Tšintšilja

Tšintšiljad on öö närilised, kes on veidi suuremad ja tugevamad kui oravlased. Nad on levinud Andides Lõuna-Ameerikas ja elavad kolooniates. Ajalooliselt, elasid tšintšiljad aladel, mis asusid Boliivia, Peruu, Argentina ja Tšiili aladel, kuid täna on teadaolevad kolooniad looduses vaid Tšiilis.

Tšintšiljad on kõige tihedama karusnahaga imetajad, kes elavad maal. Vees on tihedaim karv merisaarmastel. Euroopa tšintšiljad on nimetuse saanud inimeste järgi, kes elasid Andides, kandes kunagi nende tihedat, velvetisarnast karusnahka. 19. sajandi lõpus muutusid tšintšiljad üsna haruldaseks, küttimise tõttu oma väga pehme karva pärast. Paljusid kasvatuse tšintšiljasid kasutatakse karusnaha tööstuses riiete ja muude aksessuaaride jaoks. Tšintšiljasid peetakse ka lemmikloomadena.

Liik

Võrdlus tšintšilja liikidest

Tšintšiljasid on kahte liiki: lühikese-sabaga ja pika-sabaga. Lühikese- sabaga tšintšiljal on lühem saba, paksem kael, suuremad õlad ja lühemad kõrvad kui pika-sabaga tšintšiljal. Endised liigid on praegu väljasuremisohus; harva võib neid näha ka vabas looduses. Kodustatud tšintšiljad on aretatud pika-sabaga tšintšiljast.

Jaotus ja elupaik

Andid, tšintšilja elupaigad Tšiilis

Varem hõivasid tšintšiljad Tšiili, Peruu, Argentina ja Boliivia rannikualasid ja mäestikke. Üleraie põhjustas tšintšiljade populatsiooni languse, juba 1914. aastal väitis üks teadlane, et liik on välja.suremas. Viis aastat peale aktiivset metsatööd Jujuy Provintsis Argentinas ei õnnestunud enam leida ühtegi isendit. 1953. aastaks arvati Tšiilis olevat kõik isendid surnud, aga 1900 lõpus ja 2000-ndate alguses leiti, et loomad elavad Antofagasta piirkonnas. Loom võib olla välja surnud, Boliivias ja Peruus, kuigi leiti üks isend ( Cerro de Pasco restoranis), kes võib pärineda põlispopulatsioonist.

Oma looduslikes elupaikades elavad tšintšiljad kivimite urgudes ja lõhedes. Nad on osavad hüppajad, kes saavad hüpata kuni 1,8 meetrit. Tšintšiljade vaenlased looduses on röövlinnud, skunksid, kaslased, maod ja koerlased. Tšintšiljadel on erinevaid kaitsereflekse, sealhulgas uriini pritsimine ja vabastades karusnaha kui hammustatud. looduses, tšintšiljad on täheldatud söömine taime - lehed, viljad, seemned, ja väikesed putukad.

Looduses elavad tšintšiljad kolooniates kui ka karjades. Karja suurus varieerub 14–100 liikmeni, see on nii sotsiaalse suhtluse jaoks kui ka kaitseks röövloomade eest. Tšintšiljad võivad paljuneda aastaringselt, ükskõik millal. Nende tiinusperioodi on 111 päeva, mis on kauem kui enamik teistel närilistel. Selle pika raseduse ajal arenevad pojad täielikult välja ja sünnivad täieliku karvakattega ja lahtiste silmadega. Pesakonnad on tavaliselt väikesed, kuni kaks isendit.

Kaitse

Tšintšilja mõlemad liigid on praegu lisatud IUCN Punase raamatu ohustatud liikide hulka, kuna viimase 15 aasta jooksul on populatsioonikaotus 90%. Suure liigiarvu languse on põhjustanud küttimine. Kuni 1996. aastani loetleti need IUCNi punasesse nimekirja "kõige vähem murettekitavam". Aastal 2006 nimetati nad "ohustatud liikide" hulka, ja 2008. aastaks "kriitiliselt ohustatud liikide" hulka. 2016. aastal liigitati need mõnes piirkonnas leitud isendite tõttu ümber "ohustatud liikide" hulka.

Roll inimese elus

Tšintšilja kasukas ja aksessuaarid

Karusnaha tööstus

Rahvusvahelises kaubanduses ulatub tšintšilja karusnaha kaubandus 16. sajandisse. Nende karusnahk on populaarne karusnahatööstuses selle äärmiselt pehme tunde tõttu. Värv on tavaliselt väga ühtlane, mistõttu sobib see väikeste rõivaste jaoks või suurte rõivaste vooderdamiseks, kuigi mõningaid rõivad saab valmistada täielikult karusnahast. Ühe täispika kasuka valmistamiseks võib kuluda kuni 150 tšintšilja nahk, sest tšintšiljad on suhteliselt väikesed. Tšintšiljade kasutamine karusnahatööstuses on viinud ühe liigi väljasuremiseni ja seadnud teised liigid ohtu. Kuigi looduses tšintšiljade jahtimine on keelatud, siis neid kasvatatakse karusnaha pärast ikkagi.

Silver mosaic koiotinahad