Tšintšilja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tšintšilja
Kodustatud tšintšilja jooksmas
Kodustatud tšintšilja jooksmas
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Villakhiirlased Chinchillidae
Perekond Tšintšilja Chinchilla
Tšintšilja koduse lemmikloomana, värvus "standard"
Noor mittekodustatud pikasabaline tšintšilja Tšiilis
Pikasabalise tšintšilja looduslik elupaik Andides Tšiilis
Pilt moeajakirjast. Paquin, Les Modes, 1903
Peleriini õmblemise õpetus. Handbuch für Kürschner von Heinrich Hanicke, 1895
Daam tšintšiljamuhviga. Foto ca 1910
Tšintšiljanahad oksjonil Kopenhaagenis

Tšintšilja (Chinchilla sp.) ehk villakhiir on Lõuna-Ameerika näriliste perekond, kuhu kuulub kaks liiki.

Tšintšiljad on öise eluviisiga taimtoidulised loomad, elavad ja tegutsevad suurtes kolooniates. Nende looduslik elupaik on Andides, üks liik elab kõrgemal mägedes, teine kuivadel mäejalamitel. Mõlemad liigid on ohustatud seisundis ja IUCN punases nimekirjas[3].

Nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Nime Chinchilla (hispaania keeles 'väike tšintša') on tšintšilja saanud kohaliku tšintša rahva järgi[4][5], kelle kultuur valitses Peruu rannikul alates 10. sajandist ja kes rahvana hääbusid 16. sajandi jooksul.

Sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustatud tšintšilja, keda kasvatatakse alates 20. sajandist karusloomakasvandustes, genotüüp sisaldab mõlema metsiku tšintšiljaliigi geene[6], lühisabalise tšintšilja geneetilist materjali on küll kaduvväike osa. Ka fenotüübilt on kodustatud tšintšilja, kellest on aretatud erineva karvkattevärvusega vorme, sarnasem pikasabalise tšintšiljaga. Karusloomade ja lemmikloomade kohta käivas erialakirjanduses kasutatakse kodustatud tšintšilja kohta perekonna nimetust tšintšilja.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemat tšintšiljaperekonna liiki iseloomustab väga tihe (60–75 karvaga ühest karvanääpsust) karvkate, nad on maismaal elavatest loomadest tihedaima karvaga loomad. Esijalad on lühemad võrreldes tugevate tagajalgadega ning tšintšiljad on kiired jooksjad ja hüppajad, hüppe pikkus võib ulatuda pooleteise meetrini. Tsintšiljal on hea kuulmine ja haistmine, nägemine jääb mõlemast maha. Hämaruses orienteeruda aitavad tšintšilja ülipikad kompimiskarvad ("vurrud").

Tšintšiljad on sotsiaalsed loomad ja elavad seltsingutena[7]. Aktiivsed hämaruses, päeval tukuvad varjulistes kohtades. Tšintšilja on pikaealine loom, keskmine eluiga kuni 10 aastat [8], kuid vanim kodustatud tšintšilja on elanud 29-aastaseks[9]. Tšintšiljade looduslik toit on peaaegu kõikide taimede lehed nende taimevaeses elukeskkonnas, aga ka viljad, seemned ja isegi väikesed putukad. Looduslikud vaenlased on röövlinnud, kaslased, maod ja koerlased. Tšintšiljadel on erinevaid kaitsetaktikaid, lisaks kiirusele ja osavale põiklemise jälitaja eest põgenedes on kaitsetaktikas veel uriini pritsimine ründaja suunas ja väikese osa karva lahtilaskmine haarava kiskja lõugade vahele.

Suguküpseks saavad tšintšiljad umbes 8 kuu vanusena, neil esineb sooline dimorfism (emasloom on isasloomast suurem). Pesa teevad nad kividevahelistesse tühemikesse, emasloom poegib 1-2 korda aastas, tiinus on närilise kohta pikk, peagu neli kuud, ja pojad on sündides nägijad ja liikumisvõimelised[10].

