Tšintšilja

Tšintšilja koduse lemmikloomana, värvus "standard"

Noor mittekodustatud pikasabaline tšintšilja Tšiilis

Tšintšiljade looduslik elupaik Andides Tšiilis

Hõbe mosaiik värvi karvkattega tšintšilja kasvandusest

Tšintšiljakasukas ja teised tšintšiljanahad tooted

Tšintšilja (Chinchilla sp.) ehk villakhiir on Lõuna-Ameerika näriliste perekond, kuhu kuulub kaks liiki, lühisabaline tšintšilja (C. brevicaudata, uuema taksonoomia järgi C. chinchilla) ja pikasabaline tšintšilja (C. lanigera).

Tšintšiljad on öise eluviisiga taimtoidulised loomad, elavad ja tegutsevad suurtes kolooniates. Nende looduslik elupaik on Andides merepinnast 3000–5000 meetri kõrgusel. Varem on tšintšiljad elanud Boliivia, Peruu, Argentina ja Tšiili aladel, kuid tänapäeval on teadaolevad kolooniad looduses vaid Tšiilis. Mõlemad liigid on ohustatud seisundis.

Nime Chinchilla (hispaania keeles 'väike tšintša') on tšintšilja saanud kohaliku tšintša rahva järgi, kelle kultuur valitses Peruu rannikul alates 10. sajandist ja kes rahvana hääbusid 16. sajandi jooksul.

Pikasabalist tšintšiljat kasvatatakse alates 20. sajandist ka karusloomafarmides ja sellest on aretatud erineva karusnaha tooniga vorme, samuti peetakse teda lemmikloomana. Vastavas erialakirjanduses ei kirjutata tervet liiginime välja, kasutatakse lihtsalt nimetust tšintšilja.

Kirjeldus

Mõlemat tšintšiljaperekonna liiki iseloomustab väga tihe karvkate, nad on maismaal elavatest loomadest tihedaima karvaga loomad, 60–75 karvaga ühest karvanääpsust (veel tihedam karv on vaid merisaarmal). Esijalad on lühemad võrreldes tugevate tagajalgadega ja tšintšiljad on osavad ronijad ja hüppajad, hüppe pikkus võib ulatuda pooleteise meetrini. Loomad elavad koos 14–100-liikmeliste kolooniatena, mis on olulised nii sotsiaalses suhtluses kui ka kaitseks röövloomade eest. Pesa teevad nad kividevahelistesse tühemikesse, emasloom poegib 1-2 korda aastas, tiinus on närilise kohta kaunis pikk, 111 päeva, ja pojad, keda on pesakonnas kaks või kolm, on sündides nägijad ja liikumisvõimelised. Suguküpseks saavad umbes 8 kuu vanusena. Emasloom on tavaliselt isasloomast mõnevõrra suurem. Tšintšilja on pikaealine loom, vangistuses võivad nad elada kuni 20 aasta vanuseks (vanim tšintšilja on elanud 29-aastaseks), looduses on eluiga arvatavasti lühem, kümne aasta ringis. Tšintšiljade vaenlased looduses on röövlinnud, skunksid, kaslased, maod ja koerlased. Tšintšiljadel on erinevaid kaitsetaktikaid, lisaks kiirusele ja osavale põiklemise jälitaja eest põgenedes on kaitsetaktikas veel uriini pritsimine ründaja suunas ja väikese osa karva lahtilaskmine haarava kiskja lõugade vahele. Tšintšiljade looduslik toit on peaaegu kõikide taimede lehed nende taimevaeses elukeskkonnas, aga ka viljad, seemned ja isegi väikesed putukad.

Liigid

Lühisabaline tšintšilja (C. brevicaudata) on jämedama kaelaga, laiemate õlgadega, ja ta kõrvad on väiksemad ja saba u 4 cm lühem kui pikasabalisel tšintšiljal. Samuti on lühisabaline tšintšilja suurem ja raskem (tüvepikkus 30–38 cm, kaal 500–800 g) ja tal on vaid 20 selgroolüli. Pikasabaline tšintšilja (C. lanigera) on saledama kehaehitusega ja suurte ümarate kõrvadega, tal on 23 selgroolüli, tüvepikkus on 26–28 cm, saba moodustab umbes kolmandiku kehapikkusest (u 13–15 cm) ja kehakaal on 400–450 g.

