Pierre Molinier

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pierre Molinier (13. aprill 19003. märts 1976) oli prantsuse maalikunstnik ja fotograaf.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre Molinier sündis reedel, 13. aprillil 1900. aastal Agenis Prantsusmaal. Tema isa oli maaler ning marmor- ja puitimitatsioonidele spetsialiseerunud siseviimistleja ning ema õmbleja. Pierre omandas alghariduse Ageni katoliiklikus koolis (Frères des école chrétiennes d'Agen), kuid mitte jesuiitide käe all, nagu talle hilisemas elus meeldis teeselda. 13-aastaselt alustas ta õpipoisina tööd oma isa juures ning osales õhtukursustel linna joonistuskoolis (École Municipale de Dessin d'Agen).[1][2] Juba lapsepõlves kujunes Pierre'il välja komme iseend ja oma pereliikmeid maalida ning pildistada.[3]

Molinier kasvas üles naiste keskel.[1] Oma seksuaalsuse avastas ta varakult: Pierre'i enda sõnul oli ta juba 3. eluaastast alates huvitatud naiste jalgadest, silitanud õe jalgu 10-aastaselt ning kaotanud süütuse kolm aastat hiljem prostituudile, kes veel kaua aega pärast seda teda armukesena pidas.[3] 1918. aastal suri temast noorem õde Julienne[4], kellesse oli ta pikalt olnud armunud. Molinier pildistas õde tema surivoodil.[1] Hiljem on ta seda sündmust meenutades öelnud: Isegi surnuna oli ta ilus! Ma ejakuleerisin ta kõhule ja ristimiskleidile, mida ta kandis. Ta võttis endaga parima minust![3] Kuigi on võimatu kindlaks teha selle nekrofiilse ja verepilastusliku väite tõepärasust, demonstreerib see selgelt Molinier' sundmõtteid ning impulsse, mis kujundasid tema kunstiloome lõplikku ainest: seks ja surm, maskuliinne ja feminiinne, rüvetus ja travestia, esinemine ja selle dokumentatsioon.[4] Pärast õe surma asus Pierre androgüünse identiteedi – teema, mis kordub läbi tema elu ja loomingu – otsingule[1][2]: ta hakkas naiseks riietatuna käima tantsuõhtutel. Samal aastal sündis talle tütar Monique, kelle ta väidetavalt 20 aastat hiljem Bordeaux'st üles leidis ja armukeseks võttis.[3]

1919. aastal tegi Molinier Bordeaux's, kuhu ta oli umbes aasta varem elama asunud, algust oma maalriäriga, mille katkestas kaheaastane sõjaväeteenistus (1920–1922), mille järel viibis lühikest aega Pariisis, kus külastas sageli muuseume.[1] 1920ndate keskpaigas Molinier abiellus. Kooselust sündisid tütar Françoise ning poeg Jacques. Pierre pidas armukesi, keda ta koju kutsus, kuigi tema abikaasa oli üks Bordeaux' ilusamaid naisi ning väga armukade. Koduseid pingeid tõstis veelgi Pierre'i vahekord tütrega, kellesse ta enda sõnul oli armunud.[3]

Molinier' maalide esiknäitus toimus 1927. aastal Bordeaux's. Kuni 1951. aastani esitles ta igal aastal oma maale Bordeaux' salongides. 1928. aastal olid Pierre'i maalid välja pandud kuulsal ühingu Société Nationale des Beaux-Arts aastanäitusel Pariisis. Samal aastal rajas ta koos mitme teise maalikunstnikuga rühmituse Société des Artistes Indépendants Bordelais.[1][2]

Aastal 1940 mobiliseeriti Molinier sanitarina Teise maailmasõtta. Samal aastal langes ta Prantsusmaale sissetungivate sakslaste kätte vangi. Demobilisatsiooni järel leidis Molinier koos perekonnaga ajutise varjupaiga Bordeaux' lähedal. 1944. aastal sooritas Pierre'i isa ravimite üledoseerimisega enesetapu.[1][2]