Asurkonna käekäik[muuda | muuda lähteteksti]

Varem asustasid tšintšiljad Tšiili, Peruu, Argentina ja Boliivia rannikualasid ja mäestikke. Metsaraie ja põllupidamine, mis algas juba 16.–17. sajandil, hakkas hävitama nende looduslikke elupaiku. Samuti küttimine karusnaha pärast – juba kohalikud indiaanihõimud oskasid hinnata ja kasutada tšintšilja karusnahka, ent 18. ja 19. sajandil algas tšintšiljade asualal tõeline röövküttimine[11], mis on need loomad looduses viinud hävimise äärele. Juba 1914. aastal väitis üks teadlane, et liik on välja suremas. Viis aastat pärast intensiivset metsatööd Jujuy Provintsis Argentinas ei õnnestunud enam leida ühtegi isendit. 1953. aastaks arvati liik olevat Tšiilis kadunud, aga 20.–21. sajandi vahetusel leiti tšintšiljad elutsemas Antofagasta piirkonnas. Boliivias ja Peruus on tšintšilja asurkond arvatavasti välja surnud, kuigi 1984. aastal ühest Cerro de Pasco restoranist leitud isend võib pärineda põlispopulatsioonist[12][13].

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemad tšintšilja perekonna liigid on looduskaitse all. Nad on kantud IUCN-i punase raamatu ohustatud liikide hulka (IUCN 3.1 – endangered[14][15]), sest viimase 15 aasta jooksul on populatsioon kahanenud 90%[16].

Kuni 1996. aastani oli tšintšilja seisund nimistus hindamata. Aastal 2006 nimetati pikasabaline tšintšilja ohualtite (vulnerable) hulka ja lühisabaline tšintšilja kriitiliselt ohustatud liikide (critically endangered) hulka, ja pärast 2008. aastat olid juba mõlemad liigid kriitiliselt ohustatute kategoorias. 2016. aastal pärast mõne uue populatsiooni leidmist tõsteti liigid ümber ohustatud liikide (endangered) kategooriasse, kuid praegu on nende seisund hinnatud halvenevaks[17][18].

Et kaitsta pikasabalise tšintšilja väheseid säilinud looduslikke kolooniaid ja nende elupaiku, tehti 1983. aastal Tšiilis Choapa provintsis Coquimbo piirkonnas looduskaitseala Reserva Nacional Las Chinchillas[19][20].

Karusnahatööstus ja kasvandused[muuda | muuda lähteteksti]

Kauplemine tšintšilja karusnahaga ulatub tagasi 16. sajandisse. Tšintšilja väga pehme ja samas väga kerge karusnahk on populaarne luksuskaup. Kuna loom on väike, võib ühe täispika kasuka valmistamiseks võib kuluda kuni 150 tšintšiljanahka[21]. Tänapäeval saadakse enamik tööstuse jaoks ette nähtud tšintšiljanahku tšintšiljafarmidest, kuigi salaküttimine on tšintšiljade looduslikul asualal ikka veel probleemiks[22].

Tsintšiljade kasvatamine farmides sai alguse ameerika kaevanduseinseneri Mathias Chapmani algatusest. 1919.–1922. aastal rändas ta ringi Peruus ja Tšiilis, et leida sealt kodustamiseks sobivaid tšintšiljasid. Järgnes 11 aastat uurimis- ja aretustööd Ameerika Ühendriikides ja iga tänapäeva farmitšintšilja põlvneb suure tõenäosusega mõnest Mathias Chapmani toodud isendist[23]. Viimase kuuekümne aasta jooksul on värvuse mutatsioonide baasil aretatud palju uusi karvkatte värvuse variante. Vanim vorm on üleni valge karvaga tšintšilja, hiljem järgnesid beež, must samet, safiir ja violett. Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal ühe Ameerika toetusprogrammi kaudu[24]. 2016. aastal läbi viidud uuringu järgi oli Eestis 27 tšintšiljakasvatusega tegelevat ettevõtet[25].

Tšintšilja on saanud ka populaarseks lemmikloomaks, Eesti Loomakaitse liit määratleb ta oma kodulehel eksootilise lemmikloomana[26].

