Tšintšilja

Tšintšilja
	; Kodustatud tšintšilja jooksmas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Närilised Rodentia;
Sugukond	Villakhiirlased Chinchillidae;
Perekond	Tšintšilja Chinchilla;

Tšintšilja koduse lemmikloomana, standardvärvuses

Noor mittekodustatud pikasabaline tšintšilja Tšiilis

Pikasabalise tšintšilja looduslik elupaik Andides Tšiilis

Tšintšilja (ladina keeles Chinchilla) ehk villakhiir on Lõuna-Ameerika näriliste perekond, kuhu kuulub kaks liiki:

lühisabaline tšintšilja (Chinchilla chinchilla, varem C. brevicaudata),^[1]
pikasabaline tšintšilja (Chinchilla lanigera).^[2]

Tšintšiljad on öise eluviisiga taimtoidulised loomad, kes elavad suurtes kolooniates. Nende looduslik elupaik on Andides, üks liik elab kõrgemal mägedes, teine kuivadel mäejalamitel. Mõlemad liigid on ohustatud ja Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) punases nimekirjas.^[3]

Nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Nime Chinchilla (hispaania keeles 'väike tšintša') on tšintšilja saanud kohaliku tšintša rahva järgi,^[4]^[5] kelle kultuur valitses Peruu rannikul alates 10. sajandist ja kes hääbusid 16. sajandil.

Sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustatud tšintšiljat kasvatatakse alates 20. sajandist karusloomakasvandustes ning neist on aretatud erineva karvkattevärvusega isendeid. Tema genotüüp sisaldab mõlema metsiku tšintšiljaliigi geene,^[6] kuid lühisabalise tšintšilja geneetilist materjali on kaduvväike osa. Ka fenotüübilt on kodustatud tšintšilja sarnasem pikasabalise tšintšiljaga. Karusloomade ja lemmikloomade kohta käivas erialakirjanduses kasutatakse kodustatud tšintšilja kohta perekonnanimetust "tšintšilja".

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšiljaperekonna mõlemat liiki iseloomustab väga tihe karvkate (60–75 karva ühest karvanääpsust). Tšintšilja on maismaaloomadest tihedaima karvaga loom. Tšintšilja esijalad on võrreldes tugevate tagajalgadega lühemad, ta on kiire jooksja ja osav hüppaja, hüppe pikkus võib ulatuda poolteise meetrini. Tšintšiljal on hea kuulmine ja haistmine, nägemine jääb mõlemast maha. Hämaruses aitavad orienteeruda tšintšilja ülipikad kompimiskarvad ("vurrud").

Tšintšilja on sotsiaalne loom, kes elab seltsingus.^[7] Ta on hämaruses aktiivne, päeval tukub varjulistes kohtades. Tšintšilja on pikaealine loom, keskmine eluiga on kuni 10 aastat,^[8] kuid vanim kodustatud tšintšilja elas 29-aastaseks.^[9] Tšintšilja looduslik toit on peaaegu kõikide taimede lehed liigi taimevaeses elukeskkonnas, aga ka viljad, seemned ja isegi väikesed putukad. Looduslikud vaenlased on röövlinnud, kaslased, maod ja koerlased. Tšintšiljal on eri kaitsetaktikaid: peale kiiruse ja jälitaja eest osava põiklemise pritsib ta ründajat uriiniga ja laseb haarava kiskja lõugade vahele lahti väikese osa karvadest.

Suguküpseks saab tšintšilja umbes kaheksa kuu vanusena. Liigil esineb sooline dimorfism (emasloom on isasloomast suurem). Pesa tehakse kividevahelistesse tühemikesse, emasloom poegib üks kuni kaks korda aastas ning tiinus on närilise kohta pikk (peaaegu neli kuud). Pojad on sündides nägijad ja liikumisvõimelised.^[10]

Looduslikku värvi tšintšilja karvkate – karvad on heledad, tipust tumedad.
Ühest karvanääpsust kasvab kümneid karvu.
Kompimiskarva pikkus ulatub üle 12 cm.
Visand kahest tšintšiljaliigist võrdluseks
Chinchilla lanigera (tumeroheline) ja Chinchilla chinchilla (heleroheline) kunagine leviala
Chinchilla chinchilla looduses, 2006
Chinchilla lanigera Wrocławi loomaaias, 2008