1949. aastal lahkus Molinier' naine, kes oli väsinud mehe provokatiivsest käitumisest ning truudusetusest, kodunt. Järgmisel aastal ehitas Pierre "enneaegse haua", millele asetas musta risti graveeringuga:

Siin lebab
Pierre MOLINIER
sündinud 13. aprillil 1900, surnud millalgi 1950. aastal
ta oli mees ilma moraalita
ta oli selle üle uhke ning kiitles sellega
Tema eest ei ole vaja palvetada.[1][2]

Fiktsionaalse surma temaatikat[3] jätkas Molinier fotoseerias: ta poseeris oma ateljees kui ristilöödu ja vabasurma läinu ning korteris oma "surivoodil".[1][2]

1951. aasta oli pöördepunkt Molinieri kunstnikukarjääris: ta katkestas sidemed Société des Artistes Indépendants Bordelais‘ga tulenevalt skandaalist Fall Salon‘is, mille põhjustas tema maal Le grand combat[1][2], mis Pierre'i enda kirjelduse järgi tähistab mitmeid suguakte. Oma protestis süüdistas Molinier aga endisi sõpru selles, et nad on pühapäevamaalijad, õhku täis (all gas pumps) ning piiratud (red lights).[3]

1952. aastal võttis Molinier ühendust prantsuse romaanikirjaniku ning kunstikoguja André Malraux'ga, et näidata oma maale taas kord Pariisis. Samal aastal lahkus ema eeskujul kodunt ka Pierre'i tütar Françoise.[1][2]

1955. aastal kirjutas Molinier André Bretonile ja saatis talle portfoolio oma maalide ülesvõtetega. Breton armus nendesse maagilistesse töödesse ning vastas Pierre'ile mitme entusiastliku kirjaga, milles kiitis ta loomingut. 27. jaanuarist – 17. veebruarini 1956. aastal olid Molinier' maalid (18 teost) ning mõned üksikud joonistused välja pandud Bretoni juhitud galeriis À l'Etoile scellée Pariisis.[1][2] Näituse tarbeks koostati ka väike kataloog. Sel eluperioodil kohtus Molinier mitmete kuulsate sürrealistiga: teiste seas Hans Bellmeri, Max Ernsti, Man Ray'[3], Clovis Trouille', Gérard Lattier' ning Joyce Mansouriga.[1][2] Pierre'i fotomontaažid ilmusid erinevates sürrealistide publikatsioonides[3] (sealhulgas tegi ta kaastööd ajakirjale le Surréalisme, Même[1][2]), mis veelgi enam ta mainet edendasid.[3] 1962. aasta suvel saabus Bordeaux'sse sürrealist Raymond Borde, et üles võtta film Molinier, millest kujunes austusavaldus maalikunstniku maailmale (privaatseid linastusi lühendamata versioonist peeti 1964. aastal ning avalik esilinastus tsenseeritud versioonist toimus 1966. aastal).[2] Kümme aastat lähedast sõprussuhet André Bretoniga lõppes järsult, kui Molinier esitles oma pühadust teotavat maali Oh! Marie ... Mère de Dieu[3] (kaks naist rüvetavad seksuaalselt ristilöödud hermafrodiitset Jeesust), mida Breton keeldus näitamast sürrealistide rahvusvahelisel näitusel 1965. aastal.[1]

1956. aastal alustas Molinier erootiliste fotode tegemist.[1][2]

1957. aastal ostis Molinier oma vallastütrele Monique'ile, kes oli üldtuntud prostituut, Bordeaux' lähedale hämara baari nimega The Texas-Bar. Kolm aastat hiljem oli Pierre seotud koduvägivalla intsidendiga temast lahus elava abikaasaga nende suvekodus, mida naine aeg-ajalt külastas: Molinier lõi abikaasat raevukalt ning tulistas oma nõo pea kohal püstolist. Mõlema teo eest veetis ta kuu vanglas. 1961. aastal mõisteti Molinier'lt kallaletungi eest välja trahvid ja kahjutasud ning tema naisele anti luba abielu lahutada.[1][2]