Tšintšiljade värvuse variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšiljade erinevaid värvusevariante on 31[27]. Levinuimad värvused[28]:

  • Standard (Standard Gray) – karvkate on tumehall (karva juur on heledam ja tipp on must), kõhualune on selgelt valge. Hallid käpad ja kõrvad, tumepruunid silmad.
  • Eebenmust (Ebony) esineb kahes eri tumedusega variandis – tavaline eebenmust on külgedelt tumehall ja must selja pealt, kõhualune helehall. Ekstratume eebenmust on üleni must, kaasa arvatud kõhualune. Silmad ja kõrvad mustad. Aretatud 1964. aastal.
  • Valge (White) – esineb üleni valgena või valge mingi varjundiga (Pink White, Wilson White, Silver, White Tan, White Violet jt. Valge mosaiik (White Mosaic) on valge karvaga tšintšilja, kellel on suurem või väiksem osa karvast helehall[29]). Karvkate üleni või valdavalt valge, kõrvad ja käpad roosad kuni roosakashallid, silmad pruunid või punased.
  • Beež (Beige) – küljed helebeežid, selg tumedam beež. Kõhualune valge, jalad, kõrvad ja nina roosad, pruunid silmad. Teine variant on üleni helebeeži karvkattega ja punaste silmadega.
  • Violetne (Violet) – karvkate väga ühtlane hall pisut lillaka varjundiga. Kõhualune valge, mustad silmad, roosakashallid kõrvad. Aretatud Zimbabwes (Rodeesias) 1960. aastatel.
  • Safiir (Sapphire) – karvkate helehall veidi sinaka varjundiga (muus osas sarnaneb väga violetse tšintšiljaga).
  • Must samet (Black Velvet) – küljed tumehallid, pea ja selg must, käppade külgedel mustad laigud, kõhualune valge, silmad ja kõrvad mustad.[30]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.edgeofexistence.org/species/short-tailed-chinchilla/
  2. https://www.britannica.com/animal/chinchilla
  3. "Rodents".
  4. http://www.mutationchinchillas.com/history.html
  5. https://fuzzytaleschins.weebly.com/chinchilla-history.html
  6. http://www.mutationchinchillas.com/history.html
  7. "Chinchilla Facts – The Top 10 Interesting Facts About Chinchillas".
  8. http://tallinnzoo.ee/animal/tsintsilja-villakhiir/
  9. http://www.guinnessworldrecords.com/world-records/oldest-chinchilla-ever
  10. "The extirpation and current status of wild chinchillas Chinchilla lanigera and C. brevicaudata".
  11. https://virumaateataja.postimees.ee/2289763/loodus-tsintsilja-hinnalise-kasukaga-lemmik
  12. Mammals of South America, lk 767
  13. http://sapphire.indstate.edu/~deanea/conserv.html
  14. https://www.iucnredlist.org/species/4652/117975205
  15. https://www.iucnredlist.org/species/4651/22191157
  16. "All You Need to Know About Caring for Chinchillas".
  17. https://www.iucnredlist.org/species/4652/117975205
  18. https://www.iucnredlist.org/species/4651/22191157
  19. http://www.ingservtur.cl/nationalparks.html
  20. http://www.turismochile.com/en/las-chinchillas-national-reserve/
  21. "Chinchilla (Chinchilla lanigera)".
  22. https://www.masmacon.org/chinchilla-whats-a-chinchilla/
  23. http://www.edchinchillas.co.uk/The_Chin/chapman.html
  24. http://loomakaitse.eu/tsintsilla-ehk-villakhiire-pidamine/
  25. https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2016/uuring-2016-karusloomakasvatus.pdf
  26. http://loomakaitse.eu/eksootiliste-loomade-pidamise-soovituslikud-nouded/
  27. http://www.sunsetchinchillas.com/Colors.shtml
  28. https://petanimalguide.com/what-colors-do-chinchillas-come-in/
  29. http://www.sunsetchinchillas.com/SM.shtml
  30. http://www.mutationchinchillas.com/genetics.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]