Asurkonna käekäik[muuda | muuda lähteteksti]

Varem asustasid tšintšiljad Tšiili, Peruu, Argentina ja Boliivia rannikualasid ja mäestikke. Metsaraie ja põllupidamine, mis algas juba 16.–17. sajandil, hävitas liigi looduslikke elupaiku. Samuti kujutas ohtu küttimine karusnaha pärast. Juba kohalikud indiaanihõimud oskasid hinnata ja kasutada tšintšilja karusnahka, ent 18. ja 19. sajandil algas tšintšiljade asualal tõeline röövküttimine,^[11] mis viis loomad looduses hävimise äärele. 1914. aastal väitis üks teadlane, et tšintšiljad on välja suremas. Viis aastat pärast intensiivset metsatööd Jujuy Provintsis Argentinas ei õnnestunud enam leida ühtegi isendit. 1953. aastaks arvati asurkond olevat Tšiilis hävinud, aga 20.–21. sajandi vahetusel leiti tšintšiljad elutsemas Antofagasta piirkonnas. Boliivias ja Peruus on tšintšilja asurkond arvatavasti välja surnud, kuigi 1984. aastal ühest Cerro de Pasco restoranist leitud isend võis pärineda põlispopulatsioonist.^[12]^[13]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Reserva Nacional Las Chinchillas, silt kaitsealal Tšiilis

Mõlemad tšintšiljaperekonna liigid on looduskaitse all. Nad on kantud IUCN-i punase raamatu ohustatud liikide hulka (IUCN 3.1 – endangered^[14]^[15]), sest viimase 15 aasta jooksul on populatsioon kahanenud 90%.^[16]

Kuni 1996. aastani oli tšintšilja seisund nimistus määramata. Aastal 2006 nimetati pikasabaline tšintšilja ohualtite (vulnerable) hulka ja lühisabaline tšintšilja kriitiliselt ohustatud liikide (critically endangered) hulka. Pärast 2008. aastat olid juba mõlemad liigid kriitiliselt ohustatute kategoorias. 2016. aastal peale mõne uue populatsiooni leidmist tõsteti liigid ümber ohustatud liikide (endangered) kategooriasse, kuid on hinnatud, et nende seisund halveneb.^[17]^[18]

Et kaitsta pikasabalise tšintšilja väheseid säilinud looduslikke kolooniaid ja nende elupaiku, tehti 1983. aastal Tšiilis Choapa provintsis Coquimbo piirkonnas looduskaitseala Reserva Nacional Las Chinchillas.^[19]^[20]

Hooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustes tingimustes peaks tšintšiljadel olema 50 × 50 cm ja vähemalt 70 cm kõrgune avar puur, kus ringi joosta. Tähtis on ka see, et puuris oleks riiulid, millel hüpata, ning maja või toru, kuhu peituda. Tšintšiljad on väga puhtad, ent nad ei laku end nagu paljud teised loomad, vaid püherdavad peenikese liiva sees, vabanedes sel viisil üleliigsest õlist ja rasvast kasukas. Liivavanni tuleks puuris vahetada 2-3 korda nädalas.

Karusnahatööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Gloecki maja portaali suprapordil on kujutatud soobel ja tšintšilja.

Kauplemine tšintšilja karusnahaga ulatub 16. sajandisse. 18. sajandil oli selle kandmine Euroopas veel haruldane, piirdudes kuninga perekondadega, kuid 19. sajandil muutus tšintšilja karusnahk üldiselt nõutud moekaubaks. On arvatud, et 1800. ja 1900. aasta vahel tapeti ja toodi Euroopasse enam kui miljon tšintšiljat. Leipzigi karusnahakaupmees Richard Gloeck, keda peeti suureks tšintšiljanahkade spetsialistiks ja keda kolleegid nimetasid tšintšiljakuningaks (Chinchilla-König), müüs 1899. aastal 78 500 nahka ning enam kui 300 000 nahka 1900. ja 1901. aastal.

