Peioote-uimakaktus

Allikas: Vikipeedia
Peioote-uimakaktus
Peioote-uimakaktus
Peioote-uimakaktus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Kaktuselised Cactaceae
Perekond: Uimakaktus Lophophora
Liik: Peioote-uimakaktus
Ladinakeelne nimetus
Peioote-uimakaktus
(Lem. ex Salm-Dyck) J.M.Coult., 1894
Sünonüümid
  • Anhalonium williamsii Eng., 1854
  • Echinocactus rapa Fischer et Meyer, 1869
  • Ariocarpus williamsii (Lem.) Voss., 1872
  • Anhalonium williamsii (Lem.) Rümpler, 1886
  • Mammillaria williamsii (Lem.) Coulter, 1891
  • Lophophora lewinii Rusby, 1894
  • Lophophora williamsii lewinii (Henn.) Coulter, 1894
  • Echinocactus lewinii Hennings, 1895
  • Mammillaria lewinii Karsten, 1895
  • Lophophora lewinii Thompson, 1898
  • Echinocactus williamsii "Hylaeid α" pelotinica Sch. K., 1898
  • Echinocactus williamsii "Hylaeid β" v. anhalonica K. Schumann, 1898
  • Echinocactus williamsii var. pelotinica Rouh., 1927
  • Echinocactus williamsii var. anhalonica Rouh., 1927
  • Lophophora caespitosa Krzgr., 1935
  • Lophophora texana Fric ex Roeder, 1935
  • Lophophora williamsii var. decipiens >Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. pentagona Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. pluricostata Croizat, 1944
  • Lophophora echinata Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. texana Krzgr., 1961
  • Lophophora lutea var. texana (Fric ex Krzgr.) Backbg., 1961
  • Lophophora williamsii var. echinata Bravo, 1968

Peioote-uimakaktus ehk peiote-uimakaktus[1] (Lophophora williamsii) on väike asteldeta kaktus, mis on tuntud peamiselt hallutsinogeense toime tõttu.

Esimene peioote-uimakaktuse teaduslik kirjeldus pärineb Fernando Hernandezelt 1628. aastast.[2] 1840. aastal andis Charles Lemaire talle nime Echinocactus williamsii. Pärast seda on taime teaduslikku nime korduvalt muudetud.

Eestis on uimakaktuse kasvatamine, omamine ja müümine keelatud.

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Õitsev uimakaktus

Peioote-uimakaktus on väike, 2,5–20 cm kõrgune[1], peaaegu ümmarguse kujuga kaktus. Ta on sinakasrohelist värvi ja kaetud vahakirmega.[2]

Uimakaktuse juur, mis meenutab porgandit, võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks.

Peioote-uimakaktus õitseb märtsist kuni maini ja mõnikord veel septembriski. Õied on roosakad või valged 1–1,5 cm suurused[2] ja neile on omane tigmotaksis.

Vili on väike, söödav ja samuti roosa, punane mari[2]. Seemned on väikesed ja mustad ning vajavad idanemiseks kuumust ja niiskust.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Peioote-uimakaktus kasvab looduslikult USA lõunaosas Rio Grande kallastel New Mexicos, Texase lõunaosas ning Mehhikos Chihuahua, Coahuila, Nuevo Leni ja Tamaulipase osariigis.[2] Peamiselt kasvab ta 100–1500 m, harva kuni 1900 m kõrgusel merepinnast. Ta kasvab lubjastel kõrgendikel kõrbelistes võsastikes.

Looduslikult kasvab peioote-uimakaktus väga aeglaselt. Seevastu kasvatatavad taimed kasvavad märksa kiiremini: mõnikord kulub taime idanemisest täiskasvanud taime õitsema hakkamiseni vähem kui kolm aastat.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Peioote-uimakaktust kasutatakse mitmes transtsendentses praktikas, sealhulgas mediteerimises, psühhonautikas ja psühhedeelses ravis ning entheogeenina ehk jumalaga kokkukuuluvustunde saavutamiseks. Indiaanlased on seda sajandite jooksul kasutanud rituaalsetel ja meditsiinilistel eesmärkidel.

Traditsiooniliselt on selle taime saaki tarbitud nälja, janu ja väsimuse tõrjumiseks, aga ka liigesepõletiku, gripi, kopsuhaiguste, soolevaevuste, pea- ja seljavalu, reuma, päikesepiste, suhkruhaiguse, alkoholismi, maohammustuse ja skorpionitorgete ravis.[2]

Mehhikos kasutati kuivatatud uimakaktust usurituaalidel juba umbes 500. aastal eKr.[1] Šamaanid kasutavad taime usurituaalides, millele eelnevad paastumine, üksindus, palvetamine ja järgnevad trummipõrin, laulmine, palvetamine, Looja tänamine jms.[1] Uimakaktuse korjamist ehk "jahti" on võrreldud palverännakusarnase rituaaliga. Saak korjatakse kuiva hooaja lõppedes ja kuivatatakse. Kuivatatud võrsetükikesi kutsutakse meskaliininööpideks.[2] Uimakaktust kas näritakse värskelt või kuivatatult või keedetakse vees, et sellest teed valmistada. Uimakaktus on ülikibe ja enamik inimesi saab nohu veel enne kui see mõjuma hakkab. Indiaanlaste jutu järgi puhas süda kibedust ei tunne.[2]

Toime[muuda | muuda lähteteksti]

Uimakaktuse söömise järgselt hakkavad kehas toimuma mitmed ajutised muutused tundmustes ja nägemused, mis Huicholi šamaanide uskumuste kohaselt sõltuvad tarvitaja vaimsest teadlikkusest, kes näeb lõgismadusid ja sisalikke, kes muusikavideosi ja kes jumalaid.[2]

Toimelt sarnaneb peiote-uimakaktus LSD-ga, hallutsinogeense toime tekitavad 4–12 meskaalnuppu.[1]

Meskaliin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meskaliin

Peioote-uimakaktus on tuntud hallutsinogeense toimega alkaloidide, eriti meskaliini sisalduse poolest.

Eestis on meskaliin sotsiaalministri 2013. aasta 11. novembri määrusega kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja: "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad".[3] I nimekirjas loetletud ainete ja neid sisaldavate ravimite sisse- ja väljavedu toimub Ravimiameti sisse- või väljaveoloa alusel.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Peioote-uimakaktust onn aegade jooksul nimetatud mitmeti, näiteks dumpling cactus (klimbikaktus), turnip cactus (naeris-kaktus), tuna de tierra (maakaktus), dry whiskey (kuiv viski), devil's root (kuradijuur).[2]

Peioote-uimakaktuse järgi on nime saanud indiaanlaste peyote-usund, kus Suur Vaim täitnud uimakaktuse oma üleloomuliku jõuga, aitamaks indiaanlastel halvad ajad üle elada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Huichole indiaanlaste legendi kohaselt nägid nende esivanemad hirve, kes kadus silmist, kui oli teinud viis sammu. Selle hirve jälgedes hakkas kasvama peioote-uimakaktus. Nad uskusid, et mais, hirv ja uimakaktus väljendavad sama asja erinevaid vorme ja on jumala kingitused.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 528, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2010
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 S. Piippo, U. Salo (2007). "Meelte ja tunnete taimed". Tallinn, Varrak, lk 250–253
  3. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad I–V. Riigiteataja