1960. aastal loobus Molinier maalriärist, et pühenduda täielikult kunstile.[1][2] Tema maalid muutusid aina enam erootilisemaks: sümboolselt segas ta koguni oma spermat värvipigmentitega.[1]

1964. aasta mais kirjutas Molinier Emmanuelle Arsanile (erootilise romaani "Emmanuelle" autor) ning kohtus kirjanikuga sama aasta detsembris Pariisis. Nad jäid aastateks kirglikku kirjavahetusse ning Pierre kujutas teda mitmes oma töös. Nende järgmine kokkusaamine toimus 1967. aasta kevadel Bordeaux's.[1][2]

1965. aastal filmis Molinier autoportreelise lühifilmi Mes jambes et Jambes. Samast aastast pärineb Pierre'i kurikuulus visiitkaart, mis näitab teda sooritamas auto-fellaatiot, mille saavutamiseks, tema enda kinnitusel, kulus kaks aastat, abistatuna metallkonstruktsioonist, mida kasutavad joogid. Ma veetsin 18 päeva söömata midagi muud kui mu enda sperma, on Molinier väitnud.[3]

Molinier' plaan välja anda fotomontaažide album Le chaman et ses créatures hakkas kuju võtma 1966. aastal. Prantsuse kirjanikul Roland Villeneuve'il paluti kirjutada eessõna. Paljud kirjastajad loobusid albumi trükkimisest ning see avaldati viimaks alles 1995. aastal.[1][2]

Iseäranis pöördeline kirjavahetus oli Molinier'l Austria kunstiajaloolase Peter Gorseniga, mis viis tema kohtumiseni sakslasest sadomasohisti ning jalgade ja kingade fetišisti Hanel Koeckiga 1967. aasta detsembris. Sellest kokkusaamisest algas pikaajaline ning kirglik korrespondents. Koeck külastas mitmel korral Molinieri ja temast sai ta paljud maalide ning fotomontaažide modell.[1][2] Samal aastal alustas Molinier' noor sõber ning modell Jean-Pierre Bouyxou Satan bouche un coin‘i filmimist. Molinier esineb lühifilmis oma fetišistlikus riietuses.[2]

Molinier' enda kinnitusel andis ta 1969. aastal korralduse oma isa surnukeha ekshumatsiooniks. Tema luid hakkas ta hoidma väikeses kirstukujulises puukarbis.[1][2]

Jean-Jacques Pauvert avaldas samal aastal Pierre'i maalide kogumiku pealkirjaga Molinier. 1972. aastal ilmus Münchenis Peter Gorseni koostatud album Pierre Molinier, lui-même kunstniku fotodest ning fotomontaažidest. 1975. aasta märtsikuu lõpul külastas Gorsen esimest ja ainukest korda Molinier'd, saadetuna Hanel Koecki poolt.[1][2]

1966. aastast (või veidi varem) hakkas Molinier vastu võtma arvukaid külalisi. Tavaliselt olid need noored mehed ja naised vanuses 20–25, keda ta pildistas transvestiitidena ja/või osalejatena erootilistes rituaalides.[3] 1975. aasta märtsis tegi Pierre rea ülesvõtteid naiste rõivastesse riietatud noorest šveitsi maalikunstnikust Luciano Castellist ning teise fotoseeria sündsusetuse temaatikal Bordeaux' ikonoklastilisest kunstnikust Thierry Agullost. Viimased portreed võttis Molinier üles 1976. aasta veebruari lõpul Agullost, kes oli talle tema elu lõpul kõige lähedasem, transvestiidina, viies lõpuni androgüünsuse temaatika, mis oli mänginud Molinieri elus suurt rolli.[1][2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