Tšintšilja väga pehme ja samas kerge karusnahk on siiani populaarne luksuskaup. Kuna loom on väike, võib ühe täispika kasuka valmistamiseks kuluda kuni 150 tšintšilja nahka.^[21] Tänapäeval saadakse enamik tööstuse jaoks ettenähtud tšintšiljanahku tšintšiljafarmidest, kuigi salaküttimine on tšintšiljade looduslikul asualal ikka veel probleem.^[22]

Pilt moeajakirjast, tšintšiljanahkadest muhv ja stoola. Paquin, "Les Modes", 1903
Daam tšintšiljamuhviga. Foto u 1910
Peleriini õmblemise õpetus. "Handbuch für Kürschner von Heinrich Hanicke", 1895
Tšintšiljanahad oksjonil Kopenhaagenis

Kodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšiljade kasvatamine farmides sai alguse Ameerika Ühendriikide kaevandusinseneri Mathias Chapmani algatusest. Ta rändas 1919.–1922. aastal Peruus ja Tšiilis, et otsida kodustamiseks sobivaid tšintšiljasid. Pärast 12 tšintšilja toimetamist Ameerika Ühendriikidesse tuli teha 11 aastat uurimis- ja aretustööd. Iga tänapäeva farmitšintšilja põlvneb suure tõenäosusega mõnest Mathias Chapmani toodud isendist.^[23]

Viimase kuuekümne aasta jooksul on värvuse mutatsioonide baasil aretatud palju uusi karvkattevärvusi. Vanim on üleni valge karvaga tšintšilja, hiljem järgnesid beež, must, safiirivärvi ja violetne. Praeguseks on tšintšiljade värvuseid 31.^[24]

Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal ühe Ameerika toetusprogrammi kaudu.^[25] 2016. aasta uuringu järgi oli Eestis 27 tšintšiljakasvatusega tegelevat ettevõtet.^[26]

Tšintšilja on saanud ka Eestis populaarseks lemmikloomaks, Eesti Loomakaitse Liidu kodulehel määratletakse ta eksootiliseks lemmikloomaks.^[27]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] ttp://www.edgeofexistence.org/species/short-tailed-chinchilla/

[2] ttps://www.britannica.com/animal/chinchilla

[3] "Rodents".

[4] ttp://www.mutationchinchillas.com/history.html

[5] ttps://fuzzytaleschins.weebly.com/chinchilla-history.html

[6] ttp://www.mutationchinchillas.com/history.html

[7] "Chinchilla Facts – The Top 10 Interesting Facts About Chinchillas".

[8] ttp://tallinnzoo.ee/animal/tsintsilja-villakhiir/

[9] ttp://www.guinnessworldrecords.com/world-records/oldest-chinchilla-ever

[10] "The extirpation and current status of wild chinchillas Chinchilla lanigera and C. brevicaudata".

[11] ttps://virumaateataja.postimees.ee/2289763/loodus-tsintsilja-hinnalise-kasukaga-lemmik

[12] Mammals of South America, lk 767

[13] ttp://sapphire.indstate.edu/~deanea/conserv.html

[14] ttps://www.iucnredlist.org/species/4652/117975205

[15] ttps://www.iucnredlist.org/species/4651/22191157

[16] "All You Need to Know About Caring for Chinchillas".

[17] ttps://www.iucnredlist.org/species/4652/117975205

[18] ttps://www.iucnredlist.org/species/4651/22191157

[19] ttp://www.ingservtur.cl/nationalparks.html

[20] ttp://www.turismochile.com/en/las-chinchillas-national-reserve/

[21] "Chinchilla (Chinchilla lanigera)".

[22] ttps://www.masmacon.org/chinchilla-whats-a-chinchilla/

[23] ttp://www.edchinchillas.co.uk/The_Chin/chapman.html

[24] ttp://www.sunsetchinchillas.com/Colors.shtml

[25] ttp://loomakaitse.eu/tsintsilla-ehk-villakhiire-pidamine/

[26] ttps://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2016/uuring-2016-karusloomakasvatus.pdf

[27] ttp://loomakaitse.eu/eksootiliste-loomade-pidamise-soovituslikud-nouded/

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]

[24]

[25]

[26]

[27]