloomulikult kõigile villakhiirlastele on looma esijalad lühemad võrreldes tugevate tagajalgadega, nad on kiired jooksjad ja osavad ronijad ning hüppajad. Kohastumused kivisel pinnal liikumiseks on lamedad nürid küünised ja tallaalustel on karedad padjandid, mis hoiavad libisemast.

Tšintšiljad on maismaal elavatest loomadest tihedaima karvkattega, 60–75 karvaga ühest karvanääpsust (veel tihedam karv on vaid merisaarmal). Karvastik on siidpehme, sinakashalli, pärlhalli või pruunikashalli värvusega seljapoolel, tavaliselt on karva tipp mustjas. Kõhupool on ühtlane puhas hele, ligikaudu kollakasvalge. Karvane saba on selgmisel küljel kaetud pikemate ja karmimate karvadega[4]. Karva kõrgus on ligi 35 mm. Paks karv aitab loomadel taluda mägialade külma kliimat ja vältida veekaotust kuival alal. Karvad on nahal nõrgalt kinni ja tšintšilja üks kaitsetaktikaid on jätta osa karva ründava kiskja lõugade vahele[5].

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Isendid elavad koos 14–100-liikmeliste seltsingutena. Rühmaline eluviis on oluline nii sotsiaalses suhtluses kui ka kaitseks röövloomade eest. Aktiivsed hämarikus, päevaks peituvad tšintšiljad kivide vahele ja tukuvad seal. Tiheda karvastiku tõttu taluvad hästi jahedat kliimat. Toituvad kõigist taimedest, mis nende taimevaeses keskkonnas kättesaadavad on. Toidusedelis on samad taimed nagu mägiviskatšadel (Lagidium), kõrrelised Festuca ja Districhia ning põõsad Senecio ja Parastrephia. Põhiline kiskja kõigis populatsioonide jaoks on Andide rebane Lycalopex culpaeus[4].

Pesa teevad tšintšiljad kividevahelistesse tühemikesse, emasloom võib poegida kuni 3 korda aastas, oktoobris, jaanuaris ja aprillis. Tiinus on närilise kohta väga pikk, 111–128 päeva[4][5], ja pojad, keda on pesakonnas kaks, vahel harva kolm, on sündides nägijad ja liikumisvõimelised[6]. Emasloomal on kuus nisa, mis asuvad kubemes ja kõrgemal külgedel ja ta imetab poegi umbes kuus nädalat. Pojad on kohe võimelised sööma taimset toitu ja üleminek emapiimalt taimetoidule on sujuv[4].

Elupaigad ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Lühisabalise tšintšilja elupaigad on viljatutel madala taimekasvuga mägikõnnumaadel ja kivistel mäenõlvadel 3000–4500 m kõrgusel Andides[5][7]. Liiki leidub tänapäeval kitsal alal Atacama kõrbe piirkonnas ja Boliivia-Tšiili piiri ääres. Ameerika teadlane J.E. Jimenez avastas pikasabalise tšintšilja esinemise Llullaillaco nõlvadel ja Salar Punta Negras[8]. Kuna tänu kodustatud tšintšiljade kasvatamisele karusloomakasvandustes on küttimissurve liigile vähenenud, on arvatud, et mingitel aladel on populatsioon hakanud kosuma. 2012. aastal leiti tänu rajakaameratele kaks uut lühisabalise tšintšilja populatsiooni Põhja-Tšiilis[9]. Suurteks ohtudeks liigi püsimajäämisele looduses on maavarade kaevandamine loomade elupaikade läheduses, samuti karjatamine ja põldude rajamine, mis hävitavad taimestikku liigi elukohtades[7]. IUCN hindab populatsiooni tõsiselt fragmenteerunuks ja seisundi suundumust kahanevaks[1].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]