• 

  Visand kahest tšintšiljaliigist võrdluseks

• 

  Chinchilla brevicaudata looduses, 2006

• 

  Chinchilla lanigera Wroclawi loomaaias, 2008

Asurkonna käekäik ja kaitse

Varem asustasid tšintšiljad Tšiili, Peruu, Argentina ja Boliivia rannikualasid ja mäestikke. Metsade üleraie, mis algas juba 16.–17. sajandil, põhjustas tšintšiljade populatsiooni drastilise vähenemise ja juba 1914. aastal väitis üks teadlane, et liik on välja suremas. Viis aastat pärast intensiivset metsatööd Jujuy Provintsis Argentinas ei õnnestunud enam leida ühtegi isendit. 1953. aastaks arvati liik olevat Tšiilis kadunud, aga 20.–21. sajandi vahetusel leiti tšintšiljad elutsemas Antofagasta piirkonnas. Boliivias ja Peruus on tšintšilja asurkond arvatavasti välja surnud, kuigi 1984. aastal ühest Cerro de Pasco restoranist leitud isend võib pärineda põlispopulatsioonist.

Juba kohalikud indiaanihõimud oskasid hinnata ja kasutada tšintšilja karusnahka, ent eriti 19. sajandi lõpul algas tšintšiljade asualal tõeline röövküttimine, mis on need loomad looduses viinud hävimise äärele. Praegu on mõlemad liigid kaitse all, nad on kantud IUCN-i punase raamatu ohustatud liikide hulka (IUCN 3.1 – endangered), sest viimase 15 aasta jooksul on populatsioon kahanenud 90%. Kuni 1996. aastani oli tšintšilja seisund nimistus hindamata, aastal 2006 nimetati pikasabaline tšintšilja ohualtite (vulnerable) hulka ja lühisabaline tšintšilja kriitiliselt ohustatud liikide (critically endangered) hulka, ja pärast 2008. aastat olid juba mõlemad liigid kriitiliselt ohustatute kategoorias. 2016. aastal pärast mõne uue populatsiooni leidmist tõsteti liigid ümber ohustatud liikide (endangered) kategooriasse, kuid praegu on nende seisund hinnatud halvenevaks.

Karusnahatööstus ja kasvandused

Kauplemine tšintšilja karusnahaga ulatub tagasi 16. sajandisse. Tšintšilja väga pehme ja samas väga kerge karusnahk on populaarne luksuskaup. Kuna loom on väike, võib ühe täispika kasuka valmistamiseks võib kuluda kuni 150 tšintšiljanahka. Tänapäeval saadakse enamik tööstuse jaoks ette nähtud tšintšiljanahku tšintšiljafarmidest, kuigi salaküttimine on tšintšiljade looduslikul asualal ikka veel probleemiks.

Tsintšiljade kasvatamine farmides sai alguse ameerika kaevanduseinseneri Mathias Chapmani algatusest. 1919.–1922. aastal rändas ta ringi Peruus ja Tšiilis, et leida sealt kodustamiseks sobivaid tšintšiljasid. Järgnes 11 aastat uurimis- ja aretustööd Ameerika Ühendriikides ja iga tänapäeva farmitšintšilja põlvneb suure tõenäosusega mõnest Mathias Chapmani toodud isendist. Viimase kuuekümne aasta jooksul on värvuse mutatsioonide baasil aretatud palju uusi karvkatte värvuse variante. Vanim neist on üleni valge karvaga tšintšilja, hiljem järgnesid beež, must samet, safiir ja violett. Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal ühe Ameerika toetusprogrammi kaudu. 2016. aastal läbi viidud uuringu järgi oli Eestis 27 tšintšiljakasvatusega tegelevat ettevõtet.

Tšintšilja on saanud ka populaarseks lemmikloomaks, Eesti Loomakaitse liit määratleb ta oma kodulehel eksootilise lemmikloomana.

Välislingid

• http://tallinnzoo.ee/animal/tsintsilja-villakhiir/
• http://loomakaitse.eu/tsintsilla-ehk-villakhiire-pidamine/
• Pikasabaline tšintšilja ohustatud liikidele pühendatud portaalis Wildscreen Arkive (inglise keeles)