20ndate alguses katsetas Molinier sümbolistlike, postimpressionistlike ning abstraktsete kompositsioonidega; siit arenesid 30ndatel välja erootilised ja esoteerilised maalid naistest – tendents, mis kestis aastani 1974.[5]

Fotograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused ja kunstioksjonid[muuda | muuda lähteteksti]

Maalid

Oksjoni toimumisaeg ja -koht Teose pealkiri ja valmimisaeg Hind eurodes
17.06.2000 Pariis Les amoureuses angoissées, 1962 90 402
08.06.2005 Pariis Petit bec – L'oeuf d'amour, 1962 58 000
18.02.1990 Pariis Le grand combat, 1951 42 685
15.04.2003 Pariis Comtesse Midralgar, 1950 32 000
15.04.2003 Pariis Succube, 1952 32 000

Fotod

Oksjoni toimumisaeg ja -koht Teose pealkiri ja valmimisaeg Hind eurodes
05.04.2000 New York P. Molinier sur son lit de mort, 1960 3639
06.10.1995 New York Autoportrait, 1970 2606
02.10.2001 New York Autoportrait érotique, ca 1965 2185
19.12.2000 Pariis Le fétiche amoureux, ca 1965 1829
18.04.1996 New York L'artiste en travesti, 1960 1783

Fotomontaažid

Oksjoni toimumisaeg ja -koht Teose pealkiri ja valmimisaeg Hind eurodes
21.05.2008 Pariis Le chaman, ca 1968 16 450
17.12.2007 Pariis Le chaman, ca 1968 11 045
17.05.2006 Pariis Le chaman, ca 1968 7500
09.06.2001 Pariis Le stylite, 1968–1970 7317
06.08.2005 Pariis Le chaman, ca 1968 7200

Joonistused

Oksjoni toimumisaeg ja -koht Teose pealkiri ja valmimisaeg Hind eurodes
30.03.2008 Pariis Pealkirjastamata 9695
30.03.2008 Pariis Les amoureuses angoissées, ca 1962 8345
09.06.2001 Pariis Femme nue debout, 1955 7622
27.10.1980 Pariis Le réveil de l'ange, 1960 838
23.11.1997 Pariis Visage de femme, ca 1930 838

Film[muuda | muuda lähteteksti]

  • Raymond Borde. Molinier. 1964.
  • Pierre Molinier. Pealkirjastamata (Mes jambes et Jambes). 1965.
  • Patrick Lacoste. Les collections d'Yves Hamon. 1967.
  • Jean-Pierre Bouyxou (kaasautor Raphaël-Georges Marongiu). Satan bouche un coin. 1967–1968.
  • Philipe Bordier. Memento. 1968.
  • Etienne O'Leary. Chromo Sud. 1968.
  • Philipe Bordier. Essai I. 1971.
  • Pierre Chaveau. Pealkirjastamata. 1971.
  • Pierre Chaveau. Pealkirjastamata. 1972.
  • Luis G. Berlanga. Tamaño natural (Grandeur nature). 1973.
  • Jacqueline Plessis. L'etrange collection de Monsieur Hamon. 1974.
  • Noël Simsolo. Pierre Molinier, 7 rue des Faussets. 1975.

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 "Biographie rapide". 28. aprill 2010. Vaadatud 17. mai 2010. Prantsuse, inglise.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 "Pierre Molinier". (Biography). Citizendium, 24. märts 2010. Steadfast Networks. Vaadatud 17. mai 2010. Inglise.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 "Pierre Molinier". (Biographie). A l'Enseigne des Oudin. Vaadatud 17. mai 2010. Prantsuse, inglise.
  4. 4,0 4,1 Mark Alice Durant. Lost (and found) in a masquerade: the photographs of Pierre Molinier. The Passionate Camera: Photography and bodies of desire. Edited by Deborah Bright. Routledge. London, 1998.
  5. Private Spectacle. Therese Lichtenstein. Art in America. 1